Jaanilaupäeval aeda avastamas

Minu sellesuvised metsaretked ja mõned veidi kaugemad sihtkohad ootavad oma aega, täna alustan üsna lähedalt, ema aiast! Võtsin nõuks sellega kohe sügavamalt tutvust teha ja leidsin hulgaliselt kauneid õisi!

Milleks on vaja koolimaja...

Tahtsin ikka koolimajadest rääkida. Juba ammu, pea kuu aega tagasi. Siis käisin ühe seltskonnaga mõnedes meie (Põlva) maakonna koolides käsitöönäitusi külastamas. Peale käsitööde fotografeerisin ära kõik koolimajad ja see oli nagu omaette ekskursioon. Minu kooliskäimistest on möödas - oot, ma arvutan - juba 25 aastat! Oo, juubel!!! Vaat kui õigel ajal kooliaega meenutada!

Alustasime Värskast. Väga kena koolimaja on seal:


Värskast suundusime Räpinasse:



Mooste kooli näitus toimus hoopis kultuurimajas, sestap mul koolimaja pilti pole, aga õnneks olen selle kauni mõisamajaga tutvunud ühel eelmisel väljasõidul.

Tuttav tee viis meid Ahja poole. Väike värin tuli sisse! Ahja Keskkoolis olen ma ise õppinud 4.-8.klassini (tol ajal oligi 8. põhikooli lõpuklass) ja seal möödusid mu parimad kooliaastad. Kõige-kõige ilusam aeg! Meie klass oli vanas mõisamajas, mis kahjuks praeguseks on üsna trööstitus olukorras. Tulekahjus säilisid vaid müürid ja kinnilöödud aknaavasid on nii kurb vaadata.


Aga "uus" maja on veelgi uuemaks saanud ja täiesti tundmatuseni oma kuube vahetanud!



Ja järvest on saanud jõgi! :)


Aga küngas koolimaja ees on alles! Nii armas mälestus!


Ja ikka veel kirjutavad nad uhkusega välja: Fr. Tuglase nim. Ahja Keskkool. See oli minu ajal kõigi vihikute peal kohustuslik ja ühtlasi auasi! ...Jäin nüüd mõtteis rändama neid radu... Seda kõike ei saa ja ei ole vajagi kirja panna. Aga mõnus-magus-valus tunne poeb südamesse...

Järgmine peatus on meil Vastse-Kuuste. Sealt on ikka Tartusse minnes vahel mööda sõidetud.


Tartusse saab ka Kambja kaudu, sel juhul tuleb sõita Krootuselt läbi. Ilus suur Krootuse koolimaja, kuigi lapsi on praeguseks väheks jäänud - nagu ikka maakoolides viimasel ajal.


Nüüd tuleb maakonna see osa, kus ma eriti käinud pole. Saverna Põhikool.


Valgjärve - väga ilus koolimaja ja ära sõites sain veel läbi autoakna päris huvitava pildi.



Kanepi on mulle juba tuttav koht. Seal olen ka õppinud, kuigi vaid ühe aasta, enne Ahjale kolimist. Kanepis oli mul maailma parim klassijuhataja! Ja einelauast ostsime bussi oodates maailma parimaid liivarõngaid. Auguga! (Nüüd olen näinud ka ilma auguta. Enam ei osta.) Kirik koolimaja ees on ikka samasugune.





Kanepist vurasime kodu poole. Põlva Keskkool oli meie viimane peatus. Sellest koolimajast kõnnin tihti mööda - ema poole. Aga ise seal käinud pole. Mu õde on. (Siis oli see Põhikool ja mina käisin tolleaegses Keskkoolis, mis kannab nüüd Ühisgümnaasiumi nime.) Sellest koolist sai üks sisevaade ka, sest see on niivõrd ilus!



Vaat niisugused mõtted ja meenutused täna.

Suurvesi Võrtsjärvel

Mäletan üht klassiekskursiooni üle 30 aasta tagasi, kui bussi esiaken purunes ja Pärnu asemel jõudsime vaid Võrtsjärveni. Seal järve ääres veetsidki 4.klassi lapsed kogu päeva. Ujuda ma ei osanud, aga koos klassiõega sammusime käsikäes kaldast aina eemale, kuni vaid peanupud paistsid veest ja kallas oli kusagil hästi-hästi kaugel. Meie arvates tuli ikka kilomeeter ära! Vaat sellest ajast on teadmine, et Võrtsjärv on väga madal.

Suurvett Võrtsjärve ääres nägin eelmisel laupäeval esmakordselt. Viljandi sõitu tuleb viimasel ajal ikka ette, aga ju siis pole sellisel ajal trehvanud. Viisin ennast asjaga pisut kurssi ja uurisin välja, et suurvesi on Võrtsjärvele pigem kasulik. Ja kaladele kudemiseks samuti.

Suurvee imetlemiseks tegime koduteel mõned peatused järve ääres ja loodetavasti ei lähe järgmiste peatusteni jälle kolmekümmet aastat! :)

Valevvalge talvepäev

Eile see siis juhtuski - meie maile jõudis selline talv, mida ma juba mitu kuud oodanud olin - talv tõelise lumega. Tõsi küll, on olnud meil lund sel aastal ja mitte vähe, täitsa parasjagu. Aga mina ja lumi pole kokku saanud. Olen pidanud seda tööl aknast imetlema. Seekord siis minu suureks rõõmuks laupäevane vaba päev ja lumeuputus! Võtsin fotoka ja läksin õue.

See valevvalge külm talvepäev – 

kas on ta tõesti nüüd lõpuks käes? 

Näib iga puu nagu suur näärikuusk 

ja peidust välja saab toodud nii mõnigi suusk.

See valevvalge külm talvepäev, 

kus härmas oksad ja järvel jää – 

violetsed varjud seal ja siin 

ja küll on lund, nii palju lund! 

Kas on see tõesti lõpuks nii 

või avasilmi ma näen vaid und?

Ma tahaks käia mööda teid, 

kuid enam silm ei leia neid... 

Ah, olgu siis just nõnda see, 

et ma ei tea kus viib mind tee!

See valevvalge külm talvepäev – 

kas on ta tõesti nüüd lõpuks käes? 

Kuis maailm karge on laotuse all, 

kuis pikkamööda mu peos sulab lumekristall!

Violetsed varjud seal ja siin 

ja küll on lund, nii palju lund! 

Kas on ta tõesti lõpuks käes, 

see valevvalge külm talvepäev?

Mooste mõisas

Olen oma blogi hooletusse jätnud ja Mooste ringkäik kirja panemata. Käisin seal koos Põlva Käsitööklubi naistega 14.augustil. Vot on üks kena kohake, Põlvale pealekauba nii ligidal, aga ei teadnudki, kui ilus seal on!!! Mõisa peahoones, kus asub koolimaja, olen käinud kunagi Ahja koolis õppides, aga sealt kaugemale pole jõudnud. Kogu see hoonetekompleks on võrratu ja sinna tahaks tagasi minna. Seekord viskasime vaid põgusa pilgu läbi bussiakna. Peahoones sees käisime küll. Meie giidiks oli vallavanem Ülo Needo. Tema jutustas meile muuhulgas haruldasest katusest, mille kiltkivid on toodud Prantsusmaa mägedest:

Majas sees oli tunda aegade hõngu. Säilinud on ka vana mõisa leivaahi:

Saal oli võrratult valge ja väärika ahjuga:

Puitpaneelidest seinad ja laed:

Mõnusad kodused siilid teel õue:

Ja selles majas asub ka üks pisike ruum, kus asub vallavanema abikaasa tore kassikollektsioon, millest ma kirjutasin juba oma käsitööblogis. Kasse asub veel mujalgi maja sees ja ees. On ju Mooste nimigi tulnud vanast nimest Moisekatsi ja teatavasti Katze saksa keeles tähendab kassi! Maja ees on Ilme ja Riho Kulla kassiskulptuurid, kumb see nüüd on, enam ei mäleta:

Mõisakompleksist läbi sõites sai läbi bussiakna mõned klõpsud tehtud. Kvaliteedile vaatamata tahaks ühte ikka näidata. Ehk saan kunagi jälle minna, aega võtta ja jalutada nende vanade kivihoonete vahel: