laupäev, 20. september 2014

Üks viimane suvepäev

Teisipäeval algab kalendri järgi sügis. Mõtlesime, et enne kui ilmad külmaks lähevad, tuleb üks pikem matk ette võtta. Muidugi unustasin järjekordselt sammulugeja koju, aga nii umbes 10 km tuli vast kokku ära küll. 4 tundi värskes õhus ja päikesepaistes.

Mina ikka püüan liblikaid. Seekord jäi kaamera ette järjekordselt üks kuldtiib, aga selline pisike, 1,5-2 cm tiibade siruulatusega. Hiljem nägime ka sama väikseid siniseid liblikaid, aga need ei tahtnud mu pildile jääda.


Metsast leidsime mõned hilised puravikud ja paar kukeseent. Õhtuks oli seenekaste garanteeritud. Mets oli ilus, suure osa ajast kõndisime tervisespordiradadel.





Siis jõudsime ühe maja hoovi ja mitte juhuslikult. Oli plaan äiapapa juurest läbi astuda, kes oli nädalavahetuseks maale tulnud. Sääl oli armas kiisu koos veel armsama pojaga. 




Olin juba ammu mõelnud, et võiks jälle raudteesilla juures käia. Eelmine käik oli ikka väga ammu, 7 aastat tagasi. Nüüd olid silla mõlemas otsas trepid, üks viis ühele, teine teisele poole silda. Päris alla jõe äärde välja trepp ei läinud ja ega me ka ei hakanud läbi pika heina ronima. 





Tagasi tulime Mammaste Tervisespordikeskusest mööda ja jõudsime mingit teed mööda Elektrivõrkudeni. Sealkandis olid ilusad pihlakad.





Õunapuud kasvavad meil kohe maja juures, üks puu on eriti ilusate punaste õuntega. See tähendab seda, et olime koju jõudnud.

neljapäev, 18. september 2014

Tirts

Täna lõuna paiku piilus rõdu pealt tuppa selline tore tegelane. Umbes 4 cm pikkune, pikad tundlad veel peale selle. Vasak tagajalg ära murdunud.


neljapäev, 11. september 2014

Udune hommik

Udune ja päikesepaisteline sügishommik. Kui mina metsa jõudsin, oli udu juba peaaegu hajunud. Veidi udutas vihma ja õrnalt paistis vikerkaar. Järve ääres maandus peaaegu mu pea kohale männi otsa üks suur tume lind. Kahjuks oli ta läbi okste halvasti näha ja nii ma ei oskagi arvata, kellega tegu. Sookurg? Haigur? Loodan teda veel kohata.

Vana sõpra oravat nägin ka, jälle käbi hambus, lippas kõrgel okstes ühelt puult teisele ja kadus.

Seened seevastu on tänuväärt pildistamismaterjal. Nemad poseerivad meelsasti ega põgene.




laupäev, 6. september 2014

Piki järve kallast

Täna kondasin jälle kodumetsas, aga lõpuks jõudsin rajale, kus ma varem vist ei olegi käinud. Kohe teekonna algul rühkis jalgratas käekõrval mäest üles üks seeneline. Kui mind märkas, hüüdis "Oehhh!" Vist ehmatas ja üsna järsk mägi oli ka, võttis ohkama. Mõtlesin, et misasja ta küll jalgrattaga seal metsas tegi. Raske ju - tee läheb üles-alla ja puujuurte peal veel eriti ebamugav. Aga pool ämbrit oli seeni täis. No on ikka mõned seened ka metsas, aga neid peab tikutulega taga ajama. Ei ole õige seenemets.

Loomulikult ei saa ilma kohustusliku vaateta Põlva linnale:


Avastasin, et järve ääres on üsna mitmes kohas pingid, ühes kohas koguni laud koos pinkidega. Väga kena on nii jalga puhata ja vaadet nautida.


Looduse kunstiteosed:





Piki järve kallast liikudes jõudsin tammini välja. Siis tulin sama teed koju tagasi.


Ja lõpuks leidsin ikka seeni ka. 






neljapäev, 4. september 2014

kolmapäev, 3. september 2014

Kohtumised metsateel

Sain täna üle hulga aja taas metsas jalutamas käia. Lootsin, et leian mõne seene, mida pildistada. Aga võta näpust, isegi siinsamas linnas maja taga leidus seenelisi ja ma ei leidnud midagi vaatamisväärset. Aga metsas kees elu. Üllatav! Ma mõtlesin, et sügisel on suhteliselt vaikne. Vastupidi, elu käis täie hooga. Põõsastes lendasid vilkad väikesed linnukesed, midagi nad sealt korjasid. Ma ei saanudki neid pildile, sest nad olid nii püsimatud. Sekund siin ja sekund seal.  Äkki olidki mingid põõsalinnud. Siis kostus lähedalt kopsimist. See tuli kuivanud puu ladvast. Küll ma sihtisin, aga kopsijat tabada ei õnnestunud.

Kõige toredam kohtumine oli aga oravaga. Vaatasin, et üks puuoks hakkas kahtlaselt kõvasti liikuma. Ja seal ta oligi, käbi hammaste vahel! Vaatas korra otsa ja pages minema, kõrgemale kuuse otsa. Sain ikka ühe uduse klõpsu ära teha.



Mõned õied jäid ka pildile.