Albu - Jäneda - Anija

Eestimaal on veel palju avastamata paiku. Mõni koht nimekirjas sai nüüd läbi kriipsutatud. Nagu näiteks Vargamäe või Jägala juga. Minu jaoks olid tegelikult kõik kohad uued peale Jäneda, kus olen korra käinud. 

Esmalt aga jõudsime Järva-Jaani Vanatehnika varjupaika. Siin pole ainult autod. Vanad telefonid, laelambid, kellad, õmblus- ja kirjutusmasinad... Vitriinides sai näha Tiina Piiroja soolatopside näitust. Äratundmisrõõmu koges igaüks. Lisaks veel muidugi masinad ja eraldi tuletõrjemuuseum. Sõidukite näitusehalli me seekord ei pääsenud ja õues olevat tehnikat piilusime ka üle aia ja läbi akna. 

Ühes ruumis saab isegi väikse peo maha pidada (mine postituse lõpus kindlasti pildialbumisse) - tuletõrjeautos kamin, kiirabi kabiinis nõud ja miilitsaautos joogid! :)

Tuletõrjemuuseumist jäi meelde see vanker, mis "Viimse reliikvia" filmis täitis küünlavankri rolli. Polegi ammu enam seda filmi vaadanud! 

Lõunat sõime Jäägri Villas, mis oli üks väga kena koht. Sain karuga selfit teha ja teise korruse toad olid muljetavaldavad. Koli või ise sisse.

Kõhud täis, võtsime suuna Albu mõisasse. Giid oli meid juba trepil ootamas. Mõisa peahoones tegutseb alates 1921. aastast kool. 

Albu mõisa hoone teevad Eestis ainulaadseks siseruume kaunistavad arvukad baroksed ja rokokoomaalingud ning plafoonmaalid. Sedavõrd rikkalikult ei esine neid üheski teises Eesti mõisas. Samas olid ka Albu maalingud üle kahe sajandi peitunud hilisemate krohvikihtide alla ning avastati alles 1998. aastal restaureerimistööde käigus. Varem ei olnud nende olemasolust kellelgi aimu.

/Info allikas/

Esmakordselt nägin kapikempsu, mis olevat tol ajal üsna tavaline. Seest nägi välja nagu tavaline tänapäevane WC. 

Lõpuks olen ära käinud ka Tammsaare radadel - Vargamäel. Pildi lasin teha talijorjenite taustal, mis kasvasid ka vanavanemate õues kiigu kõrval. Nende lillede ametlik nimetus on hoopis lõhislehine päevakübar. 

Kuulus 25-kroonine vaade ka nähtud!

Õhtu hakkas lähenema ja sõitsime oma majutuskohta Jänedal. See on endine Sovhoostehnikumi ühiselamu, nüüd Külalistemaja. 

Õhtusöök Musta Täku Tallis. 

Peale õhtusööki läksin üksi jalutama. Nautisin luigepere tegemisi, tutvusin Jäneda vaatamisväärsustega. 

1915. aastal ehitatud Jäneda mõisa härrastemaja. Lossi tornis asub Muusikatähetorn, mis oli helilooja Urmas Sisaski töö- ja kontserdiruum ning astronoomiliste vaatluste läbiviimise koht. 

Järgmisel hommikul ootas meid Kadaka Talu Taimeaed ja selle perenaine Anneli. Siin kasvatatakse eelkõige hortensiaid, lisaks veel teisi püsililli. Kadaka talu asub Aegviidu lähedal Kõrvekülas, metsa ja raba servas. Lisaks hortensiatele püüavad pilku veel näiteks tiigi ümbrus ja rabaäärne istutusala. Uudistamist ja juttu jätkus tükiks ajaks. Huvilised said ka istikuid osta. 

Täna oli jälle mõisapäev. Seekord Anija mõis. Väga ilus ja uhke! Mõis on ehitatud aastail 1796-1801 ja siin on olnud nii kool, kui kolhoosikontor ja maja on jagatud ka sõjaväega 1943-1944. Mõisamaja restaureeriti 2019-2020. Nüüd saab siin nautida ajastute hõngu. Oh, ma elaksin heameelega mõnes sellises mõisas või lossis! 

Ühes toas oli kaetud laud. Kiikasime üle ukse ja arvasime, et sinna ei tohiks vist minna, mingi pidu tulemas... Aga me saime kõik petta... :) Lähimal vaatlusel selgus, et see kõik on butafooria ega kõlvanud hamba alla pista. 

Mõisas oli meil ka väike kohvipaus. 

Ja hetkel oli mõisas välja pandud näitus Rahvusooper Estonia pikaaegse kunstniku Eldor Renteri erinevate lavastuste kostüümidest.

Edasi läks sõit Jägala joa juurde. See oli ka üks mu unistustest. Nüüd olen ära näinud Valaste ja Jägala joa. Keila juga ootab veel avastamist. Õnnetuseks hakkas just nüüd vihma sadama ja olime seal kõigest kümme minutit, aga juga sai ikka nähtud. Linnuke kirjas. 

Kose pubis Cosius oli meil lõunasöök. Siis külastasime Roogoja aiandustalu, kus tutvusime elulõngade kollektsioonaiaga ja viinamarjade kasvatamisega. Kodulehel on kirjas, et 1992. aastal tunnistati Kivistike suureõieliste elulõngade kollektsioon üheks suurimaks Euroopas. Aili ja Uno Kivistik aretasid koos üle 140 elulõngasordi. Nüüd jätkab talu peremehena poeg Taavi, kes meile ka aeda tutvustas.

Oligi käes viimane sihtpunkt meie reisil - Habaja Viinavabrik. Tutvusime viinavabriku tööga, ja muidugi degusteerisime veine. Villy Paimets ja Julia-Maria Linna on vanasse viinavabriku hoonesse mõnusa boheemlasliku pesa teinud. Perenaine on ka fotograaf ja tema kunsti oli seintel näha. Äge koht! Loomulikult pidin midagi suveniiriks kaasa ostma ja minu lemmikuks osutus magus nõgesevein. 

Aitäh Loodusreisid, giid Viire ja Põlva kutsehaiged!

Kogu seda ilu ja mõisaid ja lilli ja veine saab näha PILDIALBUMIS. 

Vananaistesuvi Räpinas

Ma olen Räpinas sündinud. Helmet ka. Mingil huvitaval kombel pole ma Räpinas kunagi pilte teinud, täitsa imelik kohe. Naaberlinn ju. Tahtsime juba suvise puhkuse ajal minna, aga siis tulid muud sündmused vahele. Ja hea oligi. Ma olen läbi aastate FB-s neid ilusaid sügisvärvides Räpina pilte imetlenud, seetõttu tuligi mõte ajastada oma reis kõige värvilisemale sügisesele ajale - ja me saime unustamatu vananaistesuve Räpinas! :)

Mul oli Google Mapis ära märgitud kümmekond kohta, kuhu tahtsin minna. Enamuses neist sai käidud, alates Raudmehe pargist lõpetades õigeusu kirikuga (sisse sinna küll ei saanud). Kahjuks oli laupäeval suletud Sillapää lossis asuv Koduloomuuseum ja töötaja haigestumise tõttu ka Ulve Kangro käsitööpood Meistrite Majas. Et siis on asja Räpinasse tagasi minna!

Räpina on piisavalt väike linn, kõik kohad asuvad suhteliselt ligistikku ja kolm tundi oli täitsa piisav aeg vaatamisväärsustega tutvumiseks. Sillapää loss ise oli kinni, aga jalutasime ümber selle, imetlesime roose, jalutasime sügislehtedes sahistades pargis ja leidsime isegi Musutempli üles. 

Üle järve on kiriku vaade eriti kaunis.

Ringiga järve äärt mööda jalutades jõudsime Aianduskoolini ja vaatasime üle ka kollektsioonaia. Kuna uksed olid lahti ja rahvas majas, saime korraks ka koolimajas sees uudistada. Olen seal mõne aasta eest käinud kalligraafia kursusel. 

Õigeusu kirik oli natuke eemal, aga käisime seal ka ära. Ja tore oli, sest sealsamas üle tee, Apteegi tänavas, elas Helmet lapsena. Kodumaja ees sai ka pilt tehtud. Helmeti õe jutu järgi elasid nad teisel korrusel, all oli õmblustöökoda ja üle tee pood. 

Nii meie ring täis saigi. Väga meeldejääv päev oli! Algusest peale. Kui liinibussiga läbi Mooste Räpina poole vurasime, oli meil bussis üks pillimees, kes rääkis kõrvalistuvatele naistele, kuidas ta oma pilli Põlvas korda oli lasknud teha, mispeale prouad nõudsid kohe pillilugu. Mitu lugu tuli. Tore sõit oli! Vaata seda lugu minu FB lehelt. 

Vaata teisi pilte PILDIALBUMIST.

Viljandi

Ei mäletagi, millal viimati Viljandis käisin. Vist 4 aastat tagasi... Õega oleme ikka Põlvas kokku saanud. Seekord tegime puhkusereisi Viljandisse, õele külla. Kodunt väljusime 4:30 ja kohale jõudsime 8:30. Ikka ühistranspordiga. Udune Viljandi võttis meid vastu. Ja mu õde! Kõigepealt läksimegi tema poole, sõime hommikust ja siis juba linna peale! 

Üks uus asi linnas, mida varem pole näinud, on Viljandimaa vabadussammas. Väga uhke! Esimene selline avati 19. septembril 1926, autoriks Amandus Adamson. Huvitav kokkusattumus, just tänane kuupäev! Sambal seisavad pronksist eesti ema lapsega ning eesti sõdur koos haavatud Lembituga, kes on tõstmas kätt päikese poole. Taasloodud pronkskujude autorid on Eesti skulptorid Tiiu Kirsipuu ja Ivan Zubaka. Sammas on oma algsest asukohast nihutatud mõne meetri jagu Vabaduse platsi keskosa poole, taastamistööd toimusid fotode alusel. Uus vabadussammas avati eelmise aasta võidupühal (23.06.2023).

Mõned poed ka ja siis lossikatesse! Muidu pole ju Viljandis käinudki. Seekord siis udupildid, mis mulle väga meeldivad.

Sügise hõngu on juba tunda... Aga tegelikult üsna hilja sel aastal. Senini on ju üks lõputu suvi olnud.

Kui Helmet nägi seda maja, siis jäi ta seisma nagu väike laps ja minu küsimise peale vastas: "Muidugi tahan!" Nii me siis tegimegi. Saatsime õe koju perele süüa tegema ja ise läksime šašlõkki sööma! :) Soso isiklikult soovitas meile kahepeale kaks erinevat šašlõkki võtta - pooleks sea- ja kanašašlõkk. Ja lisaks rääkis mind pehmeks, et hatšapurid on neil ka head ja kõik kiidavad! No need olidki parimad! Ma varem üldse ei teadnudki, misasi see hatšapuri on. Nüüd tean ja tahaks veel! Need on tegelikult Gruusia juustupirukad. 

Ega palju pilte seekord ei teinudki. Nautisime niisama. Käisime veel õe juures, ostsime õetütrele lilled ja kommikarbi (tal täna sünnipäev) ja oligi meil aeg bussi peale tõtata. Näis, kas siis järgmine kord lähme õele külla Hispaaniasse! ;)

PILDIALBUM - piilu siia ka!