Hommik

Ma ei ole hommikuinimene. Sellepärast võttiski mõttest teoks saamine aega rohkem kui aasta! Täna oli lõpuks see päev, kus ärkasin vara ja seadsin sammud metsa poole. Mitte piisavalt vara, sest päike oli juba tõusnud. Aga ehk oli see sissejuhatus järgmistele varahommikustele jalutuskäikudele...


Salamisi loodan kohtuda mõne metsaelanikuga. Peale tigude ja konnade ei näita keegi oma nägu. Järsku märkan, et ma ei jaluta üksi. Konnapüüdja astub mu ees väärikal sammul, aeg-ajalt nokka plagistades ja midagi maast otsides.


Varsti ongi tal konn noka vahel ja ta lendab oma saagiga ära.


Aga mulle saadetakse uus giid. Jalutuskäik jätkub. Mind juhatatakse kenasti üle silla. Edasi ma oskan juba ise minna!



Teen veel mõned klõpsud ja asun tagasiteele.



Maantee ääres avastan siguri. Palju sigurit, kahel pool teed.


Ja veel märkan soolikarohtu.


Päike on juba kõrgel. Õhk on täis linnulaulu. Veel on vaikne. Koerad ei haugu. Inimesed hakkavad varsti tööle minema. Minul on veel puhkus.