Kolmapäeva, 2.juuli hommikul uurisin tähtsa näoga netis kaarte ja otsisin otseteed Taevaskotta. Olen nii vilets orienteeruja, et ega tea, kas ma üksi kohale oleks jõudnudki. See-eest abikaasa on mul super-orienteeruja! Kuidagi oli ju vaja ta kaasa meelitada! ;) Tema puhul otse küsimised-kutsumised tihti ei anna tulemusi, peab ta kuidagimoodi ise tahtma panema ja ääri-veeri juttu tegema. Õnnestus küll! Mõne aja pärast uurisime juba koos kaarti ja peagi olime teel!
Võtsime suuna läbi metsa raudtee äärde ja kõndisime tükk maad otse raudteel. Kollaseid karikakraid ja punaseid moone kohtasime mitmes kohas. Moonide juurde vudisin lausa jooksujalu, see oli nii ilus erk värvilaik keset rohelust!
Suvi on mõnus ja looduses viibida lausa kirjeldamatu tunne! Päike paistab, õhk on täis linnulaulu, suminat ja lõhnasid. Oli kohti, kuhu oleks maha istunud ja sinna jäänudki. Kasvõi sinna vana tamme alla:
Aga meil oli eesmärgiks Taevaskoda ja sinna me ka jõudsime. Pikk teekond seljataga, võtsime parkla kioskist kehakinnitust, tegime tiiru Saesaare hüdroelektrijaama ümber, vaatasime tammi tekitatud koske silla all, parvlaev Lonny´t sõitjaid ootamas ja suundusime siis Taevaskodade juurde. Emaläte ootas puhta ja külma allikaveega. Täitsime seal oma tühjad joogipudelid ja pesime silmad selgeks. Rahvasuu räägib, et Emalätte allikavesi on tervendava toimega ja mõjuvat hästi viljakusele. Selle veega nägu pestes jäävat aga igavesti nooreks või siis saavat silmad terveks! On kuis on, aga allikavesi mõjus meile igatahes väga kosutavalt.
Väikese Taevaskoja juurest ei siirdunud me otse Suure Taevaskoja juurde, vaid selle peale! Ronisime mööda pikka ja kõrgusesse viivat treppi üles kalju peale ja piki kaljut, läbi metsaraja tükk maad ja siis teist, kõrgemat rada pidi tagasi. Mu mees vedas mind kõige metsikumatesse paikadesse ja see oli vapustavalt ilus! Ürgne, salapärane mets, lõhna- ja helide bukett hõljumas meie ümber. Just seal kõige kaugemal metsasügavuses, kuhu iga turist oma jalgu ei viitsi vedada.
Lõpuks tulime tagasi Suurde Taevaskotta. See liivakivist sein on 24 m kõrge ja 150 m lai. Mõelge, ligi 400 miljonit aastat vana liivakivi!!! Selle ees seistes tunned ennast pisikese putukana, kuigi, ega meie nüüd väga pisikesed ka pole! ;)
Kalju kõrval asub Salakuulaja kivi, mille kohta muistend räägib, et seal olnud vanasti ohverdamis- ja sõjanõupidamiste koht. Vahid olnud väljas kõrgematel kaljudel ja jõekäärus. Kord hiilinud vaenlase salakuulaja kalju varjus mööda jõesängi koosolekukoha poole. Salakuulaja aga tabatud valvuri noolest ja ta muutunud silmapilkselt suureks kiviks, mis tänaseni seisab Suure Taevaskoja kalju juures jões ja mida tuntakse Nõiakivi ehk Salakuulajakivi nime all. Ilusatel suveõhtutel võivat sellel kivil näha näkineidu kuldkammiga juukseid kammimas.
Tagasi tulime mööda matkarada piki vastaskallast kuni jõudsime taas Väikse Taevaskojani. Siis juba tuttavat rada pidi koju!
Kui arvasin, et nüüd on Taevaskoja muljeid tükiks ajaks ja sel suvel sinna kindlasti enam asja pole – ootavad ju uued huvitavad paigad – siis eksisin. Juba 5 päeva pärast, 7.juulil võtsin selle tee taas jalge alla. Seekord õetütardega. Juba minnes tibas õrnalt vihma, aga tagasi me siiski ei pööranud. Ilm oli soe, isegi lämbe. Ometi ükskord oli mul meeles sääsetõrjevahend kotti pista, sellest oli palju abi, tüütud putukad ei juhtinud tähelepanu kõrvale! Kui Mari röögatas: “Orav!”, siis olid kõigil kolmel fotokad kotist väljas ja orav ei pistnudki plehku. Hoopis oleks justkui kõhtu kinni hoides naernud nende imelike olevuste üle, kes mingite välkuvate karpidega vehivad. Mina ei välgutanud:
Tee äärde jääb üks suur kivi:
Ilusaid liblikaid lendas meie ümber kohe palju. Ühe hästi ilusate värvidega liblikale lähenesin liiga julgelt ja nii kole kahju oli, et pildile ei õnnestunud püüda! Teise sain pildile, kuigi veidi räsitud tiivaga:
Taevaskojas vaatasime kõik vaatamisväärsused üle. Nägime isegi jäälindu vilksatamas vastaskaldal kalju taustal. Rahvas aga pages kodu poole. Suurde Taevaskotta jõudes sadas juba üsna mõnusat seenevihma. Taevas muutus üha hallimaks. Otsustasime bussiga koju sõita, mitte märjas heinas ja vihmasajus ennast leotada. Kõigile neile, kes kunagi bussiga (või ka autoga) Taevaskoja tee ette võtavad, tähelepanuks: sõita ei tule mitte Taevaskoja, vaid Saesaare bussipeatusse! Sealt näitab viit juba edasi:
Mõlemad matkad olid vahvad! Mul on pildistamine nii veres, et vahel tundub – vaatangi kõike läbi objektiivi! Aga fotokat koju jätta ka ei raatsi… Siis oleks nagu ilmaasjata käik! Ärge soovitagegi proovida – on järeleproovitud ja kogu aeg oli hirmus kahju, et see või too võte jäi tegemata!
Võtsime suuna läbi metsa raudtee äärde ja kõndisime tükk maad otse raudteel. Kollaseid karikakraid ja punaseid moone kohtasime mitmes kohas. Moonide juurde vudisin lausa jooksujalu, see oli nii ilus erk värvilaik keset rohelust!
Suvi on mõnus ja looduses viibida lausa kirjeldamatu tunne! Päike paistab, õhk on täis linnulaulu, suminat ja lõhnasid. Oli kohti, kuhu oleks maha istunud ja sinna jäänudki. Kasvõi sinna vana tamme alla:
Aga meil oli eesmärgiks Taevaskoda ja sinna me ka jõudsime. Pikk teekond seljataga, võtsime parkla kioskist kehakinnitust, tegime tiiru Saesaare hüdroelektrijaama ümber, vaatasime tammi tekitatud koske silla all, parvlaev Lonny´t sõitjaid ootamas ja suundusime siis Taevaskodade juurde. Emaläte ootas puhta ja külma allikaveega. Täitsime seal oma tühjad joogipudelid ja pesime silmad selgeks. Rahvasuu räägib, et Emalätte allikavesi on tervendava toimega ja mõjuvat hästi viljakusele. Selle veega nägu pestes jäävat aga igavesti nooreks või siis saavat silmad terveks! On kuis on, aga allikavesi mõjus meile igatahes väga kosutavalt.
Väikese Taevaskoja juurest ei siirdunud me otse Suure Taevaskoja juurde, vaid selle peale! Ronisime mööda pikka ja kõrgusesse viivat treppi üles kalju peale ja piki kaljut, läbi metsaraja tükk maad ja siis teist, kõrgemat rada pidi tagasi. Mu mees vedas mind kõige metsikumatesse paikadesse ja see oli vapustavalt ilus! Ürgne, salapärane mets, lõhna- ja helide bukett hõljumas meie ümber. Just seal kõige kaugemal metsasügavuses, kuhu iga turist oma jalgu ei viitsi vedada.
Lõpuks tulime tagasi Suurde Taevaskotta. See liivakivist sein on 24 m kõrge ja 150 m lai. Mõelge, ligi 400 miljonit aastat vana liivakivi!!! Selle ees seistes tunned ennast pisikese putukana, kuigi, ega meie nüüd väga pisikesed ka pole! ;)
Kalju kõrval asub Salakuulaja kivi, mille kohta muistend räägib, et seal olnud vanasti ohverdamis- ja sõjanõupidamiste koht. Vahid olnud väljas kõrgematel kaljudel ja jõekäärus. Kord hiilinud vaenlase salakuulaja kalju varjus mööda jõesängi koosolekukoha poole. Salakuulaja aga tabatud valvuri noolest ja ta muutunud silmapilkselt suureks kiviks, mis tänaseni seisab Suure Taevaskoja kalju juures jões ja mida tuntakse Nõiakivi ehk Salakuulajakivi nime all. Ilusatel suveõhtutel võivat sellel kivil näha näkineidu kuldkammiga juukseid kammimas.
Tagasi tulime mööda matkarada piki vastaskallast kuni jõudsime taas Väikse Taevaskojani. Siis juba tuttavat rada pidi koju!
Kui arvasin, et nüüd on Taevaskoja muljeid tükiks ajaks ja sel suvel sinna kindlasti enam asja pole – ootavad ju uued huvitavad paigad – siis eksisin. Juba 5 päeva pärast, 7.juulil võtsin selle tee taas jalge alla. Seekord õetütardega. Juba minnes tibas õrnalt vihma, aga tagasi me siiski ei pööranud. Ilm oli soe, isegi lämbe. Ometi ükskord oli mul meeles sääsetõrjevahend kotti pista, sellest oli palju abi, tüütud putukad ei juhtinud tähelepanu kõrvale! Kui Mari röögatas: “Orav!”, siis olid kõigil kolmel fotokad kotist väljas ja orav ei pistnudki plehku. Hoopis oleks justkui kõhtu kinni hoides naernud nende imelike olevuste üle, kes mingite välkuvate karpidega vehivad. Mina ei välgutanud:
Tee äärde jääb üks suur kivi:
Ilusaid liblikaid lendas meie ümber kohe palju. Ühe hästi ilusate värvidega liblikale lähenesin liiga julgelt ja nii kole kahju oli, et pildile ei õnnestunud püüda! Teise sain pildile, kuigi veidi räsitud tiivaga:
Taevaskojas vaatasime kõik vaatamisväärsused üle. Nägime isegi jäälindu vilksatamas vastaskaldal kalju taustal. Rahvas aga pages kodu poole. Suurde Taevaskotta jõudes sadas juba üsna mõnusat seenevihma. Taevas muutus üha hallimaks. Otsustasime bussiga koju sõita, mitte märjas heinas ja vihmasajus ennast leotada. Kõigile neile, kes kunagi bussiga (või ka autoga) Taevaskoja tee ette võtavad, tähelepanuks: sõita ei tule mitte Taevaskoja, vaid Saesaare bussipeatusse! Sealt näitab viit juba edasi:
Mõlemad matkad olid vahvad! Mul on pildistamine nii veres, et vahel tundub – vaatangi kõike läbi objektiivi! Aga fotokat koju jätta ka ei raatsi… Siis oleks nagu ilmaasjata käik! Ärge soovitagegi proovida – on järeleproovitud ja kogu aeg oli hirmus kahju, et see või too võte jäi tegemata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!