Pidulik jõuluõhtusöök toimus meie töökollektiivil taas Lodjakojas, nii nagu ka eelmisel aastal. Seekord sain mina ka süüa, eelmisel aastal oli mul nii halb olla, et pidin kogu selle aja, kui teised lauas istusid, lambanahkade vahel pikutama.
Kohvikuleti kohal riiulil olid laevamudelid ja muudki huvitavat.
Lauapilt sai kuidagi nurga tagant pildistatud, kuna mul oli ainult 50mm (portree)objektiiv fotokal ees ja pidin väga kaugele minema, et üldse midagi pildile jääks. Seetõttu sai täna vähem pilte.
Lodi Jõmmu jõuluehteis.
Pärast õhtusööki jalutasime natuke Raekoja platsil ja selle ümbruses. Esimestel piltidel näeb Tartu Ülikooli tagumist külge.
Raekoja platsil osutus pildistamine veelgi keerulisemaks ja sain ennast kiruda, et normaalset objektiivi fotoka ette ei pannud. Aga vähemalt üks kogemus juures!
Siin on Raekoja torn juba teiselt poolt nähtuna. Bussi juurde jalutasime suurema ringiga, Toomemäe kant ja Inglisild jäid teele.
Neljapäev, 18. november. Väike väljasõit vihmases päevas, aga õnneks meil vedas ja ilmataat keeras meie matkamise ajaks kraanid kinni. Isegi päikest nägime! Matkasellideks olid - no mis te ise arvate - muidugi mu toredaimad töökaaslased. Et täpsem olla - kõik töökaslased, sest meid 5 ainult ongi.
Esimene peatus. Puutli kirik Võrumaal, keset männimetsa kõrgema koha peal. Ajalugu räägib, et 1920. aastail asus siia elama 9 vene peret Irboskast ja kui nad olid juba oma kodud üles ehitanud, lapsed Eesti kooli pannud ja järje peale saanud, hakkasid 1930. aastail kolm venda – Aleksander Grihin, Vassili Grihin ning Aleksei Ulejev kirikut ehitama. Puutli Püha Nikolai õigeusu kirik valmis 1935. aastal. Nõukogude ajal jäi kirik tühjaks ja rüüstati lõpuks. Alates 2015. aastast on kirikut konserveeritud, et päästa hoone hävimisest. Täpsemalt saab lugeda SIIT. Kiriku kõrval on ka väike kalmistu, kuhu on maetud 35 inimest.
Kirikuid jäi meie teele veelgi, aga neid vaatasime läbi bussiakna. Vastseliina Katariina kirik.
Sõitsime läbi ka Kirikumäe järve äärest, aga sel hetkel oli ilm nii kole, et keegi bussist välja ei kippunud. Edasi aga võtsime suuna Härma müüride poole. Taas üks koht, kus ma polnud veel käinud. Enne müürideni jõudmist vallutasime aga ühe mäetipu, see mis paremal pool puude taga paistab.
Härma müürid asuvad Piusa jõe ürgorus. Müürideks on neid hakanud kutsuma rahvas, tegelikult on need liivakivipaljandid nagu Taevaskojas ja mujalgi. Me jõudsime esmalt väiksema ehk alumise müüri äärde. See on ilusam, värvilisem. Kõrgust 20,5 m. Siin on filmitud ka lõik filmis "Libahunt".
300 m ülesvoolu kohtume ülemise ehk mäemise ehk Keldri müüriga. Nimi tulevat sellest, et talu kelder ei olnud mitte maa alla kaevatud vaid paiknes liivakivi müüris. Oruperve kõrgus küünib siin 43 meetrini ja on 150 meetrit pikk. See on ka Eesti kõrgeim liivakivipaljand. Taevaskoja oma 38 meetriga jääb veidi alla.
Teised läksid müüri peale jalutama, ma senikaua nautisin alumisi vaateid.
Parema ülevaate saab ehk videost:
Juba hakkas hämarduma, kõhud olid tühjad ja me maandusime otse Piusa raudtee äärde, söögikohta nimega Klunker, kus meid juba oodati. Karuliha maitsesin esimest korda elus. Hea oli!
Hiigelsuur veiselihapihviga burger oli samuti väga maitsev!
Lõpuks mängisime veel lauamängu "Kust ma seda kuulsin" ja mul läks päris hästi! :)
Kodutee läks ruttu, jäin tukkuma ja juba oligi Põlva.
