Laupäeval, kui mina plaanisin hoopis midagi muud teha, ütles Helmet, et me läheme nüüd maale. Ja läksimegi. Ilm oli ilus ja patt oleks toas istuda.
Koduakna all õitsevad meil kibuvitsad.
Mõned karikakrad näitasid ka juba õisi, enamus oli veel nupus.
Selle sireliheki tagant on juba aastakümneid tagasi tädi poole mindud. Nüüd küll on meil ilus kergliiklusrada, aga vahel ikka kasutame seda vana teerada, et otse minna. Ungari sirel peaks see vist olema.
Tädi poole me ei läinud, aga majast edasi oli ilus tõrvalilleväli. Keskpäevane lauspäike pildistamist ei soosinud, aga ma pole nii virk et juba päiksetõusu ajal jalutama minna. Hommikune valgus oleks mõnus.
Ei teagi, miks ma neid hallipäiseid võililli nii palju pildistasin.
Siin olid tuulest viidud võilille langevarjud ämblikuvõrku kinni jäänud. Mu meelest täitsa kunst! :)
Pisikesed mailase sinisilmad.
Rikkalik pohlakobar.
Tee viib orust mägedele...
Täitsa tundmatu lill mu jaoks. Teisel pildil koos räsitud liblikaga.
Ja siis me jõudsime maale. Seal õitsesid iirised...
ja pojengid.
Moonid olid küll juba õitsemist lõpetamas, aga ühe kena suure õie ikka leidsin.
Kuuri ehitamisel oli üks oksakohaga laud sisse sattunud ja äiapapa oli kuuri sisse sinna taha kasti teinud. Nüüd elab seal tihasepere.
Nüüd võiks veel rääkida sellest, kuidas Helmet isaga kõik mesilaspered üle vaatas ja mina samal ajal sauna ees aiakiigul konnakontserti nautisin. Taustaks muidugi veel erinevad linnuhääled. Konnapilte täna näitama ei hakka. Mesilased üle vaadatud, tõttasime kodu poole. Hoopis teist teed pidi. Jõudsime Põlva järve äärde. Seal avastasin üllatusena õitsemas kollased võhumõõgad.
Purskkaevust võib hea tahtmise korral leida vikerkaare.
Lillekastid pakuvad möödujaile jälle silmailu.
Taas kodus. Suur roosipõõsas võeti kõrvalkrundilt küll maha, aga õnneks on midagi ka alles jäänud. Need valged roosid on lihtsalt nii ilusad.
