esmaspäev, 28. juuli 2008

Eredamad hetked Hansapäevadel

Polegi veel jõudnud Hansapäevadest rääkida. Puhkus sai otsa ja nüüd veeren nagu orav rattas kodunt tööle ja töölt koju ja toast kööki ja köögist tuppa... ;) Aga viimasel laupäeval enne tööleasumist sõitsin ämmaga Tartusse, põhiliselt Hansalaadale nagu ma ise arvasin - et teeme lettidele tiiru peale teha ja siis ruttu-ruttu koju tagasi. Hansapäevade aegu olen viimased x-aastat alati Tartus käinud ja seekord isegi heietasin mõtet vahele jätta. Traditsioonid on siiski tugevad!
Nii me siis sebisime seal rahvamassi hulgas kuni jõudsime ühe lettiderivi lõppu. Eemalt kostus paaniflöödi helisid. Siis nägin muusikuid ka. Indiaanlased!!! Ütlesin ämmale, et nii - mina jään nüüd siia ja ei liigu siit arvatavasti kohe pikemat aega! Indiaanlased on mu nõrkus! Juba lapsena meeldisid mulle indiaani-jutud ja raamatu "Suure karu pojad" lugesin läbi ühe päevaga! Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin (peaks vist mainima, et raamatus oli üle 400 lk ja mina veetsin tol hetkel päevi haiglas). Nüüd siis Tartus ilusate kirevate riietega indiaanlased, keda pea terve Eestimaa juba näinud oli. Mina saatsin ämma oma teed ja jäin indiaanlaste seltsi kohe tükiks ajaks. Lõpuks lahkusin neist hulga piltide, video ja ühe DVD ja CD-ga. Emotsioone kohe pikemaks ajaks.

Photobucket

Esimest korda sattusin Jaani kirikusse ja kasutasin võimalust käia kiriku tornis. Kirik on väga ilus ja torni ronimine paras trenn! Aga mulle on alati meeldinud kõrgustesse ronimine ja naljalt ma sellist juhust kasutamata ei jäta.

Photobucket

Raekoja platsile tagasi jõudes käis seal laval parasjagu väntorelite kontsert. Jälle midagi, mida ma polnud varem näinud.

Photobucket

No ämma ma seekord rohkem ei näinud, ise tulin õhtul bussiga koju, tulvil uusi muljeid ja rõõmu kordaläinud päevast.

Olen mõelnud peale viimast Tartus käiku, et see, kas asjad/sündmused/päevad/inimesed on igavad või huvitavad, sõltub sinust endast. Kas sa jooksed pealiskaudselt läbi elu või otsid pealtnäha tavalises asjas/inimeses midagi erilist, just sinu jaoks, just sel hetkel. Tundke rõõmu pisiasjadest!!! :)

teisipäev, 15. juuli 2008

Võro Liivaliin ja veidi Folki

Laupäeval võtsin ette Võru tee. Võru on meil siin kõige ligem linn, aga millegipärast satub sinna viimasel ajal harva. Vanasti sai seal ikka kaubareisidel käidud ja ilmtingimata ka Musta Kassi poes, mis õnneks eksisteerib praeguseni, kuigi teises kohas.
Planeerisin oma sõidu Folkloorifestivali ajaks. Nojah, neid kuulsaid külalisi väljamaalt ma ei näinud, sest "Kandle" aeda ma ei jõudnud ja suurem osa ajast kulus käsitöölaadal ja linna peal kõndimiseks. Tamula äärest leidsin Võro Liivaliina ja see oli väärt vaatamist. Polegi varem selliseid liivaskulptuure oma silmaga näinud.

Photobucket


Photobucket


Photobucket

Linnas elasin kaasa meie kodumaistele rahvatantsijatele-lauljatele ja pillimeestele. Küll oli hea näha noori mehi-naisi tantsimas, sellest puhast rõõmu tundmas ja see pani endalgi südame kiiremini põksuma ja jala tatsuma. Seto naiste esinemist ootasin aga eriti ja piilusin salaja nende rahvariiete uhkeid tikandeid, päikeses helkivaid hõberahadega keesid ja sõlgi rinna peal. Tegemist oli siis Seto folklooriansambliga "Kuldatsäuk".

Photobucket


Photobucket


Photobucket


Photobucket


Niipalju siis sedakorda Võru linnast. Nagu oleks üle tüki aja vana hea tuttavaga kokku saanud!

pühapäev, 13. juuli 2008

Kohvikussse ja loomaaeda!?

Kohvikusse me siiski ei jõudnud, aga kohvi jõin küll. Kui me reedel Tallinnasse jõudsime, olid meil kõhud hirmus tühjad, sest hommikul polnud aega süüa. Mõtlesime, et ajame odavalt läbi ja võtame loomaaia lähedalt Hesburgerist midagi hamba alla. Jube pettunud olime, sest need hamburgerid olid niiii pisikesed!!! Meil Põlvas on nad ikka oma neli korda suuremad! Aga vähemalt suure nälja saime kustutatud ja võisime rõõmsalt loomaaia poole astuda.

Loomadest ma täna pikka juttu heietama ei hakka. Loomaaias kuluski enamus meie limiteeritud ajast ja plaan õhtupoole veel Vabaõhumuuseumis käia lükkus sujuvalt järgmisele korrale. Selleks peab ikka eraldi päeva võtma. Veidi jalutasime ka kesklinnas ja Raekoja platsil, Keskaja turul. Sikupillist jõudsime ka kiirkorras läbi joosta, tee peale nosimist osta ja oligi vsjoo!

Ma ei tea, kas ma niipea enam tahan Tallinnasse minna... Väga väsitav ja väga kulukas! Ja mis peamine: meie eelmised matkad loodusesse on olnud ikka kordi huvitavamad, mõnusamad ja erilisemad. Kui sa ikka vabas looduses trehvad mõnda erilist lille, looma, liblikat või lindu nägema, on see palju suurem elamus! Mina kui paadunud korteriinimene olen viimasel ajal palju unistama hakanud, kui tore oleks elada oma majakeses kusagil metsa serval, mehel mesipuud ja mul kass! ;) Ma arvasin kaljukindlalt, et ma kunagi, ei iial hakka selliste asjade peale mõtlema! Ja ma arvan nüüdki, et see jääb vaid ilusaks hetke unistuseks. Kuigi, jah, unistustel olla ohtlik kalduvus täituda...

Tegelikult on ikka aeg-ajalt loomaaias ka tore käia.

Photobucket


Photobucket


Photobucket


Photobucket

kolmapäev, 9. juuli 2008

Kaks korda Taevaskojas

Kolmapäeva, 2.juuli hommikul uurisin tähtsa näoga netis kaarte ja otsisin otseteed Taevaskotta. Olen nii vilets orienteeruja, et ega tea, kas ma üksi kohale oleks jõudnudki. See-eest abikaasa on mul super-orienteeruja! Kuidagi oli ju vaja ta kaasa meelitada! ;) Tema puhul otse küsimised-kutsumised tihti ei anna tulemusi, peab ta kuidagimoodi ise tahtma panema ja ääri-veeri juttu tegema. Õnnestus küll! Mõne aja pärast uurisime juba koos kaarti ja peagi olime teel!

Võtsime suuna läbi metsa raudtee äärde ja kõndisime tükk maad otse raudteel. Kollaseid karikakraid ja punaseid moone kohtasime mitmes kohas. Moonide juurde vudisin lausa jooksujalu, see oli nii ilus erk värvilaik keset rohelust!

Photobucket


Suvi on mõnus ja looduses viibida lausa kirjeldamatu tunne! Päike paistab, õhk on täis linnulaulu, suminat ja lõhnasid. Oli kohti, kuhu oleks maha istunud ja sinna jäänudki. Kasvõi sinna vana tamme alla:

Photobucket


Aga meil oli eesmärgiks Taevaskoda ja sinna me ka jõudsime. Pikk teekond seljataga, võtsime parkla kioskist kehakinnitust, tegime tiiru Saesaare hüdroelektrijaama ümber, vaatasime tammi tekitatud koske silla all, parvlaev Lonny´t sõitjaid ootamas ja suundusime siis Taevaskodade juurde. Emaläte ootas puhta ja külma allikaveega. Täitsime seal oma tühjad joogipudelid ja pesime silmad selgeks. Rahvasuu räägib, et Emalätte allikavesi on tervendava toimega ja mõjuvat hästi viljakusele. Selle veega nägu pestes jäävat aga igavesti nooreks või siis saavat silmad terveks! On kuis on, aga allikavesi mõjus meile igatahes väga kosutavalt.

Photobucket


Photobucket


Väikese Taevaskoja juurest ei siirdunud me otse Suure Taevaskoja juurde, vaid selle peale! Ronisime mööda pikka ja kõrgusesse viivat treppi üles kalju peale ja piki kaljut, läbi metsaraja tükk maad ja siis teist, kõrgemat rada pidi tagasi. Mu mees vedas mind kõige metsikumatesse paikadesse ja see oli vapustavalt ilus! Ürgne, salapärane mets, lõhna- ja helide bukett hõljumas meie ümber. Just seal kõige kaugemal metsasügavuses, kuhu iga turist oma jalgu ei viitsi vedada.

Lõpuks tulime tagasi Suurde Taevaskotta. See liivakivist sein on 24 m kõrge ja 150 m lai. Mõelge, ligi 400 miljonit aastat vana liivakivi!!! Selle ees seistes tunned ennast pisikese putukana, kuigi, ega meie nüüd väga pisikesed ka pole! ;)

Photobucket


Photobucket


Kalju kõrval asub Salakuulaja kivi, mille kohta muistend räägib, et seal olnud vanasti ohverdamis- ja sõjanõupidamiste koht. Vahid olnud väljas kõrgematel kaljudel ja jõekäärus. Kord hiilinud vaenlase salakuulaja kalju varjus mööda jõesängi koosolekukoha poole. Salakuulaja aga tabatud valvuri noolest ja ta muutunud silmapilkselt suureks kiviks, mis tänaseni seisab Suure Taevaskoja kalju juures jões ja mida tuntakse Nõiakivi ehk Salakuulajakivi nime all. Ilusatel suveõhtutel võivat sellel kivil näha näkineidu kuldkammiga juukseid kammimas.

Tagasi tulime mööda matkarada piki vastaskallast kuni jõudsime taas Väikse Taevaskojani. Siis juba tuttavat rada pidi koju!

Kui arvasin, et nüüd on Taevaskoja muljeid tükiks ajaks ja sel suvel sinna kindlasti enam asja pole – ootavad ju uued huvitavad paigad – siis eksisin. Juba 5 päeva pärast, 7.juulil võtsin selle tee taas jalge alla. Seekord õetütardega. Juba minnes tibas õrnalt vihma, aga tagasi me siiski ei pööranud. Ilm oli soe, isegi lämbe. Ometi ükskord oli mul meeles sääsetõrjevahend kotti pista, sellest oli palju abi, tüütud putukad ei juhtinud tähelepanu kõrvale! Kui Mari röögatas: “Orav!”, siis olid kõigil kolmel fotokad kotist väljas ja orav ei pistnudki plehku. Hoopis oleks justkui kõhtu kinni hoides naernud nende imelike olevuste üle, kes mingite välkuvate karpidega vehivad. Mina ei välgutanud:

Photobucket


Tee äärde jääb üks suur kivi:

Photobucket


Ilusaid liblikaid lendas meie ümber kohe palju. Ühe hästi ilusate värvidega liblikale lähenesin liiga julgelt ja nii kole kahju oli, et pildile ei õnnestunud püüda! Teise sain pildile, kuigi veidi räsitud tiivaga:

Photobucket


Taevaskojas vaatasime kõik vaatamisväärsused üle. Nägime isegi jäälindu vilksatamas vastaskaldal kalju taustal. Rahvas aga pages kodu poole. Suurde Taevaskotta jõudes sadas juba üsna mõnusat seenevihma. Taevas muutus üha hallimaks. Otsustasime bussiga koju sõita, mitte märjas heinas ja vihmasajus ennast leotada. Kõigile neile, kes kunagi bussiga (või ka autoga) Taevaskoja tee ette võtavad, tähelepanuks: sõita ei tule mitte Taevaskoja, vaid Saesaare bussipeatusse! Sealt näitab viit juba edasi:

Photobucket


Mõlemad matkad olid vahvad! Mul on pildistamine nii veres, et vahel tundub – vaatangi kõike läbi objektiivi! Aga fotokat koju jätta ka ei raatsi… Siis oleks nagu ilmaasjata käik! Ärge soovitagegi proovida – on järeleproovitud ja kogu aeg oli hirmus kahju, et see või too võte jäi tegemata!