kolmapäev, 25. märts 2020

Ratsuritähed

Mõne aja eest õitsesid mu aknal suursugused lilled. Märtsi algul läks õitsema punane ratsuritäht, mis on üle aasta vana. Eelmisel korral oli tal koguni 3 õievart ja õisi oli kokku 20 (7+7+6). Seekord piirdus kahe õievarrega, kummalgi 6 õit.



Märtsi keskel avanesid valge ratsuritähe õied. See lill on meie juures teist aastat, aasta tagasi oli tal vaid üks vars kolme õiega, seekord siis topelt. Valged õied on palju suuremad kui punased, diameeter on 20 cm ja õievars 70 cm. See kaunitar poosetas igast küljest.







Punane ratsuritäht sai ümber istutatud, valgel tuleb lähiajal sama tee ette võtta. Loodetavasti näitavad järgmisel aastal jälle õisi. Vahepeal mu kodu oligi lilledest tühi, välja arvatud mõned surematud kaktused. Loodan, et õnn lõpuks pöördub. 

reede, 6. märts 2020

Orhideede näitus

Puhkus hakkab lõppema. Mõtlesin, et võiks ikka mingi väikse puhkusereisi ikka korraldada, võtsin oma mehe ja fotoka kaasa (need kaks kõige kallimat "asja" mu kodus) ja sõitsime Tartusse.

Kõigepealt jalutasime botaanikaaeda, kus veel selle nädala lõpuni kestab orhideede näitus, mis seekord oli pühendatud kuukingadele.


















Kui juba botaanikaaias olime, siis vaatasime mujal kasvuhoonetes ka veidi ringi. Näe, kaks konna ka kenasti sõbralikult koos - üks lihtsalt konn ja teine kilbiga!



Ja neid kilpkonni oli seal palju.


Mõned huvitavad taimed veel.



Minu kunagine armastus - kaktused. Oli aeg, kus mul muid lilli praktiliselt polnudki, aga nüüd vöib öelda, et mul on 1,5 kaktust.




Õues äratas tähelepanu roosa põõsas, mis osutus mingit sorti lodjapuuks.



Lumeroose oli mitut sorti, samuti juba ninad väljas lilladel ja kollastel krookustel.


Lõpuks nägi Helmet leevikesi, tagasihoidlik emaslind oli ka seal kusagil puu otsas. Pilt ei saanud just kõige parem kuna mul pole nii head zoomi, aga vähemalt on need mu esimesed pildistatud leevikesed.


Järgmiseks võtsime ette kinokülastuse ja vaatasime Cinamonis ära Sipsiku. 

Vahepeal käisime naabermajas ehk Kvartalis lõunat söömas sellises kohas nagu Melu. Tundub, et sinna lähme ka järgmistel kordadel, kui kõht peaks tühjaks minema, ainult et siis ei tõsta sellist hiigelsuurt portsu endale nagu seekord. Täna enam süüa polnud vaja...
Taskusse tagasi ja arvake ära... Jah, läksime jälle kinno! Seekord siis Talve film.


Mõlema filmi kohta on kuulda vastakaid arvamusi, seepärast tuli ikka ise üle vaadata. Sipsik on mulle lapsepõlvest tuttav. Muidugi ei mäleta kõiki neid lugusid enam, aga see vast oligi filmi vaatamise seisukohalt hea. Mind kui täiskasvanud inimest küll ei häirinud selle filmi juures midagi, kui siis vaid liiga palju tujutsev Anu, aga nii need lapsed kord on. Ega meie õega ka alati kõige paremini läbi ei saanud, ikka oli vaja emale kituma minna, mida teine tegi! :) Lõppkokkuvõttes siiski tore ja positiivne film ja minumeelest täiesti kenasti seotud lugu. 

Talve filmi kohta ütles üks inimene mulle, et kohati talle ei meeldinud, mõned asjad häirisid. Teine jälle kiitis, kui hea film ja kui südamesse läks. See tekitaski huvi, et tuleb ikka ära vaadata, ei saa teiste arvamustele lootma jääda. No jällegi sama asi, et pole täpselt raamatu järgi, aga nagu teame, on küsitav seegi, kas Luts ise kirjutas Talve. On sellega nagu on, mulle jälle film meeldis. Haruldaselt hästi valitud noored näitlejad ja samas tore näha vanu tuttavaid aastakümneid hiljem. Täitsa lõpp, kui isade moodi on pojad. Mu meelest paremat ajastust selle filmi valmimiseks on raskem leida, st just need näitlejad just nüüd. 

Ma arvan, et nii nagu kõigi filmidega, nad lähevad aja jooksul veel paremaks, kui neid uuesti ja uuesti vaadata. Muide, paar head peatselt linastuvat filmi läks "peab vaatama" nimekirja: Salaaed ja Ma loodan veel

Vot selline päev oli. 

teisipäev, 25. veebruar 2020

Vastlapäev

Täna kulgesime raudteejaama kandis. Kohe jaamahoone kõrval on mahajäetud hooned ja seal platsil valendasid lumikellukesed. Neid oli palju ja mitmes kohas. Lõpuks saan mina ka oma kohustuslikud talvised kevadepildid tehtud! Kes teab, kas sellist aastat enam tuleb... või siis tulevad kõik järgmised ka sarnased? 


Ja siis hüüab Helmet: "Näe, kollased ülased!". Ei või olla? Ei olegi, selgub lähemal uurimisel. On nagu sarnased küll, aga lehed kuidagi teistsugused. Olin just mõni aeg tagasi teada saanud, et need on lumekupud. Selline kollane vaip oli maas.




Kui juba sealkandis oled, siis võiks ju Tillu kohvikust ka läbi hüpata ja nii me tegimegi. Lõpuks ometi sain süüa vastlakuklit, millel vahukoor otsa ei lõppenud! Minu oma oli see traditsiooniline, moosi ja vahukoorega. Helmet valis endale kamalisandiga.

esmaspäev, 24. veebruar 2020

Vabariigi aastapäev

Olen ikka, kui võimalik, 24. veebruaril käinud väljas pildistamas. Aastad on olnud erinevad. Meenutame täna mõningaid.

1999
Mul on veel filmi peale pildistatud fotod aastast 1999, kui puud olid lookas lume raskusest ja mina põlvini lumes sumpasin kiiresti pildile, olles eelnevalt fotoka puu külge sidunud ja aegvõtte peale seadnud. Ilus pilt sai iseendast ja tore meenutus. Pildid on skännitud.



2014
Sel aastal polnud ka pidupäeval lund ja pungad olid puhkemas, aga toonased pildid näitavad, et järvel oli siiski mingi jää.




2018
Eesti 100. sünnipäeval, 2 aastat tagasi, oli ilus talv. Siin blogis ka postitus olemas.

2020
Sel aastal on ilm hoopis eriline. Talve pole olnud, aina sajab vihma ja enamasti on väljas plusskraadid. Juba jaanuaris hakkasid õitsema lumikellukesed ja sinililled ja mis kõik veel... Seekordne pidupäev algas mul kontserdiga, kus esimeses osas esines ansambel Viik (Kadri Lepasson kandlel ja Ott Kaasik kitarril). Väga ilus ja huvitav muusika, teistmoodi ja enamuses nende endi looming. Mulle meeldis eriti lugu "Ilmutus". Teises osas astusid meie ette Inga ja Toomas Lunge ja see oli ka väga südamlik ja liigutav, samas hea huumoriga pikitud. No minul olid poolte laulude ajal silmad märjad...


Kontserdile kiirustades nägin järvel luiki ja muidugi oli koju jõudes kohe vaja fotokas ja mees kaasa haarata ja pildisessioonile minna. Luiged olid küll natuke kaugel ja minul pole nii suure zoomiga objektiivi, aga meenutuseks mõned pildid ikka sain.



Traditsioonilised paigad said ka üle vaadatud. Vabadussõja ausammas värskete pärgadega.


Muusikakool on saanud uue kuue, nii seest kui väljast. Sees polegi veel käinud.



Põlva Keskraamatukogu remont oli ka alles mõne aasta eest.


Lõõtsakuninga Karl Kikka pronkskuju (skulptor Ekke Väli) avati eelmise aasta Harmoonika ajal. Kahe aasta tagustel aastapäeva piltidel on veel näha ajutine kuju.



Kaks aastat tagasi suvel toimus Põlvas tänavakunsti festival, mille ajal said paljud Põlva ja maakonna hoonete seinad ja müürid kaunistatud kunstiteostega.


Siin on kaks Kikast ühele pildile saanud! :)


Fragmendid kukega seinalt.



Neid maalinguid on Põlvas palju rohkem, aga seekord siis selline valik kultuurikeskuse treppide juures.




Hurda tiigi ääres on mitu sinimustvalget pinki. Tegelikult on neid erinevate Euroopa maade lipuvärvides pinke kogu Põlva täis ja seda tehti eelmisel aastal Euroopa Maapiirkondade Harta  kokkusaamise auks. Keskväljakul avati ka suur Euroopa pink, mis on 28 m pikk.


Tänane ekskursioon saigi läbi. Pidupäev oli ilus ja ilm ka päikeseline! Ainult see nohu, mille ma jälle (teist korda sel kuul) külge haakisin, pole kuigi mõnus. Millegipärast olen veebruaris tihti haige. Sel kuul sain tööl käia ainult 4 päeva. Alguses olin haiguslehel ja nüüd puhkusel. Aga varsti tuleb kevad!