neljapäev, 14. juuni 2018
Jälle Taevaskojas
Lubasin küll igast puhkusepäevast teha kokkuvõtte, aga juhtus nii, et kaks päeva ma ei teinudki pilte. Teisipäeval oli vihmapüha ja tubased tegevused. Eile käisime küll Võrus, aga seekord rohkem asju ajamas ja šoppamas.
Täna võtsime jalgrattad ja sõitsime Taevaskotta. Lubasime sinna minna, kui Himmaste sild remonditud saab. Nüüd oligi see aeg käes. Mina käisin küll alles nädal tagasi Taevaskojas koos kolleegidega, aga nüüd tuli mehele antud lubadus ka täita.
Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti, Suurde Taevaskotta. Asusime üleval kalju peal ja ega muud võimalust alla saada polnud, kui võtta ratas kaenlasse ja kõik see pikk trepp läbida. Polnudki väga hull.
Ja olimegi all Suure Taevaskoja juures. Järgneval pildil on salakuulaja kivi.
Suures Taevaskojas tegime peatuse, pidasime piknikku, nautisime loodust. Seal on mingil ajal vist varing olnud, liivahunnik reetis seda.
Väike Taevaskoda ja Neitsikoobas.
Tagasi otsustasime minna ringiga ehk asfaltteed pidi. Himmaste kaudu tulles olid kruusateed võimatult trepilised ja pealgi ründas meid metsade vahel parvedena kärbseid, parme ja natuke sääski ka... Õnneks oli meil putukatõrje kaasas, muidu oleks elusalt nahka pandud!
Enne Taevaskoja külla jõudmist palistasid teeääri kased ja lupiinid.
Mina tundsin, et nüüd kuluks üks kohv ära, enne kui tagasi sõitma hakkame. Selleks sobis kenasti Lättekoja kohvik. Soovitan kõigil läbi astuda ja korraks aeg maha võtta!
Põikasime me veel maalt läbi ja siis olimegi juba kodustes kohtades.
Endomondo näitas mulle, et läbitud sai 23 km. Matk koos vahepeatustega kestis 4,5 tundi. Järgmisel korral on plaanis Taevaskoda külastada mõnel teisel aastaajal, näiteks kevadel või sügisel.
Homme aga plaanin käia Tartus ja ülehomme Vastseliinas. Aktiivne puhkus jätkub!
Täna võtsime jalgrattad ja sõitsime Taevaskotta. Lubasime sinna minna, kui Himmaste sild remonditud saab. Nüüd oligi see aeg käes. Mina käisin küll alles nädal tagasi Taevaskojas koos kolleegidega, aga nüüd tuli mehele antud lubadus ka täita.
Eelmisel korral 3 aastat tagasi ei leidnud me metsavenna punkrit. Seekord lähenesime teisest küljest ja nägime tee ääres viita. Mööda rada kõndides jõudsimegi punkri asukohani - sellest oli küll ainult üks suur auk säilinud, aga vähemalt sai asukoht tuvastatud ja natuke metsavendade elust ka teada.
Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti, Suurde Taevaskotta. Asusime üleval kalju peal ja ega muud võimalust alla saada polnud, kui võtta ratas kaenlasse ja kõik see pikk trepp läbida. Polnudki väga hull.
Ja olimegi all Suure Taevaskoja juures. Järgneval pildil on salakuulaja kivi.
Suures Taevaskojas tegime peatuse, pidasime piknikku, nautisime loodust. Seal on mingil ajal vist varing olnud, liivahunnik reetis seda.
Väike Taevaskoda ja Neitsikoobas.
Natuke veel treppidest allaronimist ja jõudsime Saesaare paisjärve äärde, kus jõelaev Lonny ankrus oli.
Tagasi otsustasime minna ringiga ehk asfaltteed pidi. Himmaste kaudu tulles olid kruusateed võimatult trepilised ja pealgi ründas meid metsade vahel parvedena kärbseid, parme ja natuke sääski ka... Õnneks oli meil putukatõrje kaasas, muidu oleks elusalt nahka pandud!
Enne Taevaskoja külla jõudmist palistasid teeääri kased ja lupiinid.
Mina tundsin, et nüüd kuluks üks kohv ära, enne kui tagasi sõitma hakkame. Selleks sobis kenasti Lättekoja kohvik. Soovitan kõigil läbi astuda ja korraks aeg maha võtta!
Põikasime me veel maalt läbi ja siis olimegi juba kodustes kohtades.
Endomondo näitas mulle, et läbitud sai 23 km. Matk koos vahepeatustega kestis 4,5 tundi. Järgmisel korral on plaanis Taevaskoda külastada mõnel teisel aastaajal, näiteks kevadel või sügisel.
Homme aga plaanin käia Tartus ja ülehomme Vastseliinas. Aktiivne puhkus jätkub!
esmaspäev, 11. juuni 2018
Skulptuurid järve ääres
Meil on nüüd Põlvas uued vaatamisväärsused. Pegasus ja Kukk. Need on valmistatud Põlva Kusntikooli õpilaste ja teiste huviliste poolt Udmurdi kunstniku Anatoly Stepanovi ja tema abikaasa Nadezhda Stepanova meistriklassis. Sellist kunstisuunda nimetatakse land art. Pegasus asub kiriku ja järve vahelisel haljasalal ja kukk veidi tagapool, Keldrikaela mineva tee ääres. Kui juba Pegasuse juurde jõuad, siis on kukk ka näha! Pegasus aga paistab uhkelt juba sõiduteelt.
Veel jäid täna õhtul objektiivi ette pardipere ja kibuvits.
Sellised muljed on tänasest esimesest puhkusepäevast ja jalutuskäigust järve äärde. Puhkust on seekord ainult nädala jagu, nii et tuleb võtta kõik, mis võtta annab. Loodan igast päevast väikse kokkuvõtte teha ka siia blogisse.
pühapäev, 3. juuni 2018
Tellimine:
Postitused (Atom)