Reede, 22. august 2008

Mooste mõisas

Olen oma blogi hooletusse jätnud ja Mooste ringkäik kirja panemata. Käisin seal koos Põlva Käsitööklubi naistega 14.augustil. Vot on üks kena kohake, Põlvale pealekauba nii ligidal, aga ei teadnudki, kui ilus seal on!!! Mõisa peahoones, kus asub koolimaja, olen käinud kunagi Ahja koolis õppides, aga sealt kaugemale pole jõudnud. Kogu see hoonetekompleks on võrratu ja sinna tahaks tagasi minna. Seekord viskasime vaid põgusa pilgu läbi bussiakna. Peahoones sees käisime küll. Meie giidiks oli vallavanem Ülo Needo. Tema jutustas meile muuhulgas haruldasest katusest, mille kiltkivid on toodud Prantsusmaa mägedest:

Photobucket


Photobucket


Majas sees oli tunda aegade hõngu. Säilinud on ka vana mõisa leivaahi:

Photobucket


Saal oli võrratult valge ja väärika ahjuga:

Photobucket


Photobucket


Puitpaneelidest seinad ja laed:

Photobucket


Mõnusad kodused siilid teel õue:

Photobucket


Photobucket


Ja selles majas asub ka üks pisike ruum, kus asub vallavanema abikaasa tore kassikollektsioon, millest ma kirjutasin juba oma käsitööblogis. Kasse asub veel mujalgi maja sees ja ees. On ju Mooste nimigi tulnud vanast nimest Moisekatsi ja teatavasti Katze saksa keeles tähendab kassi! Maja ees on Ilme ja Riho Kulla kassiskulptuurid, kumb see nüüd on, enam ei mäleta:

Photobucket


Mõisakompleksist läbi sõites sai läbi bussiakna mõned klõpsud tehtud. Kvaliteedile vaatamata tahaks ühte ikka näidata. Ehk saan kunagi jälle minna, aega võtta ja jalutada nende vanade kivihoonete vahel:

Photobucket

Esmaspäev, 28. juuli 2008

Eredamad hetked Hansapäevadel

Polegi veel jõudnud Hansapäevadest rääkida. Puhkus sai otsa ja nüüd veeren nagu orav rattas kodunt tööle ja töölt koju ja toast kööki ja köögist tuppa... ;) Aga viimasel laupäeval enne tööleasumist sõitsin ämmaga Tartusse, põhiliselt Hansalaadale nagu ma ise arvasin - et teeme lettidele tiiru peale teha ja siis ruttu-ruttu koju tagasi. Hansapäevade aegu olen viimased x-aastat alati Tartus käinud ja seekord isegi heietasin mõtet vahele jätta. Traditsioonid on siiski tugevad!
Nii me siis sebisime seal rahvamassi hulgas kuni jõudsime ühe lettiderivi lõppu. Eemalt kostus paaniflöödi helisid. Siis nägin muusikuid ka. Indiaanlased!!! Ütlesin ämmale, et nii - mina jään nüüd siia ja ei liigu siit arvatavasti kohe pikemat aega! Indiaanlased on mu nõrkus! Juba lapsena meeldisid mulle indiaani-jutud ja raamatu "Suure karu pojad" lugesin läbi ühe päevaga! Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin (peaks vist mainima, et raamatus oli üle 400 lk ja mina veetsin tol hetkel päevi haiglas). Nüüd siis Tartus ilusate kirevate riietega indiaanlased, keda pea terve Eestimaa juba näinud oli. Mina saatsin ämma oma teed ja jäin indiaanlaste seltsi kohe tükiks ajaks. Lõpuks lahkusin neist hulga piltide, video ja ühe DVD ja CD-ga. Emotsioone kohe pikemaks ajaks.

Photobucket

Esimest korda sattusin Jaani kirikusse ja kasutasin võimalust käia kiriku tornis. Kirik on väga ilus ja torni ronimine paras trenn! Aga mulle on alati meeldinud kõrgustesse ronimine ja naljalt ma sellist juhust kasutamata ei jäta.

Photobucket

Raekoja platsile tagasi jõudes käis seal laval parasjagu väntorelite kontsert. Jälle midagi, mida ma polnud varem näinud.

Photobucket

No ämma ma seekord rohkem ei näinud, ise tulin õhtul bussiga koju, tulvil uusi muljeid ja rõõmu kordaläinud päevast.

Olen mõelnud peale viimast Tartus käiku, et see, kas asjad/sündmused/päevad/inimesed on igavad või huvitavad, sõltub sinust endast. Kas sa jooksed pealiskaudselt läbi elu või otsid pealtnäha tavalises asjas/inimeses midagi erilist, just sinu jaoks, just sel hetkel. Tundke rõõmu pisiasjadest!!! :)

Teisipäev, 15. juuli 2008

Võro Liivaliin ja veidi Folki

Laupäeval võtsin ette Võru tee. Võru on meil siin kõige ligem linn, aga millegipärast satub sinna viimasel ajal harva. Vanasti sai seal ikka kaubareisidel käidud ja ilmtingimata ka Musta Kassi poes, mis õnneks eksisteerib praeguseni, kuigi teises kohas.
Planeerisin oma sõidu Folkloorifestivali ajaks. Nojah, neid kuulsaid külalisi väljamaalt ma ei näinud, sest "Kandle" aeda ma ei jõudnud ja suurem osa ajast kulus käsitöölaadal ja linna peal kõndimiseks. Tamula äärest leidsin Võro Liivaliina ja see oli väärt vaatamist. Polegi varem selliseid liivaskulptuure oma silmaga näinud.

Photobucket


Photobucket


Photobucket

Linnas elasin kaasa meie kodumaistele rahvatantsijatele-lauljatele ja pillimeestele. Küll oli hea näha noori mehi-naisi tantsimas, sellest puhast rõõmu tundmas ja see pani endalgi südame kiiremini põksuma ja jala tatsuma. Seto naiste esinemist ootasin aga eriti ja piilusin salaja nende rahvariiete uhkeid tikandeid, päikeses helkivaid hõberahadega keesid ja sõlgi rinna peal. Tegemist oli siis Seto folklooriansambliga "Kuldatsäuk".

Photobucket


Photobucket


Photobucket


Photobucket


Niipalju siis sedakorda Võru linnast. Nagu oleks üle tüki aja vana hea tuttavaga kokku saanud!

Pühapäev, 13. juuli 2008

Kohvikussse ja loomaaeda!?

Kohvikusse me siiski ei jõudnud, aga kohvi jõin küll. Kui me reedel Tallinnasse jõudsime, olid meil kõhud hirmus tühjad, sest hommikul polnud aega süüa. Mõtlesime, et ajame odavalt läbi ja võtame loomaaia lähedalt Hesburgerist midagi hamba alla. Jube pettunud olime, sest need hamburgerid olid niiii pisikesed!!! Meil Põlvas on nad ikka oma neli korda suuremad! Aga vähemalt suure nälja saime kustutatud ja võisime rõõmsalt loomaaia poole astuda.

Loomadest ma täna pikka juttu heietama ei hakka. Loomaaias kuluski enamus meie limiteeritud ajast ja plaan õhtupoole veel Vabaõhumuuseumis käia lükkus sujuvalt järgmisele korrale. Selleks peab ikka eraldi päeva võtma. Veidi jalutasime ka kesklinnas ja Raekoja platsil, Keskaja turul. Sikupillist jõudsime ka kiirkorras läbi joosta, tee peale nosimist osta ja oligi vsjoo!

Ma ei tea, kas ma niipea enam tahan Tallinnasse minna... Väga väsitav ja väga kulukas! Ja mis peamine: meie eelmised matkad loodusesse on olnud ikka kordi huvitavamad, mõnusamad ja erilisemad. Kui sa ikka vabas looduses trehvad mõnda erilist lille, looma, liblikat või lindu nägema, on see palju suurem elamus! Mina kui paadunud korteriinimene olen viimasel ajal palju unistama hakanud, kui tore oleks elada oma majakeses kusagil metsa serval, mehel mesipuud ja mul kass! ;) Ma arvasin kaljukindlalt, et ma kunagi, ei iial hakka selliste asjade peale mõtlema! Ja ma arvan nüüdki, et see jääb vaid ilusaks hetke unistuseks. Kuigi, jah, unistustel olla ohtlik kalduvus täituda...

Tegelikult on ikka aeg-ajalt loomaaias ka tore käia.

Photobucket


Photobucket


Photobucket


Photobucket

Kolmapäev, 9. juuli 2008

Kaks korda Taevaskojas

Kolmapäeva, 2.juuli hommikul uurisin tähtsa näoga netis kaarte ja otsisin otseteed Taevaskotta. Olen nii vilets orienteeruja, et ega tea, kas ma üksi kohale oleks jõudnudki. See-eest abikaasa on mul super-orienteeruja! Kuidagi oli ju vaja ta kaasa meelitada! ;) Tema puhul otse küsimised-kutsumised tihti ei anna tulemusi, peab ta kuidagimoodi ise tahtma panema ja ääri-veeri juttu tegema. Õnnestus küll! Mõne aja pärast uurisime juba koos kaarti ja peagi olime teel!

Võtsime suuna läbi metsa raudtee äärde ja kõndisime tükk maad otse raudteel. Kollaseid karikakraid ja punaseid moone kohtasime mitmes kohas. Moonide juurde vudisin lausa jooksujalu, see oli nii ilus erk värvilaik keset rohelust!

Photobucket


Suvi on mõnus ja looduses viibida lausa kirjeldamatu tunne! Päike paistab, õhk on täis linnulaulu, suminat ja lõhnasid. Oli kohti, kuhu oleks maha istunud ja sinna jäänudki. Kasvõi sinna vana tamme alla:

Photobucket


Aga meil oli eesmärgiks Taevaskoda ja sinna me ka jõudsime. Pikk teekond seljataga, võtsime parkla kioskist kehakinnitust, tegime tiiru Saesaare hüdroelektrijaama ümber, vaatasime tammi tekitatud koske silla all, parvlaev Lonny´t sõitjaid ootamas ja suundusime siis Taevaskodade juurde. Emaläte ootas puhta ja külma allikaveega. Täitsime seal oma tühjad joogipudelid ja pesime silmad selgeks. Rahvasuu räägib, et Emalätte allikavesi on tervendava toimega ja mõjuvat hästi viljakusele. Selle veega nägu pestes jäävat aga igavesti nooreks või siis saavat silmad terveks! On kuis on, aga allikavesi mõjus meile igatahes väga kosutavalt.

Photobucket


Photobucket


Väikese Taevaskoja juurest ei siirdunud me otse Suure Taevaskoja juurde, vaid selle peale! Ronisime mööda pikka ja kõrgusesse viivat treppi üles kalju peale ja piki kaljut, läbi metsaraja tükk maad ja siis teist, kõrgemat rada pidi tagasi. Mu mees vedas mind kõige metsikumatesse paikadesse ja see oli vapustavalt ilus! Ürgne, salapärane mets, lõhna- ja helide bukett hõljumas meie ümber. Just seal kõige kaugemal metsasügavuses, kuhu iga turist oma jalgu ei viitsi vedada.

Lõpuks tulime tagasi Suurde Taevaskotta. See liivakivist sein on 24 m kõrge ja 150 m lai. Mõelge, ligi 400 miljonit aastat vana liivakivi!!! Selle ees seistes tunned ennast pisikese putukana, kuigi, ega meie nüüd väga pisikesed ka pole! ;)

Photobucket


Photobucket


Kalju kõrval asub Salakuulaja kivi, mille kohta muistend räägib, et seal olnud vanasti ohverdamis- ja sõjanõupidamiste koht. Vahid olnud väljas kõrgematel kaljudel ja jõekäärus. Kord hiilinud vaenlase salakuulaja kalju varjus mööda jõesängi koosolekukoha poole. Salakuulaja aga tabatud valvuri noolest ja ta muutunud silmapilkselt suureks kiviks, mis tänaseni seisab Suure Taevaskoja kalju juures jões ja mida tuntakse Nõiakivi ehk Salakuulajakivi nime all. Ilusatel suveõhtutel võivat sellel kivil näha näkineidu kuldkammiga juukseid kammimas.

Tagasi tulime mööda matkarada piki vastaskallast kuni jõudsime taas Väikse Taevaskojani. Siis juba tuttavat rada pidi koju!

Kui arvasin, et nüüd on Taevaskoja muljeid tükiks ajaks ja sel suvel sinna kindlasti enam asja pole – ootavad ju uued huvitavad paigad – siis eksisin. Juba 5 päeva pärast, 7.juulil võtsin selle tee taas jalge alla. Seekord õetütardega. Juba minnes tibas õrnalt vihma, aga tagasi me siiski ei pööranud. Ilm oli soe, isegi lämbe. Ometi ükskord oli mul meeles sääsetõrjevahend kotti pista, sellest oli palju abi, tüütud putukad ei juhtinud tähelepanu kõrvale! Kui Mari röögatas: “Orav!”, siis olid kõigil kolmel fotokad kotist väljas ja orav ei pistnudki plehku. Hoopis oleks justkui kõhtu kinni hoides naernud nende imelike olevuste üle, kes mingite välkuvate karpidega vehivad. Mina ei välgutanud:

Photobucket


Tee äärde jääb üks suur kivi:

Photobucket


Ilusaid liblikaid lendas meie ümber kohe palju. Ühe hästi ilusate värvidega liblikale lähenesin liiga julgelt ja nii kole kahju oli, et pildile ei õnnestunud püüda! Teise sain pildile, kuigi veidi räsitud tiivaga:

Photobucket


Taevaskojas vaatasime kõik vaatamisväärsused üle. Nägime isegi jäälindu vilksatamas vastaskaldal kalju taustal. Rahvas aga pages kodu poole. Suurde Taevaskotta jõudes sadas juba üsna mõnusat seenevihma. Taevas muutus üha hallimaks. Otsustasime bussiga koju sõita, mitte märjas heinas ja vihmasajus ennast leotada. Kõigile neile, kes kunagi bussiga (või ka autoga) Taevaskoja tee ette võtavad, tähelepanuks: sõita ei tule mitte Taevaskoja, vaid Saesaare bussipeatusse! Sealt näitab viit juba edasi:

Photobucket


Mõlemad matkad olid vahvad! Mul on pildistamine nii veres, et vahel tundub – vaatangi kõike läbi objektiivi! Aga fotokat koju jätta ka ei raatsi… Siis oleks nagu ilmaasjata käik! Ärge soovitagegi proovida – on järeleproovitud ja kogu aeg oli hirmus kahju, et see või too võte jäi tegemata!

Esmaspäev, 30. juuni 2008

Saaremaa

Mulle kukkus ootamatult sülle võimalus sõita Saaremaale koos Põlva Käsitööklubi rahvaga. Siinjuures pean tänama Käsitööklubi juhendajat Asta Tagelit, kes mind mõnede inimeste kaudu ja läbi neti üles leidis ja kohe ka Käsitööklubisse kutsus.

Startisime Põlvast 26.juuni hommikul kell 4.30. Ilmateade, mida ma viimased päevad olin pingsalt jälginud, lubas Saaremaale pilves, hooti vihmast ja mitte väga sooja ilma. Merel oli tuul üsna vali, aga Muhumaa võttis meid vastu juba päikesepaistega ja nii see jäigi meie reisi mõlemaks päevaks!

Esimese peatuse tegime Eemu tuulikus, kuhu jõudsime just siis, kui peremees uksed avas.

Photobucket


Järgmine peatus oli jaanalinnufarm, kus uudistamist jätkus tükiks ajaks. Peale jaanalindude nägime veel emusid, nandusid, ponisid ja isegi känguruid. Jaanalind on ikka üks võimas, kiire ja tugev lind, olgugi et lennuvõimetu. Kui ta mu peost maisi haaras, oli väike ärevus ikka sees küll, aga samas nende sõbralikku uudishimu nähes tekkis kohe usaldus ja see noka puudutus oli ikka väga õrn!

Photobucket


Edasi Saaremaale! Meid ootasid Pilvelambad! ;) Leena ja Kaupo Sirel tutvustasid meile villaloori valmimisprotsessi, alates lamba seljast pügatud villast, villa värvimisest ja masinatega töötlemisest kuni ilusate värvitoonidega villaloorini, mida meie naised seal usinasti endale kokku ostsid, ikka selleks, et kodus ilusaid asju valmis meisterdada! Meile näidati villahundi ja kraasimismasina tööd.

Photobucket


Pilvelammaste firmast ja villaloori valmimisprotsessist leidsin hea artikli saarlaste päevalehest Oma Saar, mis on ilmunud just meie sealviibimise teisel päeval, sestap sellel pikemalt ei peatu ja sõidame edasi Saaremaa Mahekööki, esimesse Eesti ökorestorani.

Photobucket


Kõhud olid juba parasjagu nii tühjad, et mu silmad õgisid lauale toodud maasikatega spinatisalatit! Mmmm...!!! Midagi sellist ei ole pähegi tulnud kodus valmistada. Aga nüüdsest peale hakkan ka salati sisse maasikaid lisama! ;) Põhiroaks oli meil vasikalihaguljašš-supp ja soovijad võtsid veel kohvi ja šokolaadikooki ka juurde. No mina ei saanud ju ka sellest mitte loobuda! Kook oli tõesti maitsev! Kogu meie söömise aja sebisid seal ringi ETV-lased, kes meid (ja muidugi restoranitegelinskeid) igatpidi filmida üritasid. Intervjueerisid ka meist mõnda, õnneks ma suutsin end nähtamatuks teha! Telekas pole end veel õnnestunud näha, ehk siis järgmisel nädalal äkki??? (Suvehommiku saates.)

Olgugi meil kõhud täis, oli plaanis täna veel Karja Pagariäriga tutvust teha. Meile jagati kitlid selga ja viidi otse väikesesse tsehhi, leivategu kaema. Töö käis suures osas käsitsi.

Photobucket


Virgad käed muutsid taigna leivapätsideks, pätsid omakorda rändasid jahustesse savivormidesse, sealt edasi juba ahju poole. Iseenesestmõistetavalt lõppes meie ringkäik sealsamas majas asuvas kohalikus kaupluses, mille me ära ummistasime ja mitut sorti leiba kaasa ostsime. Saarlase leival oli kõige parem minek. Ise ostsin ka seda ja oleks võinud rohkemgi koju kaasa võtta, sest teel olles käis käsi ikka üpris tihedalt sinna leivakotti.

Angla tuulikud ja Karja kirik olid meie järgmised peatuspaigad.

Photobucket


Päeva lõpus jalutasime veel veidi mere ääres Triigi sadamas. Sealt saab praamiga Hiiumaale. Merevesi oli selge ja läbipaistev. Randastrid kasvasid otse vees.

Photobucket


Ja jõudsimegi meie ööbimispaika Hiievälja külla, Välja Turismitallu. Panime oma pambud maha, tutvusime kohaga, mis pidi sel ööl meile kodu asendama ja valmistusime õhtusöögiks vabas õhus. Selleks puhuks oli meil paar kasti suitsulesta varutud. Et ikka saaremaiselt toituda.
Ma ei tea, kuidas teised öö üle elasid, aga mina magasin õndsat und. Mina, kes ma võõras kohas tavaliselt öö läbi lakke vahin! Kell 4 hommikul ärkasin tugeva vihmasabina peale, aga uinusin kohe taas. Hommikul oli maa märg, aga vihmasadu lakkand.

Photobucket


Peale kehakinnitust, pererahvaga hüvastijätmist ja ühispildi tegemist ronisime taas bussi, et uusi kohti avastada.

Tänane esimene peatus oli GoodKaarma talu, kus meid väga sõbralikult ja külalislahkelt vastu võeti. Perenaine tutvustas meile seebivalmistamise protsessi, seebi komponente ja muidugi oli meie buss nüüd peale leivalõhna ka seebilõhna täis! “Õnneks” polnud sel reisil mu meest kaasas, sest tema ei talu üldse mingeid lõhnasid ja kauplustes käib ta igasugustest parfümeeria, kodukeemia ja pesupulbrilettidest laia kaarega mööda. Vaat ei tea, mis olukorras ta GoodKaarma talus oleks olnud... Minu kartused ja ettekujutused vängetest lõhnadest asendusid meeldiva pettumusega. Need seebid olid meeldivate ja mahedate aroomidega. Ökoseebid ju ikkagi!

Photobucket


Kuressaares võis igaüks aega kasutada oma äranägemise järgi. Mõned meist jalutasid linnuse ümber, mõned käisid ka sees. Šopata mulle ei meeldi. Aga midagi mäletsuseks kaasa tuua oli ikka vaja. Käisingi sees paljudes käsitööpoodides ja tõin endale tuulikutega Saaremaa kruusi. Ma ei teagi, kust see alguse sai, vist õe toodud Stockholmi kruusist, aga nüüd on mul kombeks igalt poolt kaasa tuua vastava koha kruus ja kui keegi lähedastest-tuttavatest kusagil kaugemal käib, siis enamus neist juba teab, mida mulle reisilt tuua! ;) Need kruusid ei seisa mitte ilu pärast köögiriiulil, vaid leiavad ka igapäevaselt kasutust. Oma mesinikust mehele tõin purgi Saaremaa mett. Ega ta mul nii väga mesinik ka pole, paberitega ja õppinud küll, aga hetkel on vaid üks mesilaspere ja põhitöö ja tegemised on hoopis muualased.

Photobucket


Nonii, kus me siis jäimegi? Kuressaarest sõitsime Kalakülla, mis nime järgi võiks nagu asuda mere ääres, aga paikneb hoopis keset Saaremaad, Valjala vallas. Legend räägib, et seal kohas laiunudki kunagi meri ja kala püütud otse hüttidest. Pikapeale aga meri taandunud ja praegu pole seal enam merehõngugi. Küll aga hulgaliselt paate, mida on oskuslikult kasutatud nii saunakatuse kui isegi WC ehitamisel! Väga mõnus paik neile, keda mereteema ja kalatoidud külmaks ei jäta!

Photobucket


Juba vurasimegi taas Muhumaa poole, kus vaja veel mõned peatused teha. Männiku Käsitöötuba oli neist esimene. Perenaine Sirje Tüür rääkis meile oma töödest ja tegemistest ja seejärel uurisime juba oma silmade ja näppudega neid imeilusaid käsitöid. Kõige hakkajam meie seast õppis kangakudumise kunsti. Mina imetlesin äärmiselt korralikke tikkimistöid. Sirje Tüür on andnud ka oma panuse sellesse ilusasse Eesti 90. juubeliaasta vaipa ja oma tikandiga ruudu duubeldas ta ka endale mälestuseks kotikesele. Hea mõte! Meiegi seas oli neid, kelle tikandid juubelivaipa kaunistavad, Põlva Käsitööklubi naiste 4 tikitud ruutu on seal teki sees!

Photobucket


Muhumaal käisime veel restoranis sajandivanuseid vaipu imetlemas, käsitööpoes ja oligi aeg taas praami peale hakata liikuma.

Ilus reis hakkas otsa lõppema. Väikese peatuse tegime mandrile jõudes veel Valgerannas. Seal tänasime väikese muhu kingitusega oma juhendajat Astat mõnusa reisi eest ja bussijuhti Andrust, kellega koos võiks nii mõnegi sõidu veel ette võtta. Nüüd ma juba tean, et Tuuliku reisid pole mitte saaremaine ettevõte, vaid täitsa omakandi bussifirma!

Mis mulle Saaremaal kõige enam muljet avaldas? Ärge arvake, et ma kogu aeg ainult taevasse vahtisin (pildid on ehk selle tõestuseks), aga mulle meeldis Saaremaa taevas! Ja veel, minu jaoks üllatav ja saarlaste jaoks vist tavaline oli näha moone kasvamas viljapõldude ääres. Minu jaoks on moonid seni mingil põhjusel seostunud Venemaaga. Võimalik, et Krasnõje Maki kommide pärast. Saan nüüd aru, miks saarterahvas nii palju moone tikib oma vaipadesse! Moonid viljapõllus oli väga ilus vaatepilt, mida ma aga kahjuks pildile püüda ei suutnud. Eks siis tuleb tagasi minna!

Laupäev, 7. juuni 2008

Tartus Toomemäel

Maailm on üks imeline paik ja Eestiski, siinsamas lähedal, on armsaid kohti, mida on hää vahetevahel üle kaeda! Täna võtsime nõuks sõita Tartusse. Seekord mitte šoppama. Jalad viisid meid Toomemäe poole.

Kuradisild
Photobucket


Inglisild
Photobucket


Inglisilda mainiti kusagil Toomemäe väravaks. Ega ma polegi Toomemäel eriti käinud. Tuleb meelde vaid üks kord sakslastega ja üks kord ühe noormehega, kellest on praeguseks saanud mu abikaasa! ;) See viimane on muidugi paremini meeles!

Photobucket


Photobucket


Toomkiriku varemed tekitavad minus mingi seletamatu tunde. Mulle meeldivad sellised kohad. Vanad, salapärased, aukartustäratavad - kohad, millel on oma lugu. Mis on veidi õudsad paigad. Eriti kui fantaasia tööle hakkab... No vajan vahel veidi adrenaliini! Me oleks peaaegu otsa ringi keeranud, kui mu mees poleks avastanud, et saab ka üles tornidesse minna.

Photobucket


Photobucket


Seal treppidel kolada oli eriti mõnus! Rohkem pilte näeb siit.

Pärast treppidel turnimist puhkasime jalga kinos. Väga hää film oli:

Photobucket


Mõnus päev oli. Aga kodus on ikka kõige parem! Hea on käia ja laadida ennast aeg-ajalt uute emotsioonidega. Ja siis naasta koju ja tunda maja ees tuttavate rooside hurmavat hõngu!

Photobucket