Albu - Jäneda - Anija

Eestimaal on veel palju avastamata paiku. Mõni koht nimekirjas sai nüüd läbi kriipsutatud. Nagu näiteks Vargamäe või Jägala juga. Minu jaoks olid tegelikult kõik kohad uued peale Jäneda, kus olen korra käinud. 

Esmalt aga jõudsime Järva-Jaani Vanatehnika varjupaika. Siin pole ainult autod. Vanad telefonid, laelambid, kellad, õmblus- ja kirjutusmasinad... Vitriinides sai näha Tiina Piiroja soolatopside näitust. Äratundmisrõõmu koges igaüks. Lisaks veel muidugi masinad ja eraldi tuletõrjemuuseum. Sõidukite näitusehalli me seekord ei pääsenud ja õues olevat tehnikat piilusime ka üle aia ja läbi akna. 

Ühes ruumis saab isegi väikse peo maha pidada (mine postituse lõpus kindlasti pildialbumisse) - tuletõrjeautos kamin, kiirabi kabiinis nõud ja miilitsaautos joogid! :)

Tuletõrjemuuseumist jäi meelde see vanker, mis "Viimse reliikvia" filmis täitis küünlavankri rolli. Polegi ammu enam seda filmi vaadanud! 

Lõunat sõime Jäägri Villas, mis oli üks väga kena koht. Sain karuga selfit teha ja teise korruse toad olid muljetavaldavad. Koli või ise sisse.

Kõhud täis, võtsime suuna Albu mõisasse. Giid oli meid juba trepil ootamas. Mõisa peahoones tegutseb alates 1921. aastast kool. 

Albu mõisa hoone teevad Eestis ainulaadseks siseruume kaunistavad arvukad baroksed ja rokokoomaalingud ning plafoonmaalid. Sedavõrd rikkalikult ei esine neid üheski teises Eesti mõisas. Samas olid ka Albu maalingud üle kahe sajandi peitunud hilisemate krohvikihtide alla ning avastati alles 1998. aastal restaureerimistööde käigus. Varem ei olnud nende olemasolust kellelgi aimu.

/Info allikas/

Esmakordselt nägin kapikempsu, mis olevat tol ajal üsna tavaline. Seest nägi välja nagu tavaline tänapäevane WC. 

Lõpuks olen ära käinud ka Tammsaare radadel - Vargamäel. Pildi lasin teha talijorjenite taustal, mis kasvasid ka vanavanemate õues kiigu kõrval. Nende lillede ametlik nimetus on hoopis lõhislehine päevakübar. 

Kuulus 25-kroonine vaade ka nähtud!

Õhtu hakkas lähenema ja sõitsime oma majutuskohta Jänedal. See on endine Sovhoostehnikumi ühiselamu, nüüd Külalistemaja. 

Õhtusöök Musta Täku Tallis. 

Peale õhtusööki läksin üksi jalutama. Nautisin luigepere tegemisi, tutvusin Jäneda vaatamisväärsustega. 

1915. aastal ehitatud Jäneda mõisa härrastemaja. Lossi tornis asub Muusikatähetorn, mis oli helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht. 

Järgmisel hommikul ootas meid Kadaka Talu Taimeaed ja selle perenaine Anneli. Siin kasvatatakse eelkõige hortensiaid, lisaks veel teisi püsililli. Kadaka talu asub Aegviidu lähedal Kõrvekülas, metsa ja raba servas. Lisaks hortensiatele püüavad pilku veel näiteks tiigi ümbrus ja rabaäärne istutusala. Uudistamist ja juttu jätkus tükiks ajaks. Huvilised said ka istikuid osta. 

Täna oli jälle mõisapäev. Seekord Anija mõis. Väga ilus ja uhke! Mõis on ehitatud aastail 1796-1801 ja siin on olnud nii kool, kui kolhoosikontor ja maja on jagatud ka sõjaväega 1943-1944. Mõisamaja restaureeriti 2019-2020. Nüüd saab siin nautida ajastute hõngu. Oh, ma elaksin heameelega mõnes sellises mõisas või lossis! 

Ühes toas oli kaetud laud. Kiikasime üle ukse ja arvasime, et sinna ei tohiks vist minna, mingi pidu tulemas... Aga me saime kõik petta... :) Lähimal vaatlusel selgus, et see kõik on butafooria ega kõlvanud hamba alla pista. 

Mõisas oli meil ka väike kohvipaus. 

Ja hetkel oli mõisas välja pandud näitus Rahvusooper Estonia pikaaegse kunstniku Eldor Renteri erinevate lavastuste kostüümidest.

Edasi läks sõit Jägala joa juurde. See oli ka üks mu unistustest. Nüüd olen ära näinud Valaste ja Jägala joa. Keila juga ootab veel avastamist. Õnnetuseks hakkas just nüüd vihma sadama ja olime seal kõigest kümme minutit, aga juga sai ikka nähtud. Linnuke kirjas. 

Kose pubis Cosius oli meil lõunasöök. Siis külastasime Roogoja aiandustalu, kus tutvusime elulõngade kollektsioonaiaga ja viinamarjade kasvatamisega. Kodulehel on kirjas, et 1992. aastal tunnistati Kivistike suureõieliste elulõngade kollektsioon üheks suurimaks Euroopas. Aili ja Uno Kivistik aretasid koos üle 140 elulõngasordi. Nüüd jätkab talu peremehena poeg Taavi, kes meile ka aeda tutvustas.

Oligi käes viimane sihtpunkt meie reisil - Habaja Viinavabrik. Tutvusime viinavabriku tööga, ja muidugi degusteerisime veine. Villy Paimets ja Julia-Maria Linna on vanasse viinavabriku hoonesse mõnusa boheemlasliku pesa teinud. Perenaine on ka fotograaf ja tema kunsti oli seintel näha. Äge koht! Loomulikult pidin midagi suveniiriks kaasa ostma ja minu lemmikuks osutus magus nõgesevein. 

Aitäh Loodusreisid, giid Viire ja Põlva kutsehaiged!

Kogu seda ilu ja mõisaid ja lilli ja veine saab näha PILDIALBUMIS. 

Brantu - Stāmeriena - Alūksne

Järjekordne Läti reis on teoks saanud koos Põlva kutsehaigetega ja Flakker reiside & giid Ingaga. Aitäh korraldajatele ja reisikaaslastele! 

Esimene päev algas Brantu (või ka Branti) mõisas, mis asub Smiltene piirkonnas. Seal ootas meid lahke perenaine Ilze Briede , kes kostitas huvitavate Läti suupistete, määrete, keediste, maitsevõi ja muude hõrgutistega. Sinna juurde iseküpsetatud leib ja nurmenukutee. Seejärel suundusime aga õue, kus perenaine segas meile kokku seitset sorti kehakoorimissegu. Ikka sool + nurmenukud või siis sool + maasikad või sirel või männikasvud, apelsin... Kõik meeldivad segud saime omale väikse topsiga koju kaasa, et siis saunas (või ka duši all nagu mina) endale mõnus äraolemine teha. Toomingavihad käivad ka saunarituaalide juurde, aga mitte vihtlemiseks, vaid pigem on see mõnus aroomiteraapia ja taimede väega puhastumine.  

Edasi sõitsime Vecpapani veinimeistri Māris Brencis´e juurde. Tema sõber saksofonimängija tegi meeleolumuusikat ja see lõi kuidagi nii mõnusa olemise... Alustuseks võttis peremees ise suupilli kätte. Leidsin nende FB lehelt ka videoklipi meist.

Degusteerisime erinevaid veine. Ebaküdooniaveini tõin koju kaasa. Veinitalus kasvatatakse ka viinamarju, õunu ja vaarikaid. Väga populaarsed on õunakrõpsud, mida me saime maitsta veini kõrvale ja ka kaasa osta. Natuke infot veel siin. 

Viimane sihtpunkt esimesel päeval oli Stāmeriena loss Gulbene piirkonnas. Esmapilgul tundus, et oleme hoopistükkis Alatskivile sattunud. Nii sarnane! Samas lossi sisenedes tabasin end interjööri võrdlemas hoopis Kirna mõisaga. Väga mõnus koht ja pole meist üldsegi kaugel, eriti Lõuna-Eestist vaadatuna.  

Meie majutuskoht polnud kaugel lossist. Puhkekompleks Sonāte oli mõnus hubane koht. Sättisime end sisse ja suundusime õhtusöögile. 

Peale õhtusööki käisime mõnede naistega veel natuke jalutamas Püha Aleksander Neeva õigeusu kiriku juures, mis asub kauni Stāmeriena järve kaldal. Väga ilus kirik ja eriline. Nimelt kiriku torni ristidel sädelevad päikesega mäekristallid. Hommikuti ja õhtuti tabavad päikesekiired kristalle ja need säravad erinevais värvides. Päikeseloojangus otsisime meiegi kohta, kust mõnd kristalli näha. Nägin üht punast, aga seda pildile ei suutnud püüda.  

Kuna giid andis range käsu öösel korralikult magada, siis imede ime - ma tavaliselt võõras kohas kipun unetu olema, aga seekord magasin nagu nott! :) Sättisin ennast küll Eurovisiooni eelvooru vaatama, aga peale neljandat lugu ehk Tommy Cashi "Espresso macchiatot" olin ma kadunud...

Teine päev. Peale hommikusööki suundusime Alūksnesse, mis on kõige kõrgemal asuv linn Lätis. Meil oli tore väljasõit töökaaslastega sinna kolm aastat tagasi  - linn ei olnud mulle võõras. Aga seekord nägin Aluksnet hoopis teise nurga alt. Hommikul külastasime loodusmuuseumi Vides Labirints (Looduse labürint). Muuseumis on ühe pere kivimite kollektsioon ja samuti linnud. Ringkäigu lõpus näitas kivimite kogu omanik meile Euroopa üht suurimat ja unikaalsemat fluorestseeruvate mineraalide kollektsiooni. Vot see juba oli midagi! Vaikne muusika pandi mängima, tuled kustu ja vaatemäng algas! Suhteliselt tagasihoidlikud mineraalid muutusid ahhetamapanevalt kauniks. Seda peab oma silmaga nägema, see on elamus! Soovitan väga kõigile! Kuna pildistamine on keelatud, siis ei jää muud üle, kui ise vaatama minna. Minu poolt on albumis vaid üks pilt muuseumi sissepääsu juures, kus kollektsiooni omanik meid vastu võttis. Aga loodusmuuseum ise asub Aluksne Uues lossis, kus on ka Aluksne muuseum. Uus loss on ehitatud aastatel 1860–1864.

Näitan kohe ära ka vana lossi, mis ehitati 1793-1794. Vahepeal on seal olnud haigla ja nüüd kunstikool. 

Me poolitasime nüüd oma grupi - pooled läksid laevaga sõitma ja pooled rongiga. Pärast vahetasime. Väga mugav on nii linnaga tutvuda, nii linnatänavatel rongiga vurades kui vee peal laevaga sõites. Mõlemas on eestikeelne audiogiid ja tekstide vahele tuleb mõnusat muusikat. 

Rong on meie Peetrikese sarnane. Vihma sadas, aga meil oli katus pea kohal. 

Laevasõit oli veelgi toredam. Eelmisel korral tegime väikse matka Linnusesaarel, nüüd saime kõiki neid ilusaid kohti näha vee pealt. 

Päikesesild

Kübarasaar

Aleksandri paviljon

Aleksandri paviljon on ehitatud 19. sajandi alguses vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja rahvajuttude järgi pidanud paruni toatüdruk pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui parun kohvi serveerimise temperatuuriga rahule jäi.

/Info allikas/

Kui järvele vaikselt ring peale tehtud, kõik lood kuulatud ja lõpp paistmas, võttis laev tuurid üles ja Kariibi mere piraatide tunnusloo saatel jõudsime sadamasse. See oli äge sõit! Videot vaata albumist.

Enne kojusõitu einestasime Pajumte kohvikus ja käisime ka veidi šoppamas. Siin pildil peaaegu et kogu varandus, mis ma koju tõin. Ploomikook on mu lemmik! Magus ja rammus, pean igaks juhuks hoiatama! :) Kruusi ostsin Stāmeriena lossist ja kristallvaasi sain kingituseks. 

 Ootan juba järgmist Läti reisi!

Vaata ka PILDIALBUMIT kindlasti!