pühapäev, 16. aprill 2017

Pühade ilm Põlvas

Ega talvel seda just sageli ei juhtu, et lund sajab ja päike paistab. Viimased päevad on just niisugused olnud. Suurel Reedel hakkas päikesepaistes lund sadama ja see oli nii ilus, et tõttasin rõdule pildistama. Muidugi pilt ei anna seda ehtsat tunnet ja valgust edasi, aga meenutuseks siiski.


Vaiksel laupäeval võtsin ette jalutuskäigu sõbranna töö juurde. Poolel teel hakkas nii kõvasti lund sadama, et tegu oli silmade lahti hoidmisega. Lumememmena jõudsin kohale! :) Paari tunni pärast, kui hakkasin koju tulema, oli kõik jälle endine nagu polekski midagi juhtunud. 



Täna, Ülestõusmispühade hommikul, oli taas ilus päike ja paks lumesadu. Maa sai valgeks. Sealsamas rõdu serval (kus ma tavaliselt neid pilte teen) pildistasin ka oma selle aasta pühademunad.


esmaspäev, 3. aprill 2017

Ringiga sinilillede juurde

Eile, pühapäevasel päeval, nägin ma selle kevade esimest liblikat - kollast. Täpselt nii nagu ka eelmisel aastal. Algul nägin ühte, veidi aja pärast veel teisigi. Ja siis nägin veel kirjusid liblikaid ka. Päevapaabusilmad vist olid. Neid ei jõudnud fotokasse püüda.


Kuna ilm oli tõesti ilus ja soe nagu lubatud, siis sain ka Helmeti nõusse ja läksime peale lõunat sinililli otsima. Mul oli koht juba eelmisest korrast teada. Aga mehega on ohtlik välja minna, iial ei tea, kuhu ta mind viib! :) Nii seegi kord. Marsruut kujunes mitmeid kordi pikemaks kui olin ette kujutanud. Väikese jalutuskäigu asemel paras matk!

Kevadel paistavad eriti silma karikseened. Süüa ei kõlba, aga mürgised ka pole. Sellised vahvad kausikesed.


Järgmisel pühapäeval on urvapühad.


See kivi jäi ka meie teele. Mõtlesin, et olen seda ka millalgi siin blogis juba näidanud, aga hetkel küll üles ei leidnud. Teist korda siis selle kivi juures. Vikipeedia ütleb selgituseks:

1688. aastal alustas Mammastes Köstremäel tegevust Põlva kihelkonna köstrikool, mis oli esimene talurahvakool Põlvamaal. Koolimaja sai valmis 1693. aastal. Kunagise kooli asukohta tähistab mäletustahvliga suur rändrahn. Mammaste kihelkonnakoolis on õppinud Jakob Hurt ja Johannes Käis. 

Ma olen kusagilt meelde jätnud, et Jakob Hurt on meile sugulane. Otsisin nüüd Genist ja leidsin, et on jah. Vana-vana-vanaisa ja sealt edasi... Eesti on nii väike, et kõik on üksteisega kuidagipidi seotud. Aga uhke tunne ikka, kui saad öelda, et selline suurmees on sulle natukenegi sugulane. Jakob Hurt, dr. is your third great uncle's third cousin - ma ei oska seda tõlkidagi... Igatahes ta õppis 1849 – 1852 just siin Põlva kihelkonnakoolis. 


Aga jätame nüüd ajaloo ja suundume maale, kus tiik oli servani vett täis.



Ja lumikellukesed õitsesid.


Suure ringiga jõudsime lõpuks minu sinilillekohani. Tõepoolest, nüüd oli puudealune juba sinine ja mina sain oma igatsetud sinilillekimbu.




Sel ajal kui mina metsas kolasin, oli Helmet näinud toonekurge ja tagasiteel nägime konna ka. Nüüd võib küll öelda, et kevad on käes!

reede, 31. märts 2017

Lumi

Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli esimene mõte, et täna pole ju 1. aprill... Maa oli valge. Ometi oli ilmateade just lubanud pühapäevaks kuni 16 kraadi sooja. Õnneks oli õhtuks kogu see valge miraaž kadunud ja õues jälle plirts-plärts märts. Loodetavasti tuleb lubatud soe nädalavahetus.

neljapäev, 23. märts 2017

Kevadet otsimas

Tänasel ilusal päikesepaistelisel päeval kohe kiskus välja. Tahtsin kangesti teada, kas sinililled juba õitsevad. Mõnel pool olla juba nähtud. Esialgu ei olnud sinililledest aga märkigi.


Sellist asja ma polnud varem näinud, et mahasaetud kändude (kui neid võib kändudeks nimetada) otsas kasvavad seened. Vanade suurte kändude otsas küll jah, aga need ju noored puud ja ma ei teagi, miks nad nii kõrgelt olid maha võetud. Loodus tühja kohta ei salli... :)






Ja siis, kui olin juba lootuse kaotanud, ma nad lõpuks leidsin. Alles pisikesed ja vanade lehtede all peidus, aga siiski. Nädala pärast tasub ehk juba korjama minna.



Aga jätkuvalt saab meil ka suusatada. Üllatavalt palju suusatajaid nägin selle lühikese ajaga, mis ma sealkandis viibisin.


Siinkohal peaks vist lisama, et tegu on siiski kunstlumega! :)


Tagasiteel kuulsin võsas rabistamist. Esialgu tundus nagu lind, aga siis jooksis kits üsna ootamatult üle tee peaaegu mu nina alt ja mööda mäekülge teisele poole üles. Kahju, et pildile ei jõudnud püüda. Väljas hakkas juba hämarduma ka ja polekski head pilti saanud. Mitmed rändlinnuparved lendasid üle mu pea. Kevad saabub!

pühapäev, 19. märts 2017

Kohtumine oravaga

Hommikul mõtlesin hetke, kas panna fotokas kotti või mitte... Õnneks panin ja ei pidanud kahetsema. Koduteel märkasin oravat üle tee jooksmas. Igaks juhuks võtsin vaikselt fotoka välja. Orav ei olnud väga arg ja hakkas vaikselt nahistama tee ääres puu otsas, minust välja tegemata. Mina aga klõpsutasin ja samm sammu haaval astusin lähemale. Kuni orav otsustas oma teed minna. Selline tore kohtumine oli, tegi päeva eriliseks.