Ilus päev Tartus

Tähistasime töökaaslase sünnipäeva peaaegu iga-aastase traditsioonilise väljasõiduga. Seekord polnud kaugele minek, aga elamusi jagub kauemaks.

Alustasime botaanikaaiast. Jõudsime sinna napilt enne viit, nii et kasvuhoonesse me seekord ei saanudki ja ega ajaliselt poleks ka meie graafikusse mahtunud. Uudistamist oli niigi küllaga. Praegu õitsevad pojengid. Osa sorte (kollased) alles nupus. 

Ja ma ei aimagi, et minust on saanud sarvekandja! :)

Peale värskes õhus jalutamist olid kõhud tühjad. Meid viidi Supilinna Mulli baari, kus meid võttis vastu Beatrice isiklikult. Mulle see koht meeldib! Palju värve, selline hipilik segasummasuvila, äge kingariiul ja muudki põnevat. Toit oli ka maitsev. 

Ilusa õhtu veetsime lodi Jõmmuga Emajõel. See on mul nüüd teine kord Jõmmuga sõita. Esimene kord oli 7 aastat tagasi, kui just olin Villakotta tööle läinud. Nüüd siis sama seltskonnaga, kuigi mõned inimesed on selle ajaga juba vahetunud. Lodja peal pidasime oma seltskonnaga väikselt piknikku. Mina käisin vahepeal Liisa juttu kuulamas. Sain teada, mis hooned ja kohad kõik Emajõe kallastel asuvad. Näiteks triikrauamuuseum, millest ma polnud varem midagi kuulnud. Sinna tahaks kohe minna. Ja laevavrakk, mida saab näha lastefilmis Supilinna Salaselts. Koht, kus kasvatatakse muru ja siis veel see koht, kus asus eelmine Lodjakoda. 

Pillimees oli meil ka omast käest võtta! :)

Tagasitulles sõitsime Lodjakojast mööda, lausa kesklinnani välja. Uus ja suurem lodi on vette lastud, küllap saame sellega ka varsti sõita. 

Selline me päev saigi. Väga mõnus ja jääb kauaks meelde.

Vaata pilte ka PILDIALBUMIST. 

Läti reis

Mul oli õnn 20.-21. juunil üle tüki aja taas Lätis käia. Kahepäevane reis algas õige magusalt. Trikātas oli meil šokolaadi valmistamise töötuba. R Chocolate on pereettevõte, mis tegutseb alates 2013. aastast. Saime erinevaid šokolaade degusteerida. Meile näidati, kuidas šokolaadi tehakse, mismoodi käib šokolaadi tempereerimine ja pärast saime igaüks endale šokolaadi kaunistada. Mina valisin tumeda šokolaadi ja kodus kaalusin ka ära - täpselt 250 grammi. Sel ajal, kui šokolaadid külmikus tahenesid, käisime me väikeses tehasepoes magusat koju ostmas. Kahjuks ma šokolaadipoes pilte ei teinudki, aga kodulehel on kõik need hõrgutised näha. Eriti ägedad olid need kingakesed. 

Tahke šokolaad, juba kodus pildistatud

Järgmine sihtpunkt oli Cēsis. Võnnu, Cēsise vana eestikeelne nimi, tuleneb saksa Wenden’ist, see omakorda muinasliivi hõimu võndlaste nimetusest. Jalutasime vanalinnas. Keskaegsed lossivaremed ja kõrval ka uus loss. 

Lossivaremed

Uus loss

Jaani kiriku juures oli järgmine jutupaus, õigemini selle munga kuju juures. Pärnu Postimehest leidsin järgmise teksti:

Kohalikel läheb rind puhevile, kui nad saavad jutustada mõnest ajaloolisest sündmusest. Näiteks valmis Cesises esimene rahvusriigi lipp. Seal on elanud Läti rahvuseepose looja ning kuulsa skulptoripere Jansonsi kolm põlvkonda. Jaani kiriku juures on ühe Jansonsi skulptuur: salapärane küürakas pika sammuga astuv munk. Latern tema peos sümboliseerib ajastute valgust ja kui seda puudutada, õnnistab see puudutajagi tulevikku.

Linnakesel on eestlastega ajaloolisi sidemeid, seal elas seitse aastat meie kunstnik Johann Köler, kes tänutäheks maalis Cesise Jaani kirikule Jeesusega altaripildi. Vabadussammas või täpsemalt vabaduse obelisk pandi püsti selle koha kõrvale, kus varem asus Lenin (autor taas üks Jansonseid), ja selle tarvis annetanud eestlased 2000 krooni. Eesti relvavendade auks seisab obeliskil eestikeelne kiri "Mõõgast tõusis päike".

Jaani kirik

Kahjuks Johann Köleri altarimaali "Halastus" ei õnnestunud näha, sain vaid läbi võreukse ühe pildi teha, aga sisse ei saanud seekord. Pildi leiab albumist. 

Cēsise üks sümboleid on ka mustluik (kirjutatakse kokku). Haruldase mustluige paar elab purskkaevudega tiigil. Meil õnnestus ühte näha, ehk oli teine pesal. 

Cēsisest mõne kilomeetri kaugusel asub Rakši loomapark. Jaanalinnud, kaamelid, alpakad, eeslid... Seal olles hakkas vihma sadama. Aga seda oli ka vaja. Õnneks ei kestnud vihmasadu väga pikalt, saime ikka loomadega tutvuda ja selfisid teha! :) 

Päeva lõpetas Raiskumietise õllepruulikoja külastus. Seal oli meil õllede degusteerimine ja saime ka koju kaasa osta. Peale õllepruulimise küpsetatakse seal leiba, tehakse suitsuliha, kaera- ja juustuküpsiseid. Neid viimaseid ostsin ka ja olid väga head! Õlledest tehakse heledat, tumedat ja kirsiõlut. Oi see kirsiõlu maitseb hea, tõin endale koju (hahaa, mina, kes ei joo õlut) ja külakostiks kaasa. 

Õhtuks jõudsime Santa hotelli Sigulda külje all, kenas looduskaunis kohas. See väike hotell oli ainult meie päralt! Peale õhtusööki istusime veel veidi terrassil ja oligi aeg ööbiku laksutamise ja käo kukkumise saatel uinuda. Ma küll nautisin neid loodushääli peaaegu hommikuni, uni ei tahtnud tulla. 

Järgmisel hommikul ootas meid imeilus Bīriņi loss. Loss ehitati 1860. aastal. Legend räägib, et mõisa omanikel sündis kolm last - Renate, Maksis ja Eric. Noorim neist, Maksis, suri teenistuses olles. Teine vend Eric aga langes seetõttu depressiooni. Õde Renatel oli toateenija, kes ka venna eest hoolitses tema raskel ajal ja noored armusid. Ema ei suutnud taluda mõtet, et tema poeg abiellub madalama klassi tüdrukuga ja kirjutas poja ära olles tema nimel kirja, kus Eric teatas, et abiellub siiski oma klassi naisega ja jätab ta maha. Teenijanna, kes ootas juba last, läks ja poos ennast suurest kurbusest üles. Kui Eric koju jõudis ja nägi, mis oli sündinud, läks temagi sellesama tamme alla ja lasi seal ennast maha. See juhtus 1912. aasta talvel. Selline kurb lugu. Samasugune nagu Turaida Roosi lugu, mida giid jutustas meile bussis. Mõtlesin, et miks selliste ilusate mõisate ja lossidega käivad kaasas sellised kurvad lood...

Aga loss oli ilus. Käisime ka selle Armastuse Tamme juures, kus armunud kohtamas käisid ja viimaks oma lõpu leidsid. Tamm on muide ka Läti rahvuspuu. Neil on isegi kaks rahvuspuud - meestel tamm ja naistel pärn. Nüüd tulevad noorpaarid Armastuse Tamme juurde ja vana legendi järgi kingivad üksteisele väikeseid kellukesi ja seovad need kokku, et näidata oma armastuse tugevust. Nad jätavad kellapaari puu otsa, et laenata tamme väge.

Münchauseni muuseumi juurde jõudes tegime ka grupipildi.

Münchauseni muuseum asub mere lähedal, Dunte külas. Kohalik giid rääkis meile värvikaid lugusid parun Münchauseni elust, kes kõik asjad tegelikkusest suuremaks rääkis. Natuke saab lugeda ka siit. Parun Münchausen elas ühes oma abikaasa Jacobine’ga, kes oli Dunte mõisniku tütar, vanal Liivimaal Vidzemes Dunte mõisas kuus aastat. 

Üks lugu jäi mulle eriti meelde. Kuri hirv tahtis Münchausenit rünnata ja too ronis kiiresti puu otsa. Istus seal ja mõtles, et kaua see hirv seal all ikka passib, küllap läheb minema. Aga ei läinud. Viimases hädas võttis oma püssi, korjas puu küljest kirsse ja kirsikividega lasi hirvele täpselt sarvede vahele. Hirv pani jooksu, aga sinna sarvede vahele kasvas kirsipuu. Sellepärast hoiatatakse ka lapsi, et kirsikive ei tohi süüa, muidu hakkab puu su sees kasvama! :) Olete ju kuulnud sellist juttu?

Muuseumi teisel korrusel asub suur õlleklaaside kogu, mis on alguse saanud erakogust ja on väidetavalt Euroopa suurimaid. Eesti õlleklaasid on seal ka kenasti esindatud. 

Ja teisel pool asuvad vahakujud, Läti endised ja praegused kuulsused. Selle mehe peaks minuealised ja vanemad inimesed küll ära tundma, spikerdada võib ka pildilt!

Läti Valkas oli meil veel viimane šoppamise peatus ja siis varsti olimegi kodus. Tore reis oli, tore reisiseltskond ja giid Inga, kes ise ka Läti päritolu. 

Ja ikka kiika PILDIALBUMISSE ka, et täit ülevaadet saada. 

Luhasoo rabas

Ega töö jänes pole, et eest ära jookseb! :) Niisiis tegime me tänasel natuke sombusel ja uduvihmasel päeval kolleegidega toreda väljasõidu Võrumaale, Läti piiri lähedale Luhasoo rappa. Pean tunnistama, et ma polnud sellest kohast varem kuulnudki. 

Õpperada on 5 km pikkune ja enamus sellest on laudtee. Niiske ilmaga kohati veidi libe, nii et pidime ettevaatlikud olema, et sohu ei sulpsataks. Õnneks seda ei juhtunud. Poole tee peal on metsaonn, kus saab ka ööbida ja tuld teha nii onnis, kus oli ahi, kui ka õues. Meie tegime lõkke õue ja grillisime seal juustu. 

Luhasoo rabas on esindatud kõik soostumise etapid – madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo ehk raba. Osaliselt kulges rada ka piki Mustjärve kallast. See on üks tumeda veega suur järv, pindalalt ligi 7 hektarit. 

Piknik peetud, matkasime edasi kuni jõudsime ringiga tagasi algusse. Enne kojusõitu tegime veel peatuse Suures Munas, kus sõime kõhud täis. Pilte seal ei teinud, käidud ju mitmeid kordi. Aga see uhke AHHAA hiigeltool kohviku kõrval püüdis küll pilke. Taevaskotta ma ei jõudnudki seda tooli vaatama, sai nüüd nähtud.

PILDIALBUM annab meie matkast parema ülevaate. 

Rinkuškiai - Vilnius - Trakai 3. päev

Eile jäi meil käimata Peeter-Pauli kirikus, mida peetakse maailma üheks kauneimaks katoliku kirikuks. See on barokkstiilis ehitis muljetavaldava interjööriga - mitutuhat erinevat lumivalget krohvkuju jutustavad erinevaid lugusid. Kiriku ehitamist alustati1668. aastal ja pühitseti sisse 1701. aastal. Kirik pole mitte ainult arhitektuuri meistriteos, vaid ka ajalooline tunnistus Leedu Suurvürstiriigi võidust moskvalaste üle. 

Lugesin internetist, et kui altari lähedal asuvasse väikesesse kasti münt panna, lähevad kiriku tuled mitmeks minutiks põlema. Vaat seda me ei teadnud, loodetavasti see toimib ka praegu. 

Selle kuju kohta rääkis giid, et kui päike peale paistab, siis naine naeratab. 

Laevakujulise lühtri valmistasid Liepaja käsitöölised (1905).

Vilniusega jätame nüüd hüvasti, aga enne käime veel väiksel šopingutuuril Akropolis kaubanduskeskuses asuvas Maxima XXXX-s. Ostsin sealt natuke Vilniuse komme ja Leedu tarretisetükkidega magusat juustu. Vene ajal olid sellesse "peidetud" Leedu lipuvärvid. Leidsin retsepti ka, nüüd võiks seda kunagi ise teha. 

Peale šoppamist võtsime suuna Trakaisse, kõigest 28 km Vilniusest välja sõita. Ainus saarelinnus Ida-Euroopas, asub Galve järve saarel, mis on üks Leedu sügavamaid järvi. Trakai linnus on gooti arhitektuuri näidis, ehitatud 14-15 sajandi vahetusel ja oli Leedu suurvürstide residents. Linnuses asub nüüd ajaloomuuseum. Olen Trakais ühe korra varem käinud. See oli 1989. aastal, kui külastasin koos täditütrega oma leedulannast kirjasõpra Violetat. Nii et üle 30 aasta tagasi. Midagi on isegi meeles veel, tuli tuttav ette küll. 

See osa, mida ma varem ei teadnud, puudutas karaiime. Suurvürst Vytautas asustas linnuse kaitseks Krimmist 380 peret Trakaisse. Need olid karaiimid - väikesearvuline türgi rahvas (krimmitatarlased), usu poolest üks judaismi väike haru. Hoolimata väga väiksest rahvaarvust (kogu maailmas kokku alla 300 inimese), on neil senini säilinud oma keel, religioon ja kultuur. Trakai on olnud Leedu karaiimide keskus. Muuseumis sai tutvuda ka karaiimide kultuuri ja elu-oluga. 

Karaiimide majadel on kolm akent tänava poole. Üks aken on Jumala, üks pererahva ja üks külaliste jaoks. 

Lõunat sõime me karaiimide rahvusrestoranis Kybynlar, kus pakuti külmsuppi kuuma kartuliga, kuulsaid karaiimi lihapirukaid kibinai ja magustoiduks täidetud ahjuõun taignas, lisandiks roosimoos. Oh see õun oli maitsev! Südamik eemaldatud ja täidetud rosinate ja kaneeliga. Suu jookseb praegugi vett ja mul on ahi katki, ei saa niipea teha... Roosimoosi sain kunagi vene ajal. Oli küll täitsa sama maitse, huvitav, aga hea!

Kulinaarsed elamused ongi üks selle reisi märksõnadest. Mitu retsepti vaja järgi proovida. 

Nüüd ootas meid veel pikk kodutee ja saigi reis läbi, Leedu natuke lähedasemaks ja peas uued ideed. Kaunasesse tahaks ikka ka kunagi veel minna. Eelmised käimised jäid mu noorusaegadesse.