Laupäev, 18. juuli 2020

Mägimatk Põlva moodi

Seekord me läksime jalgsi. Eile õhtul kella 7 paiku, et lihtsalt üks õhtune jalutuskäik teha. Aga mis sellest välja tuli... Esialgu suundusime Rosmale. Viimati käisime seal 4 aastat tagasi, oligi aeg vanad tuttavad paigad üle vaadata.

Rosma veski pais - sain siin oma fotograafiaoskusi proovida. Et kui voolavat vett pildistada väiksema ava ja suurema säriajaga, saab ilusa voolava vee pildi. Siia kõrvale võib võrdluseks vaadata sama pilti väikse säriajaga ehk nii nagu ma tavaliselt varem tegingi. Esimesel pildil ava 5 ja säriaeg 1/125 sek, teisel ava 22 ja säriaeg 1/6 sek.




Roosa ja valge raudrohi


Käokannus


Rosmalt olime jõudnud ringiga tagasi Põlva piirile Võru tänavasse. Uitasime veidi ringi Salu tänavas ja tundus, et ega täna midagi pildistada ei olegi. Siis aga leidsime ühe teeotsa tühermaale ehk vanale raiesmikule, maa oli paksult kuivanud oksarisu täis. Ühtlasi meenutas see ala ka nõmme, kuigi ma ei tea, missugune see nõmm päriselt välja näeb. Olime jõudnud kõrgemale kohale, kust avanes huvitavaid ja seninägemata vaateid Põlva vaatamisväärsustele ja all lookles Orajõgi. Vot siis läks alles huvitavaks. Helmet kappas ees ja hüüdis, et siit on hea vaade ja mina koperdasin järgi. Kahju, et ma maapinnast pilti ei teinud, seal roigaste peal oli kohati keeruline kõndida, aga see-eest nii põnev!

Põlva Püha Peetri kirik



Põlva Maarja kirik


Põlva Kultuurikeskus



Tundub, et see on või oli kellegi koobas. Igatahes haises seal imelikult. Aga keegi koopast ei väljunud! :)



Kõrreliste puhmad olid kõikjal.



Selline huvitav sasipea.


 Päris sügisesed värvid või pigem päikesest kõrbenud huvitav puhmas. Rohelisi oli ka.


Ja olimegi jõudnud Võru tänavale.


Küllap mingi vahtra liik...


Hurda pargi tiik on vesikuppe täis.


Jalga puhkamas Karla juures! :)


Kesklinna pargis. Polegi vist varem neid kauneid valgusteid tähele pannud.




Keskväljak



Ja ongi kodutee jalge all.


Kokku sai käidud ligi 11 km ja üle 13000 sammu, selleks kulus 3 tundi ja 40 minutit. 22:30 jõudsime koju. Küll siis tuli hea uni! :)

Reede, 17. juuli 2020

Tartu

Üle tüki aja taas Tartus ringi uitamas. Asja pärast ikka ka, aga mulle meeldib huvitavaid maju vaadata ja pildistada ja pärast kodus uurida. 

J.Kuperjanovi 44 elumaja kohta ütleb internet

1886. aastal R. Guleke projekteeritud kahekordne historitsistlik telliselamu. Projekti tellis ehitusmeister J. Teas. 

Hoone ülesehitus on range, klassitsismist laenatud vormivõtmetega. Lisandub eklektiline, keeruline ja ülekuhjatud dekoor. Maja on kujundatud punaste tellis- ning heledate krohvipindade vaheldusena. Fassaadi idaosas paikneb eenduv risaliit, teise korruse rõdu ja kolmnurkviil, viimase keskel asub ümaraken. Sissepääs asetseb fassaadi lääneküljel. Selle ees paikneb kõrge trepp, teisel korrusel rõdu, mille uks on piiratud korintose pilastritega ja kannab kolmnurkviilu. Akende all kulgevad keskse rosetiga kassettide read, akende kohal paiknevad reljeefsed plaadikesed akantuslehtede, tagakäppadele tõusnud lõvide ja maskaroonidega. Katuse all asetseb hammaslõikeline friis. Rõdud toetuvad kreekapärastele konsoolidele, balustrid on vormikad, nurkadel asuvad ehisvaasid. Sissepääsu ees krundi piirini paiknes mustriline kiviparkett, mis on praeguseni säilinud. Hoone kõrval asub kivist värav kahe kaarsissepääsuga, mida kaunistavad korintose pilastrid, profileeritud karniisid ja hammaslõikeline friis. Algsed väravad on eemaldatud.
Hoone kõrvale ehitati puust tsementkividest katusega kõrvalhoone, mille projekti valmistas samuti R. Guleke. Kõrvalhoone oli kahekordne puulõikeornamendiga ilustatud ehitis, praeguseks lammutatud. 


J.Tõnissoni 1, Eesti Üliõpilaste Seltsi hoone, mis ehitati 1901. aastal. Samuti kultuurimälestis.

EÜS-i hoone on arhitektuurikeelelt rahvusromantismist ja 20. sajandi alguse moodsast preeriaarhitektuurist lähtuva arhitektuuri haruldane näide. Ajalooliselt eesti rahvusliku liikumise üks tähtsamaid keskusi.

Hoone on osaliselt ühe korruseline, fassaadi keskosas kahekorruseline liigendatud põhiplaaniga. Kastani tänava poolsesse ossa jääb saalitiib; hooviküljele, saali ja ühe toa vahele avatud terrass. Hoone eksterjööri iseloomustab punane tellis ja valged krohvdetailid ning kõrge mitmeosaline telkkatus. Maja fassaadi keskosas on eenduv, nurgal paikneva ümarsambaga ja katusega etik. Fassaadi ilmestavad läbi korruste ulatuvad krohvliseenid, teise korruse akende alused krohvkassetid, rahvuslikust vöökirjast lähtunud friis ja karniis. Fassaadi ühekorruselises lääneosas on kaarsillusega avar aken. Fassaadil paiknevad ülejäänud aknad on rõhutatud sillusega ja väikesteks ruutudeks jaotatud. Majal on silmapaistev interjöör. Olulisel kohal on kaminaga avar fuajee, külgsaal ja galeriiga ümbritsetud raamatukogu.


Nüüd vahelduseks veidi tänapäevasemat kunsti. Pepleri 10, Pepleri 3 ja Tiigi 8. Kõik ühel ristmikul.




Viimaks meeldis mulle see maja oma hästi pisikeste aknaruutudega. TÜ Raamatukogu vahetus läheduses, Struve 2. Vanim säilinud puitmaja Tartus, siin olla peatunud isegi maailmakuulus looduseuurija Alexander von Humboldt oma Venemaa-reisile minnes 1829. aastal. Rohkem lugemist Eesti Loodusuurijate Seltsi lehelt, kes seal majas praegu tegutseb.

Peale vihma

Esmaspäev, 13. juuli 2020

Jälle aias

Ikka leiab aiast midagi uut või uue nurga alt! :)







Laupäev, 11. juuli 2020

Tormine jalutuskäik

Tänaseks ennustati suurt tormi. Õnneks meie seda väga tunda ei saanud, aga kohati oli tuul ikka väga tugev küll, lausa lükkas tagant. Samas oli soe ja päikese käes hakkas isegi palav.

Lilli pildistada oli üksjagu keeruline, tuul kõigutas neid kõvasti, aga miskit tuli välja ka. Põdrakanep tuules.


Kollast karikakart näeb üsna harva. Meil tee ääres ikka mõned on.


Ma olen sellest majast nii palju mööda kõndinud, aga pole täpsemalt teadnudki, millega tegu. Viimati (kuni 2015) oli siin sees Põlva Jahiselts ja rohkem ongi see tuntud jahiseltsi majana. Siia on tahetud teha loomekeskust ja rahvarõivaste nõuandekoda. Eks näis, mis tulevik toob.

1866-1910 kandis vald nimetust Vana-Koiola vald, siis muudeti Koiolaks. Vana-Koiola vallamaja õnnistati 17. septembril 1888. Vallamaja peeti tollal Võrumaa toredaimaks, maja plaani pani ette peakohtumees Johannes Piho. Alates 1939. aastast Põlva valla keskus. Nõukogude ajal külanõukogu. Põlva vallavalitsus kolis hoonest ära 1990. aastate alguses.

Vallamaja on ristkülikukujulise põhiplaaniga poolkelpkatusega stiilne kiviehitis, mille esikülje keskel on uhke paraadtrepp ning tagaküljel kaks sissepääsu. Vallamaja esiküljel on 4 ja taga 3 uuemat vintskappi. Vallamaja parema otsa all on kelder ja selle ees väike keldrikoda. Hoone seinad on punastest tellistest, katusel uus sindelkate. Vallamaja põhikorrusel on ees algsed 6-ruudulised aknad. Hoonet ilmestavad tellistest meisterlikult laotud räästa- ja aknakarniisid; ehisvööd viiludel ja seintel. Hoone interjöör on põhiliselt nõukogudeaegse ilmega, mida on täiendatud üksikute tänapäevaste viimistlusvahenditega.

Mõõdud 11,71 x 23,43 meetrit.
Lõuna-Eestile iseloomulik klassikaline urbaltisch ehk vanabalti tüüpi vallamaja, samuti tellisarhitektuuri kena näide.

Allikas: Vikipeedia




Mäeküljel kasvavad kellukad.


Jõudsime ümber järve ringiga randa ja sealt edasi laudteed pidi kesklinna.



Punased sarapuud püüdsid pilku ja pähklid ka olemas.


Kodutee on ääristatud lilledega.