Kolmapäev, 11. oktoober 2006

Unistuste reis

Me abiellusime 5.augustil 2006!!! Septembri viimasel nädalal sai teoks ka meie pulmareis Šveitsi. Selle kauni reisi meenutustega tahan taasalustada selle blogiga ja edaspidi võib siit lugeda põhiliselt meie lühematest ja pikematest retkedest.
Aga nüüd siis Šveitsi! See reis tuli meile mõneti ootamatult. Meil polnud mingit pulmareisi plaaniski. Ometi istusime 23. septembri hommikul Tallinna Lennujaamas ja ootasime lendu Kopenhaageni kaudu Zürichisse. Olin just mõned päevad enne reisi haige ja palavikus, lennukis hakkas paha, sees keeras kõik ja ma mõtlesin, et ülejäänud reisipäevad veedan ma voodis...
Õnneks ei läinud nii. Juba sama päeva õhtuks olin ma virk ja kraps, valmis maailma avastama. Mis mul muud üle jäi! Meie programm oli nii tihe, et juba esimese päeva õhtul olime külla kutsutud Cecilile, kes on mõned korrad ka Eestis käinud ja seetõttu polnud me võõrad. Sel õhtul tähistasime tema sünnipäeva.
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Teisel päeval tutvusime kohaliku elu-oluga. Meie uus kodu oli kortermaja kolmandal korrusel. Pildi pealt vaadatuna siis paremalt esimene kolmnurkne katuseaken. Sealt aknast paistis selge ilmaga Säntise mägi. Ja muidugi ka maaliliselt kaunis Herisau küla. Küla, kus elab natuke rohkem elanikke kui Võru linnas ja pindalalt mahutab 2 Võru linna. Kui 5 Põlva linna üksteise kõrvale mahutada, siis annab ka mõõdu välja... Šveitsi suurim küla! Minu keel küll tõrkus seda külaks nimetamast... Meie Herisaus viibimise ajal toimus seal suur HEMA mess, millest me ka osa saime. Täna tutvusime Herisau vaatamisväärsustega ja pealelõuna veetsime lasteparadiisis Sedel-is. Ja mina kaotasin esimeset päevast peale oma südame... Šveitsi lehmadele! Nende öine kellamäng uinutas mõnusalt magama ja äratas taas hommikul. Muidugi veel sõjaväe hommikune rivistus ka. Seda oli nii kuulda kui näha (muidugi kui viitsisid ennast nii vara maast lahti ajada).
Kolmas päev algas šoppamisega Herisau külje all olevas Gossau linnas. Päev oli vihmane ja muidu ka igatpidi märg. Silmade kohapealt näiteks. Oskasin kellegi tuju ära rikkuda ja siis ise põdesin seda sügavalt kahetsedes... Gossaust sõitsime edasi Romanshorni Bodensee ääres. Ilm oli jätkuvalt vihmane kuni õhtuni välja. Muide, udu on septembri lõpus küllalt tavaline nähtus, kipub ikka sügise poole juba. See on enamustel piltidel ka näha...
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Neljas päev ehk 26. september oli see päev kui Ilves sai presidendiks. Sel hetkel kui õde mulle sõnumi saatis selle teatega, olime parasjagu Zürichi loomaaias. Mina muidugi saatsin sõnumi vastu, et sellepärast meil siis ilvest näha polegi! : ) Loomaaia asemel oli meile planeeritud muuseumikülastus, aga me suutsime Sonja ringi veenda. Loomaaed tundus põnevam. Loomadel olid väga looduslikud ja loomutruud elutingimused. Minu lemmikud olid pingviinid. Tallinnas neid minuteada pole. Peale poolepäevast loomade seltsis viibimist tuulutasime ennast niisama linna peal ja õhtul kutsus Sonja meid linnakorterisse külla fondüüd sööma.
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Viies päev. Luzern. Seal ootas meid Marlis. Tal oli kogu päev meile sisustatud ja seekord me ei hakanud kellegi plaane segi lööma. Kohe võtsime suuna laeva peale ja algas ilus sõit Bürgenstocki mäe poole. Muidu oleks küll ehk meie sõidusihiks olnud kuulus Pilatuse mägi, aga ilm oli jätkuvalt udune ja me poleks seal midagi näinud. Bürgenstock oli ka vahva. Mägiraudteel sõit oli omaette elamus. Rääkimata luksuslikust kõhutäiest restoranis, mis meile välja tehti. Pealelõuna veetsime taas kahe jalaga maa peal Luzerni linna imetledes ja tegime ka ühe väikse väljasõidu Sarnenisse, kus Eve oma abikaasaga varem elas.
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Kuues päev viis meid Austriasse. Herisaust on sinna vaid 30-40 km. Sõitsime ilma mingi kindla eesmärgita. Jõudsime Dornbirni välja. Seal seigeldes avastas H. ilusa kivise mägijõe ja lähemale minnes avastasime, et sealt saab mäkka ka sõita. Seda võimalust ei tohtinud muidugi kasutamata jätta. Rääkisime Eve pehmeks ja hoplaa - olimegi mäe otsas. Mitte küll mingi suur mägi, "kõigest" 976m kõrgune Karreni mägi. Aga meil pole siin Eestis sedagi. Ja mine tea, kuidas ilm on, kas saamegi üldse Säntist näha... Tahtsin ju kangesti mägiraudteega sõita!!! Peale mäelkäiku sõitsime kiiresti koju ja meile tuldi järgi, et viia meid... Austriasse. Nii et siis kaks korda ühe päeva jooksul naaberriigis käia! Seekord olime külas ühes Austria peres.
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Seitsmes päev. Täna sõitsime Esther´i ja Philip´i poole Schönenbergi. Tutvusime nende kauni koduga, sõime aias värskes õhus ja võtsime siis koos suuna Kreuzlingeni peale. Kreuzlingen on "esimene Šveitsi linn". Seda siis Saksamaa poolt tulles. Teisel pool Bodensee´d on juba sakslaste Konstanz. Nägime seda oma silmaga, aga seekord surus aeg peale ja Saksamaal jäigi käimata. Ronisime vaid väiksele vaateplatvormile ja tervitasime Saksamaad. Jalutasime loomapargis, imetlesime vilju, mis meile vaid poelettidelt tuttavad - kiivid, kreeka pähklid... Ah jaa, Esther ja Philip on need kenad inimesed, kes koos Evega meil Zürichi lennujaamas vasta käisid ja viimasel päeval taas lennuki peale toimetasid. Nende pool jõime peale lõunat veel kohvi ja sõitsime tagasi kodu poole. Eve pakkus küll välja uuesti tagasi sõita ja ikka Konstanzis ära käia, aga jätsime selle järgmiseks korraks. Ega Eve sellega veel ei leppinud... Ei saa ometi õhtut raisku minna kodus istudes! Sõitsime mägesid vaatama. Appenzellerland oma ilus ja võimsuses oli meie ees. Tee tõusis aga kõrgemale ja kõrgemale, mäed laiusid üha suuremalt meie ees. Aga tee muutus üha kitsamaks, nii et meil oma bussiga oli tegemist, kui keegi vastu sõitis. Mäed võtsid meid üleni oma embusesse ja mul oli niiii ärev tunne sees... Kirjeldamatu tunne. Ilus ja kohutav ühteaegu. Nagu action-filmis, kus hoiad hinge kinni ega julge mõnikord vaadatagi...
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Kaheksas päev oligi viimane. Täiesti piisav aeg üheks meeldejäävaks reisiks. Rohkem ei suudakski korraga vastu võtta. Ja peab ju järgmiseks korraks ka midagi jätma! Täna hommikul sadas... Varahommikuti oli meil traditsiooniks telekas lahti teha ja ilmateadet vaadata. Seal lubas peale lõunat selginemist. Õue vaadates oli kõik hall ja Säntist polnud näha... Kas tõesti jääb meil mägi ära??? Aga ilmateade Šveitsis ei valeta. Meid ei petetud kordagi. Eks mägede kliima ole ka hoopis midagi muud kui meie mereline heitlik ilm. Lõunaks vihm lakkas ja päike tuli välja. Sõit võis alata. Teel sattusime liiklusummikusse ja pidime kannatlikult tee ääres ootama, kuni meist möödus lehmade rongkäik! : D Septembri viimasel päeval pole turiste enam nii palju kui südasuvel, õnneks. Parkimiskoha leidmisega polnud probleeme ja varsti olimegi juba "köiebussiga" (hmm, minu tõlge) mäel. Säntis on 2502 m kõrge. Üleval on külm. Varjus oli mitmel pool lund näha. Aga vaatepilt võrratu.
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Esimesed sammud mäel olid naeruväärselt ebakindlad ja kramplikult käsipuust kinni hoides. Aga see kõikuv tunne kadus üsna ruttu. Juba tahtsin vabale mägirajale minna, aga H. ei lubanud, tal olevat mind veel vaja... No olgu, eks siis teine kord. Jälle üks põhjus tagasi minna. Šveitsi kõrgemad mäed jäid ju puha vallutamata!
Photo Sharing and Video Hosting at Photobucket
Õhtupoole ujusid pilved kohale ja see oli jälle omaette vaatepilt. Pilte ma tegin Šveitsis kõvasti. Kokku nii 600 ringis. Osa neist ja mõned digikaga tehtud videod on näha ka Metsarahva pildialbumis.
Üheksas päev algas pingeliselt. Zürichi lennujaamas oli paanika. Meie jäime ajahätta ja muidu nii rahulik H. närvitses nagu jaksas! Meid suunati ühest kohast teise ja me ei saanud lõpuks enam aru, kuhu minna ja mida teha. Kui see tädi, kes meiega natuke kurjustas, nägi meie lennu väljumisaega, haaras ta kahe käega peast kinni ja võttis meid kohe letti. Pagasi pidime ise lennukisse toimetama, ainuke suur probleem oli see, et me jäävat söögist ilma, kas oleme nõus? Ei no muidugi, me pole nõus, tahame süüa ja jääme parem Šveitsi! ME TAHTSIME KOJU!!! Ja süüa saime imekombel ikkagi, jagus kõigile ja pakuti veel juurde ka! Stockholmis oli meil ka nipet-näpet sekeldusi. Keeleprobleemid. Seal enam saksa keelega hakkama ei saanud. Aga lõpuks olime elusate, tervete ja õnnelikena kodus!
Kõige suuremad tänud kuuluvad muidugi meie vahvale Evele, kel jätkus energiat ja tahet meid vedada igale poole ja meie aeg maksimaalselt ära sisustada.