Tallinn. Vanalinn

Jätkan kolmapäeva õhtuga. Loomaaias sai terve päev veedetud ja nüüd suundusime vanalinna. Mul oli plaan vaadata üle kõik tuntumad vaateplatvormid Tallinnas. Alustasime Piiskopi vaateplatvormist. Kuna aga päike oli meile otse vastu, siis seal me häid pilte ei saanudki teha. Ega polnudki suurt midagi vaadata. Õnneks jäi vanalinn teises suunas. Jalutasime edasi Kohtuotsa vaateplatvormile, kust avaneski õhtupäikeses vaade vanalinnale.

Viimasena jäi teele Patkuli vaateplatvorm, kust avanes sama ilus vaade. 

Hästi tegime, et vaateplatvormid õhtul ette võtsime. Üks noormees rääkis, et päeval ei pruugi sinna üldse löögilegi pääseda - turistide hordid ummistavad need. Õhtul oli aga suhteliselt rahulik. Kujutan ette, et päikeseloojangus oleks ka linn väga ilus olnud. Aga me tõttasime edasi, et Balti Jaama Selveris poes käia ja hommikuks süüa varuda. Tagasi vanalinna jõudes imetlesime valgusinstallatsioone, mis olid Valgus Kõnnib festivali jaoks üles sätitud. Niguliste kirik ja Raekoja platsi majad olid kõik värvilised ja Niguliste kiriku ees toredad sinised mullitava veega sambad.

Raekoja platsil kuulasime veel veidi muusikat. Nagu ma aru sain, oli mingi festivali ürituse proov käimas. Ja siis me suundusime öömajale. See asus ka vanalinnas ja lausa Viru tänaval. Kuna allpool asus kohvik, siis hommikuks olime täiesti džässist läbi imbunud! :) 

Neljapäev algas meie pisikeses korteris hommikusöögiga. Laud oli eriti äge. 

Jätkasime linna avastamist. Meil oli kindel plaan ronida Oleviste kiriku torni. Aga enne seda möödusime üsna juhuslikult Peeter-Pauli katedraalist, kus parasjagu käisid ettevalmistused paavst Franciscuse vastuvõtuks 25. septembril. Natuke saime väravast piiluda.

Oleviste kiriku torni ronimine oli vist reisi kõige raskem osa. Trepp oli kitsas, raskusi oli üksteisest möödumisega. Pealegi olid astmed ebaühtlased ja kohati (eriti alguses) päris kõrged. Sellel pildil on küll tükike sirget treppi, aga ülejäänud teekond kulges keerdtreppi mööda. 

Astmeid 258 ja samapalju alla tagasi. Aga see ronimine oli vaeva väärt. Vaated vanalinnale, Toompeale ja sadamale olid ilusad. Oleviste kirik oli omal ajal maailma kõrgeim ehtis. Praegu on kirik 124 meetri kõrgune ja vaateplatvorm asub 60 meetri kõrgusel. Jube tuuline oli tornis. Tuul tahtis lausa riideid seljast rebida. Helmet ei tulnudki tornist välja ümber torni kõndima. Tema kartis tuult ja vist veidike kõrgust ka. 

Ja vaadake kui äge terass on ühe maja katusel. Hea suvel segamatult päikest võtta.

Järgmise peatus oli meil Katariina kirik või õigemini see, mis kirikust alles on. Tänapäeval kasutatakse saali kontsetide ja näituste korraldamiseks. Hetkel oli seal näitus "Ajatus", mida ma kindlasti vaatama tahtsin minna. Sellest näitusest kirjutan eraldi oma käsitööblogis. Aga soovitan kõigil minna, kes vähegi saab.

Sellega on meie vanalinna osa reisist lõppenud ja suundume... Sellest järgmises postituses. 

PILDIALBUMIS uued pildid lisatud. 

Tallinn. Loomaaed

Kui Tallinnasse läheme, siis läheme kohvikusse ja loomaaeda... Ja nii see meie kahepäevane reis algaski. Oma imestuseks leidsin, et meie eelmisest Tallinna Loomaaia külastusest on möödunud täpselt 10 aastat ja Riia Loomaaia külastusest 6 aastat. Nii et oligi aeg mälu värskendada ja vaadata, kas midagi uut vahepeal loomaaias on juhtunud.

Oli küll! Aasta tagasi avatud Polaarium on väga lahe. Jääkarusid saab näha nii maa peal kui vee all. Me jooksime ikka mitu korda üles-alla, sest ega loomad ju paigal püsi. Kui meie olime üleval, siis nemad vee all ja vastupidi. Aga kätte me nad saime! Ja kui see kolme meetri pikkune ja tonnine jääkarumürakas sinust teisel pool klaasi mööda ujub, siis tahaks kangesti tema karva silitada - nii siidine ja sile tundus vees ta kasukas. Tegelikkuses on ta karmikarvaline ja tähelepanelik vaataja võib vees näha lahtisi karvu - need oleks nagu krepp-lokitangidega üle käidud. Tuleb välja, et jääkarude karvad polegi tegelikult valged, hoopis läbipaistvad ja seest õõnsad. Ja nahk on hoopistükkis must.

Kuigi jääkarusid oleks võinudki jääda vaatama, siis oli aeg edasi liikuda. Lisaks Polaariumile oli minu jaoks uus ka Keskkonnahariduskeskus, mis küll juba 2014. aastal avati. See asub Läänevärava juures ja seal asub ka laste loomaaed. Loodan, et loomaaed saab ikka tasapisi kaunimaks ja loomasõbralikumaks. Need vanad puuride read näevad ikka väga haledad välja. Ega vist järgmised 10 aastat sinna jälle ei satu. Aga Riia Loomaaias võiks küll uuesti käia ja miks mitte hoopis Helsingis või Kaunases.

Aga loomad on toredad! Emalõvile vist pole liha antud, sest ta sõi heina. Ikkagi kass ju! :)

See pisike kalake on mu lemmik. Briljantharatsiin ehk teemantmoenkhausia. Nii umbes 4-5 cm pikkune sillerdavate soomustega parvekala.

See ei ole mingi uss ega madu (madusid tunduski loomaaias kuidagi liiga vähe olevat), vaid hoopis putkkala. Maksimumpikkus on neil 37 cm. 

Tiiger pidas lõunapausi.

Alpaka oli just juuksurist tulnud, vallatu tukk püsti aetud! :)

Kuna päev oli pikk, siis jõudsime loomaaias kaks korda söömas käia. Hommikul ja õhtul Illu kohvikus. Toidud olid väga maitsvad ja ilm soosis väljas istumist. Ilmaga meil üleüldse vedas. 

Ega loomaaiaga veel esimene päev ei lõppenud, aga sellest järgmisel korral.

LOOMAAIAPILDID on albumis. Nimed ka enamusel juures.  

Õunaraksus ja seenel

Meil oli plaanis minna Helmeti õe suvilasse õunte järele. Aga kuna mina olin just tundma õppinud kitsemampleid, siis mulle tundus, et just sealkandis on ilusad männimetsad, kust neid seeni leida võiks. Ja ega ma ei eksinudki. Niipea kui olime rattad mõnusasse samblasse veeretanud, nägime juba kaugelt seeni. Mõned korjasin kaamerasse, teised kotti. Ega siin pildil pole veel kõik, suurem enamus oli Helmeti kotis, see on lihtsalt väikene väljanäitus.

Suvilas oli õunu kohe kobaratena. Seda sorti me küll ei korjanud, sest need polnud veel söömiskõlblikud, aga see-eest ilusad.

Üks väike humalapõõsake leidus ka aias.

Õunad on nüüdseks söödud ja seened ka! Kitsemamplid, peotäis kukeseeni ja paar puravikku. Nämm!

Setomaa

Tänasel üsnagi tormisel päeval oli meil plaanitud töökaaslastega väljasõit Setomaale. Õnneks pidas ilmaprognoos paika ja päeva teine pool oligi ilus ja vaikne. Me asusime teele 15:30.

Esimene peatus oli Saatses Seto Muuseumis. Sisse me küll enam ei pääsenud, aga jalutasime ringi ja lubasime muuseumi perenaisele tagasi tulla. Kui piiritsoonis on pildistamine rangelt keelatud ja isegi mobiili ei tohi kotist välja võtta, siis siin oli meil võimalus piiriposti juures, mille Eesti piirivalvurid muuseumile kinkisid, ka pilti teha. Metsast, matkarajalt leidsime piiriputka, kus jällegi sai pilte klõpsutatud. Kui aga naised kitsemampleid nägid, siis toimus tormijooks metsa. Mina nägin neid seeni küll vist esimest korda, aga nüüd tean, mida metsa otsima minna.

Järgmine peatus oli Vana Jüri Seebipood. Peale seepide sai sealt osta aroomiõlisid ja ehtsa kukekommi saime ka igaüks kingituseks. Küll see maitses hää!

Edasi tuli meil jälle seenemetsapeatus.

Ja siis jõudsime Piusale. Külastuskeskus oli juba kinni, aga loomulikult korjasime jälle seeni,  jalutasime liivakarjääris ja sõitsime rongiga.

Nüüd olid küll kõhud kõigil juba tühjad ja me maandusime Taarka Tarõs. Meile toodi tindikalasuppi, kartuli-tanguputruja imemaitsvat õunakooki, lisandiks veel isetehtud leib ja piparmünditee. Kõige alustuseks aga pitsike hansat, mida ülemsootska Aare Hõrn meile isiklikult pakkus. Pits tuleb vastu võtta, kas jood või mitte, aga selline on komme. Ja ikka peremehele tagasi anda. Tema isiklikult pakub igaühele. Lisaks kostitas meid ehtsa seto leeloga Õie Sarv. Kõhud said kõigil täis ja tuju hea. Kuna sisse oli parajasti tulemas suur bussitäis rahvast, siis me istusime väljas verandal. Jällegi üks koht, kuhu vaja tagasi minna.

Et siis kõike seda head-paremat veidi allapoole raputada, käisime lõpetuseks veel õhtuhämaruses Meremäe vaatetornis. 

Koduteel põikasime sisse veel Vastseliina, kuna mõni meist polnud seal mitte kunagi varem käinud. Tore reis oli toredate töökaaslastega! :)

Pilte on veel ALBUMIS. 

Sügis aias

Sel suvel ma polegi ema aiast pilte näidanud. Polnud ju kaameratki. Aga nüüd on! Ja proovingi tasapisi uue aparaadiga sõbraks saada. See pole üldse lihtne. Kui varem arvasin, et oskan natuke pildistada, siis nüüd tunnen end algaja fotograafina. Aga eks ma tasapisi õpin. Venemaa pildid olid esimesed. Kuna sain fotoka vahetult enne reisi kätte, siis polnud aega süvenedagi, käigu pealt katse-eksitus meetodil said pildid tehtud.

Nüüd aga lillepiltide juurde.