pühapäev, 29. mai 2016

Metsateel

Sirelipõõsa ümber tiirles palju liblikaid, aga nad on nii püsimatud, et raske on tabada hetke. Ja tiibu nad ka ei tahtnud laiali sirutada.


Kuldkollased tulikad sirutumas õhtupäikese poole.


Noor tammepuu.


Ussikeel. Kareda ja karvase varrega taim. Õitest ja juurtest pidi saama punast värvi, nii väidab Vikipeedia. Vanasti olevat teda kasutatud maohammustuste korral. Sealt ka taime nimi.


Põld-kadakkaer. 


Ei saa ilma lindudeta seegi kord. Pildil peaks olema isane musträstas. Kuidas ma nii täpselt tean, et isane? Emased pidid olema hoopis pruunid! :) Kuldnoka suurune linnuke. Tuhnis mullustes lehtedes nii ägedalt, et ma algul arvasin, et seal põõsa taga on keegi inimene või suurem loom. Pilt on võetud läbi võrkaia, seetõttu ka udused jooned pildil.

laupäev, 21. mai 2016

Väike vihmasabin ja vihmalinnu laul

Käisime täna maal. Tibas õrnalt vihma, aga see ei teinud meid isegi märjaks. Mesilased jäid küll sedapuhku vaatamata. Sõime noori kuusevõrseid ja kuulasime linnulaulu. 

Üsna mitmes kohas jäid teele metsikud õunapuud.




Loodus on praegu imeilus.



Männid õitsevad.


Vana ja auväärne tamm.



Kirikakrad ehk margareetad.



Võilillede õitseaeg.




Üks pilkupüüdev tigu, mis ei jäänudki jala alla.


Üle mitme aasta õnnestus näha kullerkuppe. Vähe küll, ainult mõned õied. Noppida neid ei raatsinud.


Minu suured lemmikud - sookannikesed. Neid pole ma ka ammu kohanud. Vanasti oli ikka maja taga metsas, aga seoses järve puhastamisega kadusid sealt ka kannikesed. Aga nüüd leidsime uue koha!



Ja koju tulime läbi piibelehemetsa. Kuutõverohi käib ka piibelehtedega alati kaasas.


Niikaua kui H. isaga juttu ajas, püüdsin mina linde. Aga ei ühtki õnnestunud kaamerasse püüda. Istusin ja nautisin siis lihtsalt linnulaulu. Maaelu idüll - väike vihmasabin, õhk täis linnulaulu, eemal põllul rukkirääk ja tiigis konnakoor. Vihmalinnu nimest võiks arvata, et ta laulabki ainult vihma ajal. Aga kindlasti mitte ainult. Tegelikult on tema päris nimi väike-lehelind. Kui pilti ei saanud, siis vähemalt hääled sain küll: väike-lehelinnu silk-solk ja rukkiräägu kärisev rääk-rääk. Mõned teised linnud ka sekka, keda ma hääle järgi ei tunne.

neljapäev, 19. mai 2016

Õieehteis

Aed on ennast ehtinud kõige kaunimate õitega. Tulbid, õunapuud ja sirel kohe avanemas. Lisaks veel muid lilli, puid ja põõsaid. Pildistatud eelmisel pühapäeval, 15.mail.






Kuldsõstar






Kuuri seinal õitseb Alpi elulõng. 



Ja sealsamas kuuri otsas on endale koha leidnud sammasõunapuu.




Meie maja kõrval linna maa peal on suur õunapuu. Seemik leiti ehituse algul krundilt ja istutati linna haljasalale. Nüüd on õunapuu juba umbes 28 aastane.



pühapäev, 15. mai 2016

Hallrästas

Rahvapärane nimetus “paskrästas” on tulnud sellest, et pesitsemise juures on nad väga ettevaatlikud ja võivad ohustajad “roojaga” üle külvata.

/Info allikas/


neljapäev, 12. mai 2016

Toomingate õitseaeg

Kuna mul on vaba nädal, siis võtsin nõuks ühel varahommikul minna jalutama. Täna oligi see päev. Kogu järveäär oli toomingate õitemeres. Varsti on seegi ilu möödas. Nüüd hakkavad sirelid juba esimesi õienuppe avama ja piibelehtede pisikesed nupud olid juba metsa all näha.



















Pikka aega jälgisin pasknääripaari, aga ühtki head pilti kahjuks ei saanud. Viimasel pildil, sügaval roostikus, on aga peidus üks laulev linnuke!