Venemaa, 4. osa

Ikka jätkuvalt 12. august. Mu nutikas telefon näitab, et tegin täna reisi rekordi - 18355 sammu. Seega liigume edasi, kõik sammud pole mul veel ette loetud! :)

Pärast lõunat võtsime nõuks külastada üht olulist vaatamisväärsust Suzdalis. See on puitarhitektuuri ehk meie mõistes vabaõhumuuseum, mida hakati looma 1960ndatel aastatel endise hävinud kloostri maadele Kamenka jõe kaldal. Siia toodi eri paikadest kokku säilinud hooned, mis polnud tulekahjudes hävinud või rasketel aegadel küttepuudeks kasutatud - kirikud, talumajad, veskid, kaevud...

Kirik, kus me sees käisime, peaks siis, kui ma ei eksi, eesti keeles kõlama Issandamuutmise kirik. Originaalis Преображенская церковь, mis on ehitatud 1756. aastal ja toodud Vladimiri oblasti Kozljatevo külast. Leidsin ka huvitavaid fakte, et tehtud on kirik männipuidust ja selle ehitamisel pole kasutatud ei naelu ega midagi muud peale kirve. 1996. aastal ehitati Saksamaale Gifhorni linna Püha Nikolai kirik, mis on Suzdali kiriku täpne koopia.

Rikka talupoja maja oli huvitava kaunistusega.

Muuseum annab ülevaate mitte ainult maaelu arhitektuurist, vaid ka vene talupoegade eluviisist. Voodi oli kõrge, et sinna alla ökonoomselt saaks asju mahutada. Lapsed aga magasid lae all rivis nagu silgud pütis. Tol ajal vist ülekaaluga probleeme ei olnud! :)

Muuseumis korraldatakse erinevaid üritusi, käsitöölaatasid ja juuli teises pooles traditsioonilist kurgipidu, mis toimub juba alates 2000. aastast. Sellepärast siis me laadal nägimegi igal teisel müüjal kurgimoosi, sealkandis on see täiesti tavaline.

Meie aga pöördume tagasi kesklinna, et veel viimast võtta - ikka kangaid osta nõrkemiseni. Hinnad algasid puuvillasel (sitsil) kusagil 120 rublast, keskmiselt 200-250 rubla meeter. Kuna mina olen väga kehv ostleja, siis piirdusin viie sitskanga ja ühe laudlinariidega. No lihtsalt ilma oleks imelik olnud tagasi tulla.

Tänane päev lõppes tutvumisõhtuga hotellis. Viimane aeg oli reisikaaslasi lähemalt tundma õppida ja teada saada, mille huvitavaga keegi tegeleb.

Elamusterohked päevad Suzdalis said otsa ja 13. augustil hakkas meie buss taas liikuma Moskva suunas. Moskva äärelinnas tegime paaritunnise peatuse Štšelkovo (Щелково) kaubanduskeskuses ja vurasime siis natuke edasi, ligikaudu 70 km kodu poole Istrasse.

Istra külalistemaja Гостевая изба на Истре on tõeliselt armas ja hubane koht, kus on tunda ehtsat Vene hõngu.

Istras me veetsimegi vaid öö ja 14. augusti hommikul algas tee kodu poole. Keskööks olime kodus.

Mida siis veel kokkuvõtvalt öelda? Kõik söögikraami, mis mul kaasas oli, tõin valdavalt koju tagasi, sest süüa sai hotellides, tanklates ja kohapealsetes söögikohtades päris soodsalt ja kõik oli väga maitsev. Hommikusöögipuder oli küll minu maitsele liiga magus ja liiga vedel, aga sai see kah söödud. Puudust tundsin vaid ehtsast samovaris keedetud teest. Istra hotelli kodulehel on see küll välja reklaamitud, aga meile pakuti täitsa tavalist pakiteed. Samovar oli olemas küll. Kuna ilmad olid palavad, kulus vett, vett ja veelkord vett! Ahjaa, kui keegi soovib reisile keedupulka kaasa võtta, siis see peaks olema europistikuga. Veneaegsega pole Venemaal midagi peale hakata, vähemalt hotellides. Seal on ikka kõik täitsa euro värk.

Teed olid head, teeäärsed kõik kenasti niidetud, eurokraave pole. Ilmaga meil vedas, vihm ei julgenud üle piiri tulla. Alles Luhamaa piiripunktis saime mõne tiba vihma. Eestis oli paar päeva juba sadanud.

Lõpetuseks veel üks video koduteest, kus näha Venemaa teeäärset loodust ja natuke möödavilksatavat Zubtsovi linna.
P.S. Kahjuks pidin esialgse video taustamuusika autorikaitse tõttu maha võtma. Loodetavasti sobib meeleoluga ka uus lugu! :)

Aitäh headele reisikaaslastele, grupijuht Sirjele, toredale giidile Tanjale, bussijuhtidele Reinule ja Meelisele! Järgmiste reisideni!

PILDIALBUM on täies mahus avatud!