Valevvalge talvepäev

Eile see siis juhtuski - meie maile jõudis selline talv, mida ma juba mitu kuud oodanud olin - talv tõelise lumega. Tõsi küll, on olnud meil lund sel aastal ja mitte vähe, täitsa parasjagu. Aga mina ja lumi pole kokku saanud. Olen pidanud seda tööl aknast imetlema. Seekord siis minu suureks rõõmuks laupäevane vaba päev ja lumeuputus! Võtsin fotoka ja läksin õue.

See valevvalge külm talvepäev – 

kas on ta tõesti nüüd lõpuks käes? 

Näib iga puu nagu suur näärikuusk 

ja peidust välja saab toodud nii mõnigi suusk.

See valevvalge külm talvepäev, 

kus härmas oksad ja järvel jää – 

violetsed varjud seal ja siin 

ja küll on lund, nii palju lund! 

Kas on see tõesti lõpuks nii 

või avasilmi ma näen vaid und?

Ma tahaks käia mööda teid, 

kuid enam silm ei leia neid... 

Ah, olgu siis just nõnda see, 

et ma ei tea kus viib mind tee!

See valevvalge külm talvepäev – 

kas on ta tõesti nüüd lõpuks käes? 

Kuis maailm karge on laotuse all, 

kuis pikkamööda mu peos sulab lumekristall!

Violetsed varjud seal ja siin 

ja küll on lund, nii palju lund! 

Kas on ta tõesti lõpuks käes, 

see valevvalge külm talvepäev?