Kirna mõisa tulbiparadiis

Jee, meid viidi tulpe vaatama! Olime töö juures soovi lendu lasknud ja nüüd oligi see aeg käes, kui istusime oma väikse kollektiiviga bussi ja kimasime Kirna poole. 

Enne Kirna jõudmist olid meil ikka mõned vahepeatused ka. Tartus, Põltsamaal ja Türil. Põltsamaa on üks väga ilus koht - jõgi ja kõik muu. Käisime korraks läbi ka lossihoovis asuvast Katre Arula Meistrikojast, kust Tiiu endale väga ilusa kindakirjatehnikaga kaunistatud koti ostis. 

Türil nõudsin mina kirikupildistamise peatust. Väga ilus kirik on! Jalutasime kirikuaias veidike ja mina sain oma soovitud pildid kätte!

Siis me jõudsimegi Kirna mõisa. 

Ma olen viimasel ajal aru hakanud saama, et tuleb ikka lasta ennast ka pildistada, muidu pildistan ainult teisi! :)

Ja siin need tulbiväljad ongi - meie oma väike Holland! Esimesed tulbid said mulda 2019. aasta sügisel, peale seda kui Nurmiko kinkis Kirna mõisale 200 000 tulbisibulat pärast kasvuhoone põlengut. Tulpide jaoks loodi umbes 2000 ruutmeetrit peenraid. Nüüd on siis kolmas aasta seda lilleilu!

Vasakul mõisaproua ja edasi meie viiene punt.

Tulbipeenarde vahel pingil magas üks kass nii sügavalt, et ei reageerinud isegi mitte silitamisele. Ega me olime ka parasjagu väsinud ja kodutee ootas. Paidest sõitsime ka korra läbi. 

Pilte on ikka oluliselt rohkem, neid saab näha ALBUMIST. 

Nii aias kui metsas

Aias on värve! Lõpuks hakkavad sirelid ka õide minema! Kevad on hiline.

Aga mis toimub aia taga? Seal on suur metsik õunapuu, valgetesse õitesse mattunud.

Ja kase otsas ootab kuldnokapoju järgmist suutäit! 

Õhtul käisime veel metsas piibelehti otsimas. 

Taevaskojas

Uskumatu, aga jälle on 4 aastat möödunud viimasest Taevaskoja matkast. Seekord oli tahtmine minna kevadel, enamasti on ikka suvel käidud. Edaspidi võiks ka sügise ja talve seal ära näha. Seekord käisime bussiga.

Jalutuskäik kaljude juurde oli omaette elamus. Nii palju erinevaid kannikesi ja muid metsalilli. Jänesekapsaid jagus igale poole, mõned kasvasid lausa puu otsas, kuigi maa peal oli ruumi küll. 

Emaläte annab ikka värskendavat allikavett, kuigi aastatetagune varing on omad jäljed jätnud. 

Imetlesin varsakapju - kogu jõeäär oli neid täis! Nii hea, et sai lõpuks ka kevadist ilu näha. 

Väike-Taevaskoda ja Neitsikoobas.

Gabrieli mänd. See on see vastaskaldal olev puu (täpselt pildi keskel). Seal filmiti just see stseen:

Ivo: „Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Mõni on ainult natukene kallim kui teine.”

(Haarab pistoda ja lööb selle Gabrielile selga.)

Ivo: „Kahju, et me kohtusime, sa rikkusid mul tänase päeva ära!”

Gabriel visatakse jõkke.

Ivo jõugu mees: „Kohe näha, et vanad sõbrad!”

Uus sild valmis aasta tagasi vana puitsilla asemele. 

Salakuulaja kivi.

Ja jõudsimegi Suurde Taevaskotta. 

Saesaare paisjärv sai ka üle vaadatud. Silla käsipuul toimus kohtumine, tegelikult pigem möödumine. Ei mina tea, kes need smaragdrohelised putukad on, aga silla käsipuu aegadevanused värvikihid olid nii kunstipärased ja harmoneerusid putukatega hästi.

Habemega kask jäi ka silma.

On toomingate õitseaeg ja meie teel bussipeatusse, et koju sõita.