Piki järve kallast

Täna kondasin jälle kodumetsas, aga lõpuks jõudsin rajale, kus ma varem vist ei olegi käinud. Kohe teekonna algul rühkis jalgratas käekõrval mäest üles üks seeneline. Kui mind märkas, hüüdis "Oehhh!" Vist ehmatas ja üsna järsk mägi oli ka, võttis ohkama. Mõtlesin, et misasja ta küll jalgrattaga seal metsas tegi. Raske ju - tee läheb üles-alla ja puujuurte peal veel eriti ebamugav. Aga pool ämbrit oli seeni täis. No on ikka mõned seened ka metsas, aga neid peab tikutulega taga ajama. Ei ole õige seenemets.

Loomulikult ei saa ilma kohustusliku vaateta Põlva linnale:

Avastasin, et järve ääres on üsna mitmes kohas pingid, ühes kohas koguni laud koos pinkidega. Väga kena on nii jalga puhata ja vaadet nautida.

Looduse kunstiteosed:

Piki järve kallast liikudes jõudsin tammini välja. Siis tulin sama teed koju tagasi.

Ja lõpuks leidsin ikka seeni ka.