Mulle kukkus ootamatult sülle võimalus sõita Saaremaale koos Põlva Käsitööklubi rahvaga. Siinjuures pean tänama Käsitööklubi juhendajat Asta Tagelit, kes mind mõnede inimeste kaudu ja läbi neti üles leidis ja kohe ka Käsitööklubisse kutsus.
Startisime Põlvast 26.juuni hommikul kell 4.30. Ilmateade, mida ma viimased päevad olin pingsalt jälginud, lubas Saaremaale pilves, hooti vihmast ja mitte väga sooja ilma. Merel oli tuul üsna vali, aga Muhumaa võttis meid vastu juba päikesepaistega ja nii see jäigi meie reisi mõlemaks päevaks!
Esimese peatuse tegime Eemu tuulikus, kuhu jõudsime just siis, kui peremees uksed avas.
Järgmine peatus oli jaanalinnufarm, kus uudistamist jätkus tükiks ajaks. Peale jaanalindude nägime veel emusid, nandusid, ponisid ja isegi känguruid. Jaanalind on ikka üks võimas, kiire ja tugev lind, olgugi et lennuvõimetu. Kui ta mu peost maisi haaras, oli väike ärevus ikka sees küll, aga samas nende sõbralikku uudishimu nähes tekkis kohe usaldus ja see noka puudutus oli ikka väga õrn!
Edasi Saaremaale! Meid ootasid Pilvelambad! ;) Leena ja Kaupo Sirel tutvustasid meile villaloori valmimisprotsessi, alates lamba seljast pügatud villast, villa värvimisest ja masinatega töötlemisest kuni ilusate värvitoonidega villaloorini, mida meie naised seal usinasti endale kokku ostsid, ikka selleks, et kodus ilusaid asju valmis meisterdada! Meile näidati villahundi ja kraasimismasina tööd.
Pilvelammaste firmast ja villaloori valmimisprotsessist leidsin hea artikli saarlaste päevalehest Oma Saar, mis on ilmunud just meie sealviibimise teisel päeval, sestap sellel pikemalt ei peatu ja sõidame edasi Saaremaa Mahekööki, esimesse Eesti ökorestorani.
Kõhud olid juba parasjagu nii tühjad, et mu silmad õgisid lauale toodud maasikatega spinatisalatit! Mmmm...!!! Midagi sellist ei ole pähegi tulnud kodus valmistada. Aga nüüdsest peale hakkan ka salati sisse maasikaid lisama! ;) Põhiroaks oli meil vasikalihaguljašš-supp ja soovijad võtsid veel kohvi ja šokolaadikooki ka juurde. No mina ei saanud ju ka sellest mitte loobuda! Kook oli tõesti maitsev! Kogu meie söömise aja sebisid seal ringi ETV-lased, kes meid (ja muidugi restoranitegelinskeid) igatpidi filmida üritasid. Intervjueerisid ka meist mõnda, õnneks ma suutsin end nähtamatuks teha! Telekas pole end veel õnnestunud näha, ehk siis järgmisel nädalal äkki??? (Suvehommiku saates.)
Olgugi meil kõhud täis, oli plaanis täna veel Karja Pagariäriga tutvust teha. Meile jagati kitlid selga ja viidi otse väikesesse tsehhi, leivategu kaema. Töö käis suures osas käsitsi.
Virgad käed muutsid taigna leivapätsideks, pätsid omakorda rändasid jahustesse savivormidesse, sealt edasi juba ahju poole. Iseenesestmõistetavalt lõppes meie ringkäik sealsamas majas asuvas kohalikus kaupluses, mille me ära ummistasime ja mitut sorti leiba kaasa ostsime. Saarlase leival oli kõige parem minek. Ise ostsin ka seda ja oleks võinud rohkemgi koju kaasa võtta, sest teel olles käis käsi ikka üpris tihedalt sinna leivakotti.
Angla tuulikud ja Karja kirik olid meie järgmised peatuspaigad.
Päeva lõpus jalutasime veel veidi mere ääres Triigi sadamas. Sealt saab praamiga Hiiumaale. Merevesi oli selge ja läbipaistev. Randastrid kasvasid otse vees.
Ja jõudsimegi meie ööbimispaika Hiievälja külla, Välja Turismitallu. Panime oma pambud maha, tutvusime kohaga, mis pidi sel ööl meile kodu asendama ja valmistusime õhtusöögiks vabas õhus. Selleks puhuks oli meil paar kasti suitsulesta varutud. Et ikka saaremaiselt toituda.
Ma ei tea, kuidas teised öö üle elasid, aga mina magasin õndsat und. Mina, kes ma võõras kohas tavaliselt öö läbi lakke vahin! Kell 4 hommikul ärkasin tugeva vihmasabina peale, aga uinusin kohe taas. Hommikul oli maa märg, aga vihmasadu lakkand.
Peale kehakinnitust, pererahvaga hüvastijätmist ja ühispildi tegemist ronisime taas bussi, et uusi kohti avastada.
Tänane esimene peatus oli GoodKaarma talu, kus meid väga sõbralikult ja külalislahkelt vastu võeti. Perenaine tutvustas meile seebivalmistamise protsessi, seebi komponente ja muidugi oli meie buss nüüd peale leivalõhna ka seebilõhna täis! “Õnneks” polnud sel reisil mu meest kaasas, sest tema ei talu üldse mingeid lõhnasid ja kauplustes käib ta igasugustest parfümeeria, kodukeemia ja pesupulbrilettidest laia kaarega mööda. Vaat ei tea, mis olukorras ta GoodKaarma talus oleks olnud... Minu kartused ja ettekujutused vängetest lõhnadest asendusid meeldiva pettumusega. Need seebid olid meeldivate ja mahedate aroomidega. Ökoseebid ju ikkagi!
Kuressaares võis igaüks aega kasutada oma äranägemise järgi. Mõned meist jalutasid linnuse ümber, mõned käisid ka sees. Šopata mulle ei meeldi. Aga midagi mäletsuseks kaasa tuua oli ikka vaja. Käisingi sees paljudes käsitööpoodides ja tõin endale tuulikutega Saaremaa kruusi. Ma ei teagi, kust see alguse sai, vist õe toodud Stockholmi kruusist, aga nüüd on mul kombeks igalt poolt kaasa tuua vastava koha kruus ja kui keegi lähedastest-tuttavatest kusagil kaugemal käib, siis enamus neist juba teab, mida mulle reisilt tuua! ;) Need kruusid ei seisa mitte ilu pärast köögiriiulil, vaid leiavad ka igapäevaselt kasutust. Oma mesinikust mehele tõin purgi Saaremaa mett. Ega ta mul nii väga mesinik ka pole, paberitega ja õppinud küll, aga hetkel on vaid üks mesilaspere ja põhitöö ja tegemised on hoopis muualased.
Nonii, kus me siis jäimegi? Kuressaarest sõitsime Kalakülla, mis nime järgi võiks nagu asuda mere ääres, aga paikneb hoopis keset Saaremaad, Valjala vallas. Legend räägib, et seal kohas laiunudki kunagi meri ja kala püütud otse hüttidest. Pikapeale aga meri taandunud ja praegu pole seal enam merehõngugi. Küll aga hulgaliselt paate, mida on oskuslikult kasutatud nii saunakatuse kui isegi WC ehitamisel! Väga mõnus paik neile, keda mereteema ja kalatoidud külmaks ei jäta!
Juba vurasimegi taas Muhumaa poole, kus vaja veel mõned peatused teha. Männiku Käsitöötuba oli neist esimene. Perenaine Sirje Tüür rääkis meile oma töödest ja tegemistest ja seejärel uurisime juba oma silmade ja näppudega neid imeilusaid käsitöid. Kõige hakkajam meie seast õppis kangakudumise kunsti. Mina imetlesin äärmiselt korralikke tikkimistöid. Sirje Tüür on andnud ka oma panuse sellesse ilusasse Eesti 90. juubeliaasta vaipa ja oma tikandiga ruudu duubeldas ta ka endale mälestuseks kotikesele. Hea mõte! Meiegi seas oli neid, kelle tikandid juubelivaipa kaunistavad, Põlva Käsitööklubi naiste 4 tikitud ruutu on seal teki sees!
Muhumaal käisime veel restoranis sajandivanuseid vaipu imetlemas, käsitööpoes ja oligi aeg taas praami peale hakata liikuma.
Ilus reis hakkas otsa lõppema. Väikese peatuse tegime mandrile jõudes veel Valgerannas. Seal tänasime väikese muhu kingitusega oma juhendajat Astat mõnusa reisi eest ja bussijuhti Andrust, kellega koos võiks nii mõnegi sõidu veel ette võtta. Nüüd ma juba tean, et Tuuliku reisid pole mitte saaremaine ettevõte, vaid täitsa omakandi bussifirma!
Mis mulle Saaremaal kõige enam muljet avaldas? Ärge arvake, et ma kogu aeg ainult taevasse vahtisin (pildid on ehk selle tõestuseks), aga mulle meeldis Saaremaa taevas! Ja veel, minu jaoks üllatav ja saarlaste jaoks vist tavaline oli näha moone kasvamas viljapõldude ääres. Minu jaoks on moonid seni mingil põhjusel seostunud Venemaaga. Võimalik, et Krasnõje Maki kommide pärast. Saan nüüd aru, miks saarterahvas nii palju moone tikib oma vaipadesse! Moonid viljapõllus oli väga ilus vaatepilt, mida ma aga kahjuks pildile püüda ei suutnud. Eks siis tuleb tagasi minna!
Startisime Põlvast 26.juuni hommikul kell 4.30. Ilmateade, mida ma viimased päevad olin pingsalt jälginud, lubas Saaremaale pilves, hooti vihmast ja mitte väga sooja ilma. Merel oli tuul üsna vali, aga Muhumaa võttis meid vastu juba päikesepaistega ja nii see jäigi meie reisi mõlemaks päevaks!
Esimese peatuse tegime Eemu tuulikus, kuhu jõudsime just siis, kui peremees uksed avas.
Järgmine peatus oli jaanalinnufarm, kus uudistamist jätkus tükiks ajaks. Peale jaanalindude nägime veel emusid, nandusid, ponisid ja isegi känguruid. Jaanalind on ikka üks võimas, kiire ja tugev lind, olgugi et lennuvõimetu. Kui ta mu peost maisi haaras, oli väike ärevus ikka sees küll, aga samas nende sõbralikku uudishimu nähes tekkis kohe usaldus ja see noka puudutus oli ikka väga õrn!
Edasi Saaremaale! Meid ootasid Pilvelambad! ;) Leena ja Kaupo Sirel tutvustasid meile villaloori valmimisprotsessi, alates lamba seljast pügatud villast, villa värvimisest ja masinatega töötlemisest kuni ilusate värvitoonidega villaloorini, mida meie naised seal usinasti endale kokku ostsid, ikka selleks, et kodus ilusaid asju valmis meisterdada! Meile näidati villahundi ja kraasimismasina tööd.
Pilvelammaste firmast ja villaloori valmimisprotsessist leidsin hea artikli saarlaste päevalehest Oma Saar, mis on ilmunud just meie sealviibimise teisel päeval, sestap sellel pikemalt ei peatu ja sõidame edasi Saaremaa Mahekööki, esimesse Eesti ökorestorani.
Kõhud olid juba parasjagu nii tühjad, et mu silmad õgisid lauale toodud maasikatega spinatisalatit! Mmmm...!!! Midagi sellist ei ole pähegi tulnud kodus valmistada. Aga nüüdsest peale hakkan ka salati sisse maasikaid lisama! ;) Põhiroaks oli meil vasikalihaguljašš-supp ja soovijad võtsid veel kohvi ja šokolaadikooki ka juurde. No mina ei saanud ju ka sellest mitte loobuda! Kook oli tõesti maitsev! Kogu meie söömise aja sebisid seal ringi ETV-lased, kes meid (ja muidugi restoranitegelinskeid) igatpidi filmida üritasid. Intervjueerisid ka meist mõnda, õnneks ma suutsin end nähtamatuks teha! Telekas pole end veel õnnestunud näha, ehk siis järgmisel nädalal äkki??? (Suvehommiku saates.)
Olgugi meil kõhud täis, oli plaanis täna veel Karja Pagariäriga tutvust teha. Meile jagati kitlid selga ja viidi otse väikesesse tsehhi, leivategu kaema. Töö käis suures osas käsitsi.
Virgad käed muutsid taigna leivapätsideks, pätsid omakorda rändasid jahustesse savivormidesse, sealt edasi juba ahju poole. Iseenesestmõistetavalt lõppes meie ringkäik sealsamas majas asuvas kohalikus kaupluses, mille me ära ummistasime ja mitut sorti leiba kaasa ostsime. Saarlase leival oli kõige parem minek. Ise ostsin ka seda ja oleks võinud rohkemgi koju kaasa võtta, sest teel olles käis käsi ikka üpris tihedalt sinna leivakotti.
Angla tuulikud ja Karja kirik olid meie järgmised peatuspaigad.
Päeva lõpus jalutasime veel veidi mere ääres Triigi sadamas. Sealt saab praamiga Hiiumaale. Merevesi oli selge ja läbipaistev. Randastrid kasvasid otse vees.
Ja jõudsimegi meie ööbimispaika Hiievälja külla, Välja Turismitallu. Panime oma pambud maha, tutvusime kohaga, mis pidi sel ööl meile kodu asendama ja valmistusime õhtusöögiks vabas õhus. Selleks puhuks oli meil paar kasti suitsulesta varutud. Et ikka saaremaiselt toituda.
Ma ei tea, kuidas teised öö üle elasid, aga mina magasin õndsat und. Mina, kes ma võõras kohas tavaliselt öö läbi lakke vahin! Kell 4 hommikul ärkasin tugeva vihmasabina peale, aga uinusin kohe taas. Hommikul oli maa märg, aga vihmasadu lakkand.
Peale kehakinnitust, pererahvaga hüvastijätmist ja ühispildi tegemist ronisime taas bussi, et uusi kohti avastada.
Tänane esimene peatus oli GoodKaarma talu, kus meid väga sõbralikult ja külalislahkelt vastu võeti. Perenaine tutvustas meile seebivalmistamise protsessi, seebi komponente ja muidugi oli meie buss nüüd peale leivalõhna ka seebilõhna täis! “Õnneks” polnud sel reisil mu meest kaasas, sest tema ei talu üldse mingeid lõhnasid ja kauplustes käib ta igasugustest parfümeeria, kodukeemia ja pesupulbrilettidest laia kaarega mööda. Vaat ei tea, mis olukorras ta GoodKaarma talus oleks olnud... Minu kartused ja ettekujutused vängetest lõhnadest asendusid meeldiva pettumusega. Need seebid olid meeldivate ja mahedate aroomidega. Ökoseebid ju ikkagi!
Kuressaares võis igaüks aega kasutada oma äranägemise järgi. Mõned meist jalutasid linnuse ümber, mõned käisid ka sees. Šopata mulle ei meeldi. Aga midagi mäletsuseks kaasa tuua oli ikka vaja. Käisingi sees paljudes käsitööpoodides ja tõin endale tuulikutega Saaremaa kruusi. Ma ei teagi, kust see alguse sai, vist õe toodud Stockholmi kruusist, aga nüüd on mul kombeks igalt poolt kaasa tuua vastava koha kruus ja kui keegi lähedastest-tuttavatest kusagil kaugemal käib, siis enamus neist juba teab, mida mulle reisilt tuua! ;) Need kruusid ei seisa mitte ilu pärast köögiriiulil, vaid leiavad ka igapäevaselt kasutust. Oma mesinikust mehele tõin purgi Saaremaa mett. Ega ta mul nii väga mesinik ka pole, paberitega ja õppinud küll, aga hetkel on vaid üks mesilaspere ja põhitöö ja tegemised on hoopis muualased.
Nonii, kus me siis jäimegi? Kuressaarest sõitsime Kalakülla, mis nime järgi võiks nagu asuda mere ääres, aga paikneb hoopis keset Saaremaad, Valjala vallas. Legend räägib, et seal kohas laiunudki kunagi meri ja kala püütud otse hüttidest. Pikapeale aga meri taandunud ja praegu pole seal enam merehõngugi. Küll aga hulgaliselt paate, mida on oskuslikult kasutatud nii saunakatuse kui isegi WC ehitamisel! Väga mõnus paik neile, keda mereteema ja kalatoidud külmaks ei jäta!
Juba vurasimegi taas Muhumaa poole, kus vaja veel mõned peatused teha. Männiku Käsitöötuba oli neist esimene. Perenaine Sirje Tüür rääkis meile oma töödest ja tegemistest ja seejärel uurisime juba oma silmade ja näppudega neid imeilusaid käsitöid. Kõige hakkajam meie seast õppis kangakudumise kunsti. Mina imetlesin äärmiselt korralikke tikkimistöid. Sirje Tüür on andnud ka oma panuse sellesse ilusasse Eesti 90. juubeliaasta vaipa ja oma tikandiga ruudu duubeldas ta ka endale mälestuseks kotikesele. Hea mõte! Meiegi seas oli neid, kelle tikandid juubelivaipa kaunistavad, Põlva Käsitööklubi naiste 4 tikitud ruutu on seal teki sees!
Muhumaal käisime veel restoranis sajandivanuseid vaipu imetlemas, käsitööpoes ja oligi aeg taas praami peale hakata liikuma.
Ilus reis hakkas otsa lõppema. Väikese peatuse tegime mandrile jõudes veel Valgerannas. Seal tänasime väikese muhu kingitusega oma juhendajat Astat mõnusa reisi eest ja bussijuhti Andrust, kellega koos võiks nii mõnegi sõidu veel ette võtta. Nüüd ma juba tean, et Tuuliku reisid pole mitte saaremaine ettevõte, vaid täitsa omakandi bussifirma!
Mis mulle Saaremaal kõige enam muljet avaldas? Ärge arvake, et ma kogu aeg ainult taevasse vahtisin (pildid on ehk selle tõestuseks), aga mulle meeldis Saaremaa taevas! Ja veel, minu jaoks üllatav ja saarlaste jaoks vist tavaline oli näha moone kasvamas viljapõldude ääres. Minu jaoks on moonid seni mingil põhjusel seostunud Venemaaga. Võimalik, et Krasnõje Maki kommide pärast. Saan nüüd aru, miks saarterahvas nii palju moone tikib oma vaipadesse! Moonid viljapõllus oli väga ilus vaatepilt, mida ma aga kahjuks pildile püüda ei suutnud. Eks siis tuleb tagasi minna!
Väga vahva reis oli teil. Mul on taas heameel lugeda ja tõdeda, et elan nii põnevas paigas. tumevalge
VastaKustutamulle jättis ka mõned aastad tagasi kustumatu mulje üks saaremaa viljapõld, mis oli nagu maalilt - rukkililli ja moone täis! kui moone olin ma veel kasvamas näinud, siis selline kogus rukkililli oli esimene ja senini ka viimane kord näha.
VastaKustutaTore lugemine. :)
VastaKustutaSirtsuk