teisipäev, 8. juuni 2021

Paganamaa - Ööbikuorg

Järjekordne väljasõit koos toredate kolleegidega sai teoks, ühtlasi tähistasime ka ühe töökaaslase sünnipäeva. 

Esimese pisikese peatuse tegime Tamula ääres, kus naised kastsid varbad vette.


Esimest korda kuulsin metsa kõlakodadest. Need olid peidus täitsa metsa sees. Kõlas hästi küll! 




Sääsed söödetud, sõitsime edasi ja jõudsime päris Läti piiri äärde - Paganamaale. Ka seal polnud ma kunagi käinud. Vaatetornist nägime Läti metsi ja Vanapagana jalajäljed said ka üle vaadatud. Pildile ainult neid ei saanud.




Järgmine peatus oli Krabi kõrtsis. Väga äge koht ja muhe peremees, ma ei tea, kas ma kõik pillid üles leidsin, mis kõrtsiruumis peidus olid. Kohv oli igatahes väga hea! 






Meie viimaseks ja ühtlasi sihtkohaks oli Rõuge Ööbikuorg, kus pidasime maha ühe korraliku pikniku ja vahepeal, kui enam süüa ei jõudnud, ronisime Pesapuu otsa, nautisime ilusaid vaateid, sõime jälle edasi ja lõpuks jalutasime vesipükse vaatama. 










Ööbikuorus käisin ma viimati Eesti Ema avamisel, see oli siis 11 aastat tagasi. Aga siis ei olnud veel uut vaatetorni. Vanas jäi tookord käimata. 

laupäev, 5. juuni 2021

kolmapäev, 19. mai 2021

esmaspäev, 17. mai 2021

Raudteesillani ja tagasi

Mõtlesin ühe kevadise fotovõistluse jaoks mõned pildid teha ja eile oligi viimane fotode saatmise päev käes. Läksime siis kodu lähedale järve äärde, et mõned klõpsud teha, aga lõpuks kujunes väikesest jalutuskäigust päris pikk matk. 12000 sammu sai umbes tehtud ja veidi pealegi. 

Järve teisest (st minu kodu poolsest) otsast avaneb Põlvale selline kena vaade. Rohelusse uppuv väike linnake. 

Pokud järve ääres reas.

Kannikesi oli erinevaid, aga see vist ei ole sookannike, minu lemmik. Looduses kasvavaid kannikese liike on Eestis 18, nii ütleb Vikipeedia. 

See ongi see meiepoolne järveots, mis tegelikult läheb veel siit edasi suure teeni välja. Siin kasvavad toomingad, väga palju toomingaid reas. 




Veel üks kaugemalt vaade linnale.





Uskumatu, aga isegi õitsvaid sinililli leidsime veel.



Jõudsime raudteeni välja ja tundus, et vist tuleb rong. Tuligi. Ootasime rongi ära. 


Kui rong oli läinud, läksime raudteesilla alla jõe äärde. Oh, kuidas mulle meeldib kärestikuline jõgi ja see veekohin! 







Kuused õitsevad!



Ühe maja juures jälgis meid ilus kiisu! Ja siis lihtsalt keeras ennast mõnusalt kerra.


Kiisu käis meiega natuke maad kaasas ja sättis end jälle mõnusalt ja turvaliselt tee äärde aasale istuma. 


Tulevased kuusekäbid.


Üks väsinud rändur. Siit algab Ora küla (tee paremale) ja minust (mina kaamera taga) tahapoole jääb Mammaste Tervisespordikeskus. Nüüd läks tee juba kodu poole.


Koduteel laulis meie peade kohal metsvint (isaslind). Kägu kuulsime ka täna üsna pikalt ja täitsa ligidal.