Ratsuritähed

Mõne aja eest õitsesid mu aknal suursugused lilled. Märtsi algul läks õitsema punane ratsuritäht, mis on üle aasta vana. Eelmisel korral oli tal koguni 3 õievart ja õisi oli kokku 20 (7+7+6). Seekord piirdus kahe õievarrega, kummalgi 6 õit.

Märtsi keskel avanesid valge ratsuritähe õied. See lill on meie juures teist aastat, aasta tagasi oli tal vaid üks vars kolme õiega, seekord siis topelt. Valged õied on palju suuremad kui punased, diameeter on 20 cm ja õievars 70 cm. See kaunitar poosetas igast küljest.

Punane ratsuritäht sai ümber istutatud, valgel tuleb lähiajal sama tee ette võtta. Loodetavasti näitavad järgmisel aastal jälle õisi. Vahepeal mu kodu oligi lilledest tühi, välja arvatud mõned surematud kaktused. Loodan, et õnn lõpuks pöördub. 

Orhideede näitus

Puhkus hakkab lõppema. Mõtlesin, et võiks ikka mingi väikse puhkusereisi ikka korraldada, võtsin oma mehe ja fotoka kaasa (need kaks kõige kallimat "asja" mu kodus) ja sõitsime Tartusse.

Kõigepealt jalutasime botaanikaaeda, kus veel selle nädala lõpuni kestab orhideede näitus, mis seekord oli pühendatud kuukingadele.

Kui juba botaanikaaias olime, siis vaatasime mujal kasvuhoonetes ka veidi ringi. Näe, kaks konna ka kenasti sõbralikult koos - üks lihtsalt konn ja teine kilbiga!

Ja neid kilpkonni oli seal palju.

Mõned huvitavad taimed veel.

Minu kunagine armastus - kaktused. Oli aeg, kus mul muid lilli praktiliselt polnudki, aga nüüd vöib öelda, et mul on 1,5 kaktust.

Õues äratas tähelepanu roosa põõsas, mis osutus mingit sorti lodjapuuks.

Lumeroose oli mitut sorti, samuti juba ninad väljas lilladel ja kollastel krookustel.

Lõpuks nägi Helmet leevikesi, tagasihoidlik emaslind oli ka seal kusagil puu otsas. Pilt ei saanud just kõige parem kuna mul pole nii head zoomi, aga vähemalt on need mu esimesed pildistatud leevikesed.

Järgmiseks võtsime ette kinokülastuse ja vaatasime Cinamonis ära Sipsiku. 

Vahepeal käisime naabermajas ehk Kvartalis lõunat söömas sellises kohas nagu Melu. Tundub, et sinna lähme ka järgmistel kordadel, kui kõht peaks tühjaks minema, ainult et siis ei tõsta sellist hiigelsuurt portsu endale nagu seekord. Täna enam süüa polnud vaja... Taskusse tagasi ja arvake ära... Jah, läksime jälle kinno! Seekord siis Talve film.

Mõlema filmi kohta on kuulda vastakaid arvamusi, seepärast tuli ikka ise üle vaadata. Sipsik on mulle lapsepõlvest tuttav. Muidugi ei mäleta kõiki neid lugusid enam, aga see vast oligi filmi vaatamise seisukohalt hea. Mind kui täiskasvanud inimest küll ei häirinud selle filmi juures midagi, kui siis vaid liiga palju tujutsev Anu, aga nii need lapsed kord on. Ega meie õega ka alati kõige paremini läbi ei saanud, ikka oli vaja emale kituma minna, mida teine tegi! :) Lõppkokkuvõttes siiski tore ja positiivne film ja minumeelest täiesti kenasti seotud lugu. 
Talve filmi kohta ütles üks inimene mulle, et kohati talle ei meeldinud, mõned asjad häirisid. Teine jälle kiitis, kui hea film ja kui südamesse läks. See tekitaski huvi, et tuleb ikka ära vaadata, ei saa teiste arvamustele lootma jääda. No jällegi sama asi, et pole täpselt raamatu järgi, aga nagu teame, on küsitav seegi, kas Luts ise kirjutas Talve. On sellega nagu on, mulle jälle film meeldis. Haruldaselt hästi valitud noored näitlejad ja samas tore näha vanu tuttavaid aastakümneid hiljem. Täitsa lõpp, kui isade moodi on pojad. Mu meelest paremat ajastust selle filmi valmimiseks on raskem leida, st just need näitlejad just nüüd. 
Ma arvan, et nii nagu kõigi filmidega, nad lähevad aja jooksul veel paremaks, kui neid uuesti ja uuesti vaadata. Muide, paar head peatselt linastuvat filmi läks "peab vaatama" nimekirja: Salaaed ja Ma loodan veel. 
Vot selline päev oli.