Eile nägin ma Eestimaad

Tegelikult algas kõik juba üleeile, kui võtsime nõuks minna Tartusse Peetri kirikusse "Klaver tuleb külla 10" juubelikontserdile. Olen paaril korral Rannapi kontsertidel käinud ja alati positiivsete emotsioonidega laetud saanud. Ei pidanud seegi kord pettuma. Rannap on KUNSTNIK ja Taavi... on lihtsalt nii lahe kuju! Tema lauldud "Must lind" kummitab siiamaani. Peale kontserti tormasin kohe plaati ostma ja sellele autogramme küsima. Rein Rannap on väga meeldiv inimene. Kogesin seda nüüd ka isiklikult. Ta ei pidanud paljuks võhivõõra inimesega paar sõna juttu ajada ja küsida, kuidas meeldis. No muidugi meeldis, kahtlemata! Hingestatud muusika, mis tõi kord pisara kurku, kord ajas naerma!

Eile varahommikul startisime bussiga Tartust Tallinna poole. Olin põhjaliku eeltöö teinud, netis tuhlanud ja plaanid paika pannud, et päev pealinnas oleks igati hästi sisustatud. Ilmataat oli ka meiega mestis ja ei lubanud sel päeval sadada. Oma "puhkusereisi" alustasime jalutuskäiguga Tallinna vanalinnas.

Suur üllatus tabas meid, kui nägime õitsvaid jasmiine ja osalt lausa puhkemas alles! Ma lausa ahhetasin kuuldavalt, sest see oli nii ootamatu meie jaoks, kes me elame lõunas. Meil jasmiinid juba ammu õitsenud...

Kui olime juba küllalt vanalinnas tiirutanud, sõitsime botaanikaaeda. Enamuse ajast veetsime palmimajas eksootilisi taimi imetlemas. Kaunite õitega taimi oli seekord rohkem näha kui mu eelmise botaanikaaia külastuse ajal. Minu lemmikud on muidugi kaktused. Aga järgneval pildil on näha ränduripuu hiigelleht.

Nüüd olid kõhud juba nii tühjad, et nälg tahtis silmanägemist ära võtta... Sõitsime Kadriorgu ja astusime esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse sisse. Interjöör polnud küll suurem asi, aga toit oli maitsev. Leiba lasime luusse mere ääres. Istusime seal kivide otsas ja nautisime merd. Ja unistasime pikemast reisist... Taas kord tõdesin, et ma ei tunne oma meest... Teadsin, et meri teda ei tõmba, aga arva ära, kes ei tahtnud kivi otsast enam püsti tõusta? Kui ma tagasiteel küsisin, mis talle kõige enam meeldis, siis vastas ta pikemalt mõtlemata, et meri! Sain siis teada, et vaikne meri meeldib küll...

Kadrioru lossi aias olid parasjagu pulmalised pildistamas. Ja jalgrattaturistid. Neid oli terve linn täis. Ja saksa keelt kuulsime iga nurga peal. Isegi minu käest tuli üks härrasmees küsima: "Sprechen Sie Deutsch?" Ja ma siis sprechesin temaga paar lauset!

Pika otsimise peale leidsime ka Kadrioru Luigetiigi üles. Panime täitsa rappa. Läksime algul hoopis teises suunas. Paar möödujat ei teadnud sellest midagi. Imelik küll, tundusid kohalikud olevat, aga vist jah, venelased. Vastasid küll eesti keeles. Lõpuks saime ikka õige suuna kätte. Aga mida polnud, need olid luiged! Ei tea küll miks?

Lõpuks vaatasime ka uue KUMU üle. Seekord küll vaid väljastpoolt, sest oli juba aeg tõtata bussi peale.

Linnas orienteerusime kaardiga nagu õiged turistid kunagi. Aga kuna kaardid olid vanad ja kehvad, siis oli ikka tegemist, et kolme kaardi pealt kokku õige koht välja lugeda! (Kaks neist olid telefonikataloogist välja lõigatud + üks vanalinna kaart.) Käime ju Tallinnas nii harva, viimati vist kolm aastat tagasi... Fakt on see, et me ei käinud mitte üheski poes. Mu mees ei armasta šopata ja ega minagi eriti mitte. Seetõttu leppisime juba varakult kokku, et poodide peale me aega ei raiska. See õnnestus 100%-liselt. Päev oli ilus ja sisukas. Päikegi tuli peale lõunat välja ja tegi ilma rõõmsamaks. Jalad olid küll läbi, aga tänaseks on see juba unustatud.