Venemaa, 4. osa

Ikka jätkuvalt 12. august. Mu nutikas telefon näitab, et tegin täna reisi rekordi - 18355 sammu. Seega liigume edasi, kõik sammud pole mul veel ette loetud! :)

Pärast lõunat võtsime nõuks külastada üht olulist vaatamisväärsust Suzdalis. See on puitarhitektuuri ehk meie mõistes vabaõhumuuseum, mida hakati looma 1960ndatel aastatel endise hävinud kloostri maadele Kamenka jõe kaldal. Siia toodi eri paikadest kokku säilinud hooned, mis polnud tulekahjudes hävinud või rasketel aegadel küttepuudeks kasutatud - kirikud, talumajad, veskid, kaevud...

Kirik, kus me sees käisime, peaks siis, kui ma ei eksi, eesti keeles kõlama Issandamuutmise kirik. Originaalis Преображенская церковь, mis on ehitatud 1756. aastal ja toodud Vladimiri oblasti Kozljatevo külast. Leidsin ka huvitavaid fakte, et tehtud on kirik männipuidust ja selle ehitamisel pole kasutatud ei naelu ega midagi muud peale kirve. 1996. aastal ehitati Saksamaale Gifhorni linna Püha Nikolai kirik, mis on Suzdali kiriku täpne koopia.

Rikka talupoja maja oli huvitava kaunistusega.

Muuseum annab ülevaate mitte ainult maaelu arhitektuurist, vaid ka vene talupoegade eluviisist. Voodi oli kõrge, et sinna alla ökonoomselt saaks asju mahutada. Lapsed aga magasid lae all rivis nagu silgud pütis. Tol ajal vist ülekaaluga probleeme ei olnud! :)

Muuseumis korraldatakse erinevaid üritusi, käsitöölaatasid ja juuli teises pooles traditsioonilist kurgipidu, mis toimub juba alates 2000. aastast. Sellepärast siis me laadal nägimegi igal teisel müüjal kurgimoosi, sealkandis on see täiesti tavaline.

Meie aga pöördume tagasi kesklinna, et veel viimast võtta - ikka kangaid osta nõrkemiseni. Hinnad algasid puuvillasel (sitsil) kusagil 120 rublast, keskmiselt 200-250 rubla meeter. Kuna mina olen väga kehv ostleja, siis piirdusin viie sitskanga ja ühe laudlinariidega. No lihtsalt ilma oleks imelik olnud tagasi tulla.

Tänane päev lõppes tutvumisõhtuga hotellis. Viimane aeg oli reisikaaslasi lähemalt tundma õppida ja teada saada, mille huvitavaga keegi tegeleb.

Elamusterohked päevad Suzdalis said otsa ja 13. augustil hakkas meie buss taas liikuma Moskva suunas. Moskva äärelinnas tegime paaritunnise peatuse Štšelkovo (Щелково) kaubanduskeskuses ja vurasime siis natuke edasi, ligikaudu 70 km kodu poole Istrasse.

Istra külalistemaja Гостевая изба на Истре on tõeliselt armas ja hubane koht, kus on tunda ehtsat Vene hõngu.

Istras me veetsimegi vaid öö ja 14. augusti hommikul algas tee kodu poole. Keskööks olime kodus.

Mida siis veel kokkuvõtvalt öelda? Kõik söögikraami, mis mul kaasas oli, tõin valdavalt koju tagasi, sest süüa sai hotellides, tanklates ja kohapealsetes söögikohtades päris soodsalt ja kõik oli väga maitsev. Hommikusöögipuder oli küll minu maitsele liiga magus ja liiga vedel, aga sai see kah söödud. Puudust tundsin vaid ehtsast samovaris keedetud teest. Istra hotelli kodulehel on see küll välja reklaamitud, aga meile pakuti täitsa tavalist pakiteed. Samovar oli olemas küll. Kuna ilmad olid palavad, kulus vett, vett ja veelkord vett! Ahjaa, kui keegi soovib reisile keedupulka kaasa võtta, siis see peaks olema europistikuga. Veneaegsega pole Venemaal midagi peale hakata, vähemalt hotellides. Seal on ikka kõik täitsa euro värk.

Teed olid head, teeäärsed kõik kenasti niidetud, eurokraave pole. Ilmaga meil vedas, vihm ei julgenud üle piiri tulla. Alles Luhamaa piiripunktis saime mõne tiba vihma. Eestis oli paar päeva juba sadanud.

Lõpetuseks veel üks video koduteest, kus näha Venemaa teeäärset loodust ja natuke möödavilksatavat Zubtsovi linna.
P.S. Kahjuks pidin esialgse video taustamuusika autorikaitse tõttu maha võtma. Loodetavasti sobib meeleoluga ka uus lugu! :)

Aitäh headele reisikaaslastele, grupijuht Sirjele, toredale giidile Tanjale, bussijuhtidele Reinule ja Meelisele! Järgmiste reisideni!

PILDIALBUM on täies mahus avatud!

Venemaa, 3. osa

12. august. Pühapäev. Siin olles kadus ajataju ja läks ikka tükk aega enne kui välja mõtlesid, mis päev täna on. Osaleme taas festivalil. Hotellis ГТК «Суздаль» on festivali peastaap. Siit alustasime me eile, aga mõned näitused jäid nägemata. Mind vaimustasid eriti korealaste tööd.

Eile jäi külastamata ka üks suur telk festivali peakonkursi "Праздник" töödega. Siin tuli välja valida ja kirja panna oma lemmik. Tundus täiesti lootusetu ülesanne, sest iga töö oli kunstiteos omaette. Panin kirja selle beeži-roosa lillelise vaiba. Nüüd kodus konkursi tulemusi vaadates selgus, et see töö, mille nimeks "Цветочная рапсодия" sai auhinna professionaalse pühendumise eest.

Peaauhinna - Grand Prix - sai aga punane-valge "Крещение. Солнце играет". Need mõlemad tööd on Ivanovo linna lapiklubi "Лоскутная мозаика" naiste tehtud.

Parima koopia eest sai auhinna "Тихий вечер", autoriks Tatjana Kritskaja Nižni Tagilist. Tehtud Sergei Karpovi maali järgi.

Kõigi auhinnatud töödega saab tutvuda siin ja siin.

Minule aga meeldisid üle kõige kotid.

Järgmiseks külastasime Pokrovski kloostrikompleksi, kus olid välja pandud mitu näitust. Ljubov Ležanina (Permist) autorinäitus "Сделано с ЛЮБОВЬЮ" oli fantastiline. Pildid nagu maalid, realistlikud ja nagu selgub, on tegemist autoritehnikaga, mida ta ka õpetab.

Teine näitus kandis nime "Vanad postkaardid" ja need tööd olid tehtud Ljubov Ležanina õpilastel. Nii mõnigi postkaart pakkus äratundmisrõõmu!

Viimaseks näituseks jäi nukunäitus raamatukogus. 

Lapitöödele sai nüüd ring peale tehtud. Järgmisel korral räägin veel natuke Suzdalist ja reisi viimastest päevadest.

PILDIALBUM on taas täienenud!

Venemaa, 2. osa

11.augusti hommikul ärkasime Suzdalis Knyazhy Dvor (Княжий двор) hotellis, mis sai meie koduks kolmeks ööks.

Suzdal on väike, 10000 elanikuga linn Vladimiri oblastis, Kamenka jõe kaldal, Moskvast  220 km edasi. Suzdal on ka üks Kuldse Ringi linnadest (see on Moskvast kirdesse jäävate ajalooliste linnade ring, kus asuvad 12.-18. saj. vene arhitektuuri pärlid). Suzdalis asub 30 kirikut ja 5 kloostrit. Ja kui ilusad pitsiliste akendega majad!

Nüüd aga jõuame selle kõige olulisema, meie reisi eesmärgi juurde, milleks oli rahvusvaheline lapitöö festival. Polegi veel maininud seda, et meid, eestlasi oli koos bussijuhtidega 42. 

11.augustil peeti ka linna sünnipäeva ja meie osalesime samuti selle auks korraldatud rongkäigus. Selleks puhuks oli meil ühtne vorm - lapiseelikud ja punased arhailiste motiividega kaunistatud pluusid. Küll oli hea nende järgi linna peal "omasid" ära tunda! Plakat meie giidi Tanja käes on küll natuke eksitav, aga no muud polnud võtta...

Täna oli linnas ka laat ja kirbuturg. Uudistamist oli palju. Degusteerida sai nii männikäbi- kui ka kurgimoosi. Vot selle kurgimoosi tõin mina ka koju ja parimat asja annab otsida. Kui ei teaks, poleks ma kindlasti ära arvanud, millest moos tehtud ja ei tulekski selle peale, et moosi kurkidest teha. Nüüd tuleb endal ka keetma hakata! Loomulikult oli peale söödava laadal palju kaunist käsitööd. 

Festivali näitusi oli igal pool üle linna. Peastaabi kõrval asuvas telgis olid eelmise aasta Prantsuse festivali "European meeting Patchwork" tööd. 

Suzdali Kremli territooriumil oli lausa lapivaipade põld. Kõik vaibad 1x1 m suurused, nii nagu meie Lapivaip 100 projektiski. Nendel on aga selline projekt, et nad tahavad Suzdali linna 1000. sünnipäevaks 2024. aastal saada kokku 1000 vaipa. Konkurssi Лоскутное поле (vaata sellelt lehelt kõiki eelnevate aastate töid) korraldavad nad alates 2015. aastast. 

Jõuan nüüd oma jutuga päeva lõppu, kus meid ootas pidulik õhtusöök restoranis. Sinna olid kokku tulnud festivalil osalejad erinevatest kohtadest ja riikidest - Koreast, Jakuutiast, erinevatest kohtadest Venemaalt ja muidugi meie. Saime seal nii kõhud täis kui ka laulda ja tantsida, aga vaadake ise, missugune rahvaste sõpruse pidu meil käis. Pange kindlasti video kvaliteediks HD 1080p, siis ei ole pilt udune.

Nii saigi taas üks elamusterohke päev läbi. Mõtlesin küll kirjutada kokkuvõtvalt kogu Suzdalis veedetud ajast, aga muljeid on nii palju, et piirdun täna ühe päevaga 

PILDIALBUM on täienenud!

Venemaa, 1. osa

Lõpuks on minulgi Moskvas käidud ja mitte ainult! Reisi sihtpunktiks ja kulminatsiooniks oli hoopiski Suzdali linn ja seal toimuv lapitöö festival. Aga alustan algusest.

9.augusti varahommikul startisime Võrust Moskva suunas. Kohe peale piiri algasid suured ja laiad... Sosnovski karuputke põllud. Peale sõda, Stalini valitsemisajal hakati sellest taimest silo valmistama, sest ta oli väga hea saagiga ja erakordselt valgu-, suhkru- ja vitamiinirikas. Pikapeale aga selgus fakt, et piim oli küll rammus ja rasvane, aga kibeda kõrvalmaitsega. Nii algas Sosnovski karuputke populaarsuse langus ja teda hakati nimetama Stalini kättemaksuks.

Meie aga vurasime ikka Moskva suunas, enne suurlinna lõppesid ka karuputked ära ja hakkasid ilmuma majad. Mida linna poole, seda suuremad ja uhkemad. Läbi bussiakna pildistamine pole just kõige lihtsam, aga ühe illustreeriva pildi teile ikka näitan.

Õhtuks jõudsime Izmailovo hotelli. See on selline suur hotellide kompleks, mis ehitati Moskva 1980 aasta olümpiamängude jaoks ja sinna kuuluvad Alfa, Beta, Vega ja Gamma-Delta hotellid. Meie ööbisime 3-tärnilises Gammas 11.korrusel. 

10.augusti hommikul jätsime selle kauni hotelliga hüvasti, korjasime oma kodinad kokku, võtsime peale kohaliku giidi ja sõitsime Moskva kesklinna ja Kremlisse. Seal oli, mida vaadata. Nüüd saan öelda, et olen ka Moskvas käinud! Vene ajal mul see ei õnnestunud.

Kui ma varem arvasin, et Kreml ongi see, mis asub Moskvas, siis tegelikult Kreml on hoopis laiem mõiste ja see on paljude Venemaa linnade keskaegne kindlustus. Kreml oli linna sõjaline ja poliitiline keskus. Lähim Kreml asub meil Pihkvas.

Moskva Kremlit ümbritseb Kremli müür, mis on 2,25 km pikk, 6,1 m paks ja seal asub 20 torni. Eks neid ole telekast ja piltidelt nähtud küll ja küll, aga oma silm olevat ikka kuningas! Tuntuim on vast Spasski torn kellaga. Mulle aga meeldis kõige enam Punase väljaku ääres asuv Vassili Blažennõi  (Vassili Õndsa) kirik oma rõõmsavärviliste kuplitega. 

Giid rääkis meile nii Moskva ajaloost kui ka tänapäeva elust. Näiteks, et kui kortermaja pole enam väga elamiskõlbulik, siis ehitatakse lähedusse uus maja, rahvas kolitakse uude majja, nad saavad uue ja suurema korteri, aga maksavad üüri ikka samapalju nagu varemgi. Vana maja aga lükatakse maha, et uutele majadele ruumi teha. Elu nagu lill! Rääkimata igasugustest soodustustest... Moskva on tõesti ilus ja puhas linn, kui välja arvata see, et kogu linn on hiinlasi täis. Ei näinud väga ei musti, moslemeid ega ka asotsiaale ja kerjuseid, aga hiinlased olid igal pool: hotellides, poodides tööl ja muidugi tänavapildis. 

Putin käib tööle helikopteriga. Selle maandumisplatsi nägime ka ära. Ja tema residentsi, kus ta töötab. Valvas politsei lasi kohe vilet, kui üle joone liiga ligidale astusid.

Jalutasime läbi ka kuulsas kaubamajas GUM-is (Государственный универсальный магазин).

Imetlesime linna panoraami Varblasemägedelt (Воробьёвы горы), mida varem kutsuti Lenini mägedeks. See on linna kõige kõrgem koht ja sealsamas teisel pool seda kaunist vaadet asub ka Moskva Riiklik Ülikool. Ümmargune hoone seal keskel on kuulus Lužniki staadion, mis on Venemaa suurim ja valmis 1956. aastal. 1980. aastal toimusid seal paljud olümpiamängude alad ja alles kuu aega tagasi lõppes jalgpalli MM.  

Loomulikult ei lahkunud me Moskvast Vanal Arbatil käimata. See on üks Moskva vanimaid tänavaid, kus käib vilgas kauplemine suveniiridega, töötavad portreekunstnikud, muusikud ja kohvikud. 

Ongi Moskva tähtsamad kohad läbi käidud ja algab tee Suzdalisse, kuhu on 220 km, aga meil kulus selle läbimiseks 9 tundi ja veidi pealegi. Esimesed 17 km läbisime "edukalt" 4 tunniga. Võimalik vaid Venemaal, loomulikult olen seda saadet vaadanud, aga peale isilklikku elamust ei imesta enam millegi üle. Seda on võimatu kirjeldada, seda peab nägema! Kuna sattusime linnast välja sõitma reede õhtul 16.30 ehk tipptunnil, kui terve linnajagu inimesi maale datšadesse (suvilatesse) sõidab, siis polegi midagi imestada, kui ainult autojuhtide nahaalsuse üle, kes süüdimatult sõidukite vahel pikeerisid ja julmalt vahele pressisid. Ja nende vahele mahtusid veel surmapõlgavad lille- ja jäätisemüüjad. See etendus oli vaatamist väärt! 

Lõpuks, kell 2 öösel, olime Suzdalis. Aga sellest järgmisel korral. 

PILDIALBUM kah avatud!