Albu - Jäneda - Anija

Eestimaal on veel palju avastamata paiku. Mõni koht nimekirjas sai nüüd läbi kriipsutatud. Nagu näiteks Vargamäe või Jägala juga. Minu jaoks olid tegelikult kõik kohad uued peale Jäneda, kus olen korra käinud. 

Esmalt aga jõudsime Järva-Jaani Vanatehnika varjupaika. Siin pole ainult autod. Vanad telefonid, laelambid, kellad, õmblus- ja kirjutusmasinad... Vitriinides sai näha Tiina Piiroja soolatopside näitust. Äratundmisrõõmu koges igaüks. Lisaks veel muidugi masinad ja eraldi tuletõrjemuuseum. Sõidukite näitusehalli me seekord ei pääsenud ja õues olevat tehnikat piilusime ka üle aia ja läbi akna. 

Ühes ruumis saab isegi väikse peo maha pidada (mine postituse lõpus kindlasti pildialbumisse) - tuletõrjeautos kamin, kiirabi kabiinis nõud ja miilitsaautos joogid! :)

Tuletõrjemuuseumist jäi meelde see vanker, mis "Viimse reliikvia" filmis täitis küünlavankri rolli. Polegi ammu enam seda filmi vaadanud! 

Lõunat sõime Jäägri Villas, mis oli üks väga kena koht. Sain karuga selfit teha ja teise korruse toad olid muljetavaldavad. Koli või ise sisse.

Kõhud täis, võtsime suuna Albu mõisasse. Giid oli meid juba trepil ootamas. Mõisa peahoones tegutseb alates 1921. aastast kool. 

Albu mõisa hoone teevad Eestis ainulaadseks siseruume kaunistavad arvukad baroksed ja rokokoomaalingud ning plafoonmaalid. Sedavõrd rikkalikult ei esine neid üheski teises Eesti mõisas. Samas olid ka Albu maalingud üle kahe sajandi peitunud hilisemate krohvikihtide alla ning avastati alles 1998. aastal restaureerimistööde käigus. Varem ei olnud nende olemasolust kellelgi aimu.

/Info allikas/

Esmakordselt nägin kapikempsu, mis olevat tol ajal üsna tavaline. Seest nägi välja nagu tavaline tänapäevane WC. 

Lõpuks olen ära käinud ka Tammsaare radadel - Vargamäel. Pildi lasin teha talijorjenite taustal, mis kasvasid ka vanavanemate õues kiigu kõrval. Nende lillede ametlik nimetus on hoopis lõhislehine päevakübar. 

Kuulus 25-kroonine vaade ka nähtud!

Õhtu hakkas lähenema ja sõitsime oma majutuskohta Jänedal. See on endine Sovhoostehnikumi ühiselamu, nüüd Külalistemaja. 

Õhtusöök Musta Täku Tallis. 

Peale õhtusööki läksin üksi jalutama. Nautisin luigepere tegemisi, tutvusin Jäneda vaatamisväärsustega. 

1915. aastal ehitatud Jäneda mõisa härrastemaja. Lossi tornis asub Muusikatähetorn, mis oli helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht. 

Järgmisel hommikul ootas meid Kadaka Talu Taimeaed ja selle perenaine Anneli. Siin kasvatatakse eelkõige hortensiaid, lisaks veel teisi püsililli. Kadaka talu asub Aegviidu lähedal Kõrvekülas, metsa ja raba servas. Lisaks hortensiatele püüavad pilku veel näiteks tiigi ümbrus ja rabaäärne istutusala. Uudistamist ja juttu jätkus tükiks ajaks. Huvilised said ka istikuid osta. 

Täna oli jälle mõisapäev. Seekord Anija mõis. Väga ilus ja uhke! Mõis on ehitatud aastail 1796-1801 ja siin on olnud nii kool, kui kolhoosikontor ja maja on jagatud ka sõjaväega 1943-1944. Mõisamaja restaureeriti 2019-2020. Nüüd saab siin nautida ajastute hõngu. Oh, ma elaksin heameelega mõnes sellises mõisas või lossis! 

Ühes toas oli kaetud laud. Kiikasime üle ukse ja arvasime, et sinna ei tohiks vist minna, mingi pidu tulemas... Aga me saime kõik petta... :) Lähimal vaatlusel selgus, et see kõik on butafooria ega kõlvanud hamba alla pista. 

Mõisas oli meil ka väike kohvipaus. 

Ja hetkel oli mõisas välja pandud näitus Rahvusooper Estonia pikaaegse kunstniku Eldor Renteri erinevate lavastuste kostüümidest.

Edasi läks sõit Jägala joa juurde. See oli ka üks mu unistustest. Nüüd olen ära näinud Valaste ja Jägala joa. Keila juga ootab veel avastamist. Õnnetuseks hakkas just nüüd vihma sadama ja olime seal kõigest kümme minutit, aga juga sai ikka nähtud. Linnuke kirjas. 

Kose pubis Cosius oli meil lõunasöök. Siis külastasime Roogoja aiandustalu, kus tutvusime elulõngade kollektsioonaiaga ja viinamarjade kasvatamisega. Kodulehel on kirjas, et 1992. aastal tunnistati Kivistike suureõieliste elulõngade kollektsioon üheks suurimaks Euroopas. Aili ja Uno Kivistik aretasid koos üle 140 elulõngasordi. Nüüd jätkab talu peremehena poeg Taavi, kes meile ka aeda tutvustas.

Oligi käes viimane sihtpunkt meie reisil - Habaja Viinavabrik. Tutvusime viinavabriku tööga, ja muidugi degusteerisime veine. Villy Paimets ja Julia-Maria Linna on vanasse viinavabriku hoonesse mõnusa boheemlasliku pesa teinud. Perenaine on ka fotograaf ja tema kunsti oli seintel näha. Äge koht! Loomulikult pidin midagi suveniiriks kaasa ostma ja minu lemmikuks osutus magus nõgesevein. 

Aitäh Loodusreisid, giid Viire ja Põlva kutsehaiged!

Kogu seda ilu ja mõisaid ja lilli ja veine saab näha PILDIALBUMIS.