Teisipäev, 30. juuni 2020

Suvised õied

Eile õhtul hakkas meil ka ometi vihma sadama! Müristas ainult natuke kusagil kaugemal. Istusin rõdul ja nautisin täiega. Vihmapladin oli sel hetkel kõige ilusam muusika mu kõrvadele. Ometi on õhku, mida hingata! Tuli kohe tungiv tahtmine paljajalu välja patseerima minna, aga see jäi siiski ära. Linnas pole see nii ohutu, pealegi on me maja ümber hetkel ehitusplats. Täna kallab juba päris tublisti väikeste vahedega. Pidevalt nii ei taha, aga praegu oli seda küll vaja. 30 ringis temperatuurid on minu jaoks sulaselge piin.

Nende palavate ilmadega läksid elulõngad õide ja kirsid punaseks. Kollane pojeng Bartzella avas ka oma esimesed õied. Kinkisime õega selle emale emadepäevaks kaks aastat tagasi. Nüüd siis sel aastal kaks õit. Järgmisel aastal kindlasti rohkem.


Valge roos Aspirin. 


Roosa roos Flamenco. 




Teisipäev, 23. juuni 2020

Jaaniõhtu õied

Täpselt aasta tagasi oli elulõngapõõsas üleni õisi täis, seekord üks puhkenud õis ja paar varsti avanevat, ülejäänud kõik nupus.


Üks kutsumata külaline oli ka pildile roninud.


Pojengide aeg hakkab läbi saama.


Tuliliilia ehk keisrikroon


Salvei


Sõrmkübaralill



Habenelgid




Uba


Iiris

Kolmapäev, 10. juuni 2020

Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti

Täna toimus meie väiksel töökollektiivil tore sünnipäeva-väljasõit. Olid ju kahel meist sünnipäevad märtsis ja aprillis, kus me neid tähistada ei saanud ja kolmandal asjaosalisel oli just äsja aastanumber vahetunud. 

Esimene peatus oligi meil kohe Põlvas Tillu kohvikus ja see sobis mulle väga hästi, sest kodus ei olnudki aega hommikukohvi juua. Pealegi saab siit alati nii positiivse laengu. Nagu tänagi. Ma tahaks, et mu kodu oleks ka selline. 


Siin ongi meie väike, aga tubli kollektiiv: Nils, Tuuli, Tiiu, Riina ja mina. Oleme juba otsapidi Lätis. 


Dēliņkalns on Alūksne kõrgustiku kõrgeim küngas, mille absoluutne kõrgus on 271,5 m ja suhteline kõrgus üle 70 m. Mäe lõunapoolselt küljelt avaneb kaunis vaade heinamaalappide ja metsadega mosaiikmaastikule. Mäe tipus asub 27 meetri kõrgune vaatetorn. 
/allikas: visitaluksne.lv/



Enne tornini jõudmist tuli ligi kilomeeter ülesmäge rühkida, mis mind võttis küll üsna võhmale, aga ununes ka kohe kui olime kohale jõudnud. Nüüd oli juba eesmärk torni tippu jõuda. Kui vahepeal ära väsid, saad istuda ka. Vaheplatvormid ja trepid olid metallist ja paistsid läbi, aga mind see ei häirinud.


Peale torni-tuuri hüppasime veel läbi Apest, et jäätist osta. Ja lehmakommi ja läti kalja, mis mulle väga maitses. Aga ees ootas Filmi-Vargamäe. Kahjuks saime küll ainult niisama ümber majade jalutada, sest külastuskeskus oli täna suletud.








Järgmine peatus - Vanaema aed. Jälle üks tore koht. Perenaine Tiia (kes on muuseas ka Navitrolla õde) näitas meile oma valdusi ja naised sattusid muidugi taimede ostmisega hoogu.







Sellist roosade õitega murulauku nägin ma esimest korda. Ja pealgi on need õied ka väga maitsvad. Soovitati isegi sügavkülma panna, et talvel hää võtta.



Õhtusöögi aeg oligi juba käes. Kolmest sõsarast kaks olid kohal ja ootasid meid naerusuisetena oma kohvikus Lüllemäel. 



Peale toiduvalmistamise tegelevad õed ka aiandusega, et ikka värske kraam kohe käepärast võtta oleks. Ja miks peavad peenrad sirged olema, kui võivad ka ringikujulised olla?


 Toidud olid väga maitsvad. Üks neist siin jäädvustatud ka, lillesalat eriti hea vaarikaäädikakastmega.





Tagasiteel sõitsime veel Antslast läbi ja tegime peatuse Tamme-Lauri tamme juures.

Tamme-Lauri tamm on pühapuu, Eesti kõige jämedam tamm, kasvab Antsla vallas ja kihelkonnas Tamme-Lauri talu maal. Tamme kõrgus on 17 meetrit ja ümbermõõt rinnakõrguselt 8 meetrit. Uuringute järgi läks puu kasvama aastal 1326. Tamme-Lauri tamm on ühtlasi Eesti vanim puu. 1998 mõõdeti juurdekasvupuuriga ta vanuseks 680 aastat.
/Vikipeedia/



Mina olin tamme juures esimest korda.



Polegi vaja kuhugi kaugele maale sõita, meil siin Eestimaal ja üsna ligidal on nii ägedaid kohti ja toredaid inimesi.  

Esmaspäev, 8. juuni 2020

Veel Mooste pilte

Tööl käies pildistan tavaliselt mobiiliga ja need pildid pole just alati kõige õnnestunumad, aga esiteks, nagu öeldakse: parim fotokas on see, mis sul kaasas on ja teiseks, püüan siia blogisse mitte ainult profesionaalseid pilte üles laadida, vaid eelkõige ka (aja)lugu jäädvustada. Sest seekord ongi tegu peaaegu et ajaloolise sündmusega. Aga alustan mõni aeg varasemast ajast.

Umbes mai keskel, täpsemalt 12. mail pildistasin ajaviiteks bussi oodates puude vahelt paistvat mõisahoonet või siis tegelikult küll puhkevaid pungi pärnapuudel, mis hekina maantee ja mõisamaja vahel oli. Sel hetkel küll veel üsna läbipaistev, aga suurel suveajal ei pruugi hoonet märgatagi.



Kaks nädalat hiljem, 28. mail olid lehed juba päris suured.



Läks veel nädal aega mööda ja 5. juunil seda hekki enam ei olnud! Hommikul veel oli, aga õhtul bussi peale minnes oli kõik teistmoodi! Harjumatu, aga väga ilus vaade avaneb nüüd mõisa peahoonele, mis muidu oli peidus. Ainuke asi, et bussipeatus on nüüd lageda taeva all ja pole kuhugi päikese eest varju minna! :)


Veel mõned kevadsuvised pildid. Kui kevadel olid puudealused siin täis ülaseid, siis nüüd sinisilmalisi meelespeasid.