Olin just elutoast kööki suundumas, kui äkki paelus pilku imeline päikeseloojang teisel pool maja. Tundus, et olin hiljaks jäänud, aga haarasin siiski fotoka ja sain veel enne värvide tuhmumist mõne kaadri. Tegelikkuses oli see roosa pilv veelgi ilusam ja lummavam.
Külm on tagasi tõmmanud ja väljas päris mõnus olla. Jubedusega mõtlen sellele, et nüüd lubab juba sula ja jäävihma. Ma nimelt kõige rohkem maailmas kardan libedust (olgu, võib-olla on see liialdus, aga üks peapõrutus jääl kukkumisest on selle hirmu tekitanud). Talv võiks ikka olla korraga tükk aega ja siis tuleks sula ja sinililled ja kevad... :) Aga see edasi-tagasi pendeldamine ei meeldi mitte üks raas.
Praegu on aga veel ilus talv. Sai paar tundi jalutatud Põlva ümbruses. Mõned klõpsud üle järve linna poole ja esimesel pildil meie maja.
Ilmad on viimasel ajal päris krõbedad ja mulle see meeldib. Taliharjapäevast alates pidi päike rohkem paistma hakkama. See meeldib veel rohkem. Mõtlesin minna jalutama, et äkki õnnestub ka päikeseloojangut pildistada, aga jäin natuke hiljaks. Loojangupildi sain koduaknast. Aga välja läksin siiski ja tegin veel loojangupunaseid pilte.
Käisin täna väikse tiiru metsas jalutamas. Päris metsa all on küll lund vähevõitu, aga lagendikul üllatas mind väga paks lumi. Ronis üle saapasääre ka sisse. Ja selline nostalgiline tunne oli nagu vanadel headel aegadel, kui veel korralikud talved olid ja sai põlvini lumes sumbatud.
Raiesmik oli risti-põiki jälgi täis. Kahjuks ei tea, kelle omad.
