Üks viimane suvepäev

Teisipäeval algab kalendri järgi sügis. Mõtlesime, et enne kui ilmad külmaks lähevad, tuleb üks pikem matk ette võtta. Muidugi unustasin järjekordselt sammulugeja koju, aga nii umbes 10 km tuli vast kokku ära küll. 4 tundi värskes õhus ja päikesepaistes.

Mina ikka püüan liblikaid. Seekord jäi kaamera ette järjekordselt üks kuldtiib, aga selline pisike, 1,5-2 cm tiibade siruulatusega. Hiljem nägime ka sama väikseid siniseid liblikaid, aga need ei tahtnud mu pildile jääda.

Metsast leidsime mõned hilised puravikud ja paar kukeseent. Õhtuks oli seenekaste garanteeritud. Mets oli ilus, suure osa ajast kõndisime tervisespordiradadel.

Siis jõudsime ühe maja hoovi ja mitte juhuslikult. Oli plaan äiapapa juurest läbi astuda, kes oli nädalavahetuseks maale tulnud. Sääl oli armas kiisu koos veel armsama pojaga. 

Olin juba ammu mõelnud, et võiks jälle raudteesilla juures käia. Eelmine käik oli ikka väga ammu, 7 aastat tagasi. Nüüd olid silla mõlemas otsas trepid, üks viis ühele, teine teisele poole silda. Päris alla jõe äärde välja trepp ei läinud ja ega me ka ei hakanud läbi pika heina ronima. 

Tagasi tulime Mammaste Tervisespordikeskusest mööda ja jõudsime mingit teed mööda Elektrivõrkudeni. Sealkandis olid ilusad pihlakad.

Õunapuud kasvavad meil kohe maja juures, üks puu on eriti ilusate punaste õuntega. See tähendab seda, et olime koju jõudnud.