Viljandi, 1.osa

Puhkuse veedame kõik Viljandis... ja nii minagi sõitsin paariks päevaks õele külla. 13.-15.juulini pesitsesin sääl kaunis linnas ja linnast väljas. Koju jõudes jäin kõigepealt hullu kõhugrippi või oli see midagi muud... igatahes täna on juba täitsa inimese tunne ja hakkan siin tasapisi muljeid kirja panema - neid sai palju!

Esmaspäeval sõitsime õe perega Viljandisse. Sain esmakordselt üle uue silla sõita. Kohe sealsamas on linnuvaatlustorn, kus me üleval käisime. Vaated Võrtsjärvele on muidugi kaunid, aga see pilt, mis tornis avanes, küll eriti kaunis polnud. Viimased trepid ja käsipuud olid nii linnusitased, et oli tegu üles pääsemisega. Järgmine kord kummikud jalga! :) Masendav oli ka pilt surnud ja poolsurnud pääsupoegadest. Oli see siis looduslik valik või mängus kellegi kuri käsi, see jäi meile teadmata...



Maandusime Viljandis ja peale väikest pausi läksime taas tiirutama. Esimene peatus oli Paistu ürgorg. Tõepoolest ürgne ja metsik loodus. Võimas! Sealkandis suurim liivakivipaljand, mida kutsutakse Loodi Põrguks, on 15,2 meetrit kõrge ja 23 meetrit lai.



Edasi võtsime suuna Heimtali poole. Heimtali Viinaköök oli selle reisi kahtlemata üks kaunemaid ehitisi.


Heimtali ringtall aga olevat ainulaadne Eestis. Tegime meiegi seal ringi peale, või vähemalt poolringi. Huvitav ja mitmekihiline, vana ühendatud uuega - minumeelest väga õnnestunud!



Viljandi külje all Järveotsa obeliski juures käisime ka tiiru. Sealt oli ilus vaade Viljandi järvele. Terviserada mööda oleks küll linna võinud jalutada, aga me olime selleks piisavalt väsinud. Pealegi lubasime Eveliniga õhtul veel lossikatesse minna. Sellest siis järgmine kord!

Taevaskoja

Tänane matk tuli täitsa ootamatult. Õde kutsus kaasa. Noh, et teejuhiks... Ma hoiatan tõsiselt - ärge mind kunagi teejuhiks võtke! Kui te just ei taha topelt maad käia! :D Ma ei orienteeru absoluutselt mitte! Selleks on mul tavaliselt mees kaasas. Täna polnud! Aga me leidsime Taevaskojad ikka üles - nii Väikese kui Suure.

Alustasime traditsiooniliselt Saesaare tammilt.


Tuvipaaril oli hea rahulik koht Neitsikoopas.


Kes pildistas, kes filmis...


Kui keegi lapsevankriga kavatseb Taevaskotta jalutama tulla, siis arvestage sellega:

Kogemata kolamised

Tegelikult läksime me ehituspoodidesse kolama, aga tagasiteel põikasime teelt kõrvale. Ma ei hakka mainimagi, et olin salaja fotoka käekotti pistnud! :D Ühtäkki olime metsa vahel aasal ja vallutasime kitsukest, kohati nõgestega palistatud rajakest. Üks meist ümises vaikselt: "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi..."


Mina leidsin "haruldase" väikese liblika ja jahtisin seda. Pärast kodus uurisin, et see peaks olema vist verikireslane. Ja täiesti tavaline! : )



Selle taime nimi ei tule nüüd meelde...
10.juulil: Leidsin lõpuks oma suvelillede raamatu üles. See taim on harilik metsvits.


Ja selle õie tundmises mul ei tekkinud kahtlustki. Imestasin vaid, et nii suured õied, et ehk on selline liik. Aga võta näpust - SEE EI OLE KASSITAPP. Hoopis SEATAPP. Seda hullem! Peale künka otsas tiirutamist tahtis ta mind jalgupidi üles puua. Õnneks olin ma tugevam ja jäin peale lühikest heitlust püsti, väänduv vars jala ümber tolknemas. Kassitapuliste sugukonnast on ta siiski.

Põlva - Intsikurmu - Rosma - Põlva

Eile tegime siis sellise "väikese" ringi. Kell 5 õhtul hakkasime astuma ja 9 paiku jõudsime koju. Puruväsinutena. Kui eelmisel retkel me mängisime ekstreemsportlasi, siis seekord oli mul kaasas isiklik kunstiline juht! : ) Minul vist jääksid küll pooled asjad nägemata, kui meest kaasas poleks. Ta leiab alati midagi erilist ja oskab õigel hetkel õige suuna valida. Pildistamisel juhendab mind ka agaralt! Keset Põlva linna, Hurda tiigist leidsin mina vesikupud, aga tema vesiroosid!


Võtsime suuna Intsikurmu poole. Seal on järgmine tiik.


Läbi metsa ja sääskede rünnaku jõudsime Rosmale. Sain nüüd ometi pildile jäädvustada meie linna ilusa rahvusliku piiritähise.


Veekogusid oli lausa igal sammul, küll järv, jõgi, tiigid, ojad, kraavid... Seekord polnud vaid lompe! Ühelt kraavikaldalt, või õigemini lausa vees kasvamast leidis mees sellised kaunid õied:


Siis me kolasime veel Rosma krossirajal ja kuidagimoodi olime sattunud juba linna serva Salu tänavasse. Seal jõe ääres avastasime uue linnaosa, kuhu ei-tea-millal olid ahhetamapanevalt kaunid eramud kerkinud. Sinnapoole linnaserva satub küll üliharva. Ei olnud ma seal enne neid majugi iial käinud...

Ja siis... ja siis maandus taamal jõe ääres graatsiliselt sookurg. Olin just neil päevil mehele lubanud, et ükskord ma sookurge pildistan! Ja siin ta oligi! Sain pildi, kuigi zoomiga ja veel arvutis lõigatud ka, aga ikkagi! Küll ma saan kunagi ka kvaliteetse pildi!


Nii palju erilist ühe õhtuga. Päeva "naelaks" kujunes veel valgusfoor Põlva linnas!!! Küll mittetöötav, aga täitsa ehtne! Huvitav, palju meie linna elanikke teab, et meil on valgusfoor? : )

Et mitte otse koju minna, käisime veel Ähniorus minu vanemate pool sees ja puhkasime jalga. Viimane kilomeeter läks tõepoolest jõudsamalt, ilma vahepeatusteta!

Järgmise korrani!
Loodetavasti meeldib teile ka uuendatud blogikujundus!

Vihmasajus ümber järve

Las kallab nüüd vihma nii, et pilgu eest kaob silmapiir.
Las kallab, ka sadades on südames mul päiksekiir...

Mulle meeldib vihmasadu. Vihma käes tekib alati eriline rõõm südames - justkui Jumal ise kallaks taevast alla oma õnnistust! Täna läksid kaks "hullu" vihma ja äiksega jalutama! : ) Tegelikult ju alguses ei sadanudki, aga meil ei tulnud mõttessegi koju tagasi pöörduda. Plaan oli teha üks korralik jalutuskäik ümber järve. Ega ma pikalt seletama ei hakkagi - las pildid räägivad! Koju jõudes olime läbimärjad ja õnnelikud!