Uskumatu, aga jälle on 4 aastat möödunud viimasest Taevaskoja matkast. Seekord oli tahtmine minna kevadel, enamasti on ikka suvel käidud. Edaspidi võiks ka sügise ja talve seal ära näha. Seekord käisime bussiga.
Jalutuskäik kaljude juurde oli omaette elamus. Nii palju erinevaid kannikesi ja muid metsalilli. Jänesekapsaid jagus igale poole, mõned kasvasid lausa puu otsas, kuigi maa peal oli ruumi küll.
Emaläte annab ikka värskendavat allikavett, kuigi aastatetagune varing on omad jäljed jätnud.
Imetlesin varsakapju - kogu jõeäär oli neid täis! Nii hea, et sai lõpuks ka kevadist ilu näha.
Väike-Taevaskoda ja Neitsikoobas.
Gabrieli mänd. See on see vastaskaldal olev puu (täpselt pildi keskel). Seal filmiti just see stseen:
Ivo: „Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Mõni on ainult natukene kallim kui teine.”
(Haarab pistoda ja lööb selle Gabrielile selga.)
Ivo: „Kahju, et me kohtusime, sa rikkusid mul tänase päeva ära!”
Gabriel visatakse jõkke.
Ivo jõugu mees: „Kohe näha, et vanad sõbrad!”
Uus sild valmis aasta tagasi vana puitsilla asemele.
Salakuulaja kivi.
Ja jõudsimegi Suurde Taevaskotta.
Saesaare paisjärv sai ka üle vaadatud. Silla käsipuul toimus kohtumine, tegelikult pigem möödumine. Ei mina tea, kes need smaragdrohelised putukad on, aga silla käsipuu aegadevanused värvikihid olid nii kunstipärased ja harmoneerusid putukatega hästi.
Habemega kask jäi ka silma.
On toomingate õitseaeg ja meie teel bussipeatusse, et koju sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!