Laupäev, 26. juuni 2021

Jasmiinid ja roosid

Ilus aeg on! Avastasin ema aias sinise kuslapuu põõsa. Ja kui head marjad sel on! Sellised natuke mustikamaitselised. Kõik kuslapuud pole söödavate marjadega või on lausa mürgised, aga see sinine on väga maitsev ja pealekauba veel tervislik ka.










Pühapäev, 20. juuni 2021

Pärnumaa - Kihnu, 2. päev

Kauaoodatud Kihnu! Sadamas ootas Kihnu Virve, et meid üle vee viia ja Kihnus juba veoauto, millega kogu saare ekskursioon toimus. Kohalik giid tuli ka kaasa. 




Esimene peatus, tervitusnaps ja hommikukohv ootas meid ees Kurasel. Seal külastasime ka Merebutiiki ja pisikest külapoodi. Aga üks pilt sai tehtud hoopis neist ägedate numbrimärkidega autodest. 


Kihnu Püha Nikolai kirik on ainuke Eestis olev kirik, mis on ümber ehitatud luterlikust kirikust õigeusu kirikuks. 19. sajandi keskel läksid kihnlased üle õigeusku, kuna tsaar lubas inimestele maad. Huvitav fakt on seegi, et seal käib teenimas meie kandi preester Viktor. Lasteristimisel olevat vanasti olnud terve hulk ristivanemaid, üle kümne või rohkemgi. Ikka sellepärast, et vanal ajal inimesed tihti noorelt surid ja lõpuks ei jäänudki neid väga palju järgi. Praeguselgi ajal on kihnlaste eripäraks rohkem ristivanemaid.



Kihnu muuseum asub kohe kirikust üle tee. Muuseumis oli parasjagu üleval ilus tekkide näitus, oli mida vaadata ja imetleda. Muuseumipoest ostsin endale väikse vardakoti, Kihnu Poiste plaadi (ei ole enam tegev punt, aga minu kitarriõpetaja mängis seal), Kihnu kruusi ja külakostiks šokolaadi. 



Muuseumist jälle värskesse õhku, Kihnu tuletorni vallutama. Tuletorn toodi siia 1864. aastal osadeks lahti monteerituna Inglismaalt ja pandi kohapeal uuesti kokku.



Linakülas oli meil kalalõuna - supp ja suitsutatud tuulehaug ka. 



Peale lõunat jalutasime Mõnu tallu. Oi see oli mõnus pärastlõuna. Käsitöödest ja rahvapärimusest rääkis meile talu perenaine Kihnu Roosi ehk Härma Roosi, päris nimega Rosaalie Karjam. Majas sees oli näitus käsitöödest. Laulu ja tantsu tegid folkloorirühma Kihnumua liikmed. Et pilt kõike edasi anda ei suuda, siis väike video ka juurde. 




Ja oligi aeg koduteele asuda. Pikk tee ees kõigepealt praamiga ja siis bussiga. Aitäh kõigile kaasteelistele toreda reisi eest! Kihnu tahaks küll tagasi!

Klikka kindlasti ka siia:
PILDIALBUM

Laupäev, 19. juuni 2021

Pärnumaa - Kihnu, 1. päev

Mul õnnestus esimest korda elus külastada Kihnu saart! Mind võeti kaasa Põlvamaa Kutsehaigete ühingu reisile. Aitäh neile! Aga alustan kõigepealt Pärnumaast, kus veetsime esimese päeva.

Meie esimene peatuspaik oli Tamme Ürditalu. Perenaine tutvustas meile oma aeda. Saime palju kasulikku teavet söödavatest ja lõhnavatest taimedest. Näiteks ei teadnudki ma, et kollane päevaliilia kõlbab väga hästi süüa. Ja minu lemmikuks sa eriti hästi lõhnav sidrunaloisia. Aiast sai kaasa osta ka taimi ja talupoest teesegusid, maitseaineid ja muud põnevat. Meile pakuti ka hea tuju teed, mis koosnes püha basiilikust, mehhiko estragonist ja külmkuivatatud õunatükkidest.




Edasi viis tee Vene tallu. Sellist elamust ei osanud oodatagi. Perenaine ja ta tütar võtsid meid vastu leiva-soolaga. See leib, mis meie mõistes küll pigem saia moodi, oli lihtsalt kirjeldamatult hea. Leidsin nende kodulehelt isegi retsepti. Ehk õnnestub millalgi proovida, kuigi ma pole suurem asi küpsetaja. 


Järgmisena näidati meile korstnaga samovari ja kuidas kirsasaabast lõõtsana kasutades samovarile tuld anda. Ega meil niisama vahtida ei lastud, igal pool said julgemad käed külge panna ja ise ka proovida. Nali käis ka asja juurde. Kirsaga lõõtsutamine oli kahtpidi kasulik - talvel külmaga oli pärast hea soojad saapad jalga tõmmata. 


Meid jagati nüüd kahte gruppi, sest siseruumid olid pisikesed. Mina sattusin perenaise gruppi. Tubades oli nii samovare, lauanõusid, matrjoškasid ja muud vene kultuurile omast (kuigi matrjoškad pidid algupäraselt hoopis Jaapanist pärit olema). 


Üks tuba oli hohloma päralt. Eks me kõik oleme neid näinud, kas siis originaale või järgitehtuid. Ehtne hohloma on kallis. Siin üks tutvustav lõik Pärnu Postimehe artiklist:

Hohloma’le on iseloomulik kuldne läige, mille järgi on hakatud seda nimetama käsitsi tehtud kullaks. Mustris domineerivad maasikad, vaarikad, pihlamarjad, vahel kuldkalakesed ja fööniksid – talurahvale tuttavad ja omased sümbolid.
Alati pärnapuust valmistatud esemed on ääretult kerged ja kuulsad oma tervislikkuse poolest, sest nende valmistamisel on kasutatud looduslikke vahendeid.
Nõu vooliti puust välja ja hõõruti üle saviga, mis kattis kinni puu poorid ning lihvis pinna siledaks, seejärel kaeti nõu linaseemneõliga ning kuumutati ahjus.
Ese kaeti hõbedase pulbriga, maaliti peene pintsliga muster peale ja kaeti taas linaseemneõliga. Seejärel pandi puunõud 250-300kraadisesse ahjukuumusesse, kus lakk omandas kuldse läike.



Läksime taas õue, ahju juurde, kust võtsime välja meile keedetud kartulid. Kuna toidutegemine on naiste pärusmaa, siis maskeeriti üks mees naiseks ja lasti siis ahju juurde! :) Toit serveeriti õues. Lisaks kartulitele hapukurk ja soolaheeringas. 



Teejoomine toimus juba katuse all ja seal jagati julgematele välja uhked vene rätikud, millega tehti tantsu. Igav meil polnud, tükike vene kultuuri ja külalislahkust puges meie südameisse.



Meie buss vuras edasi Tõstamaa suunas. Tõstamaa mõisa peahoones - praeguses mõisakoolis - ootas meid giid, kes tutvustas mõisa ajalugu. Mulle jäid meelde uhked laemaalingud, mis aastakümneid on olnud krohvikihi all, aga viimase remondi käigus restaureeritud. Üks huvitav fakt veel, mille üle mõtteid mõlgutada. Mõisahärra magamistuba oli maja ühes otsas, aga naise oma teises. Kui naine tahtis, et mees sel ööl tema juures magaks, andis ta teenijale käsu mehe tuba mitte kütta. See oli siis märguandeks, et naine ootab! Vot siis! :) Keldris asub muuseum ja räägiti, et seal käivad vaimud ka kummitamas... Nagu ikka vanades mõisates.



Pootsi Veinimõisas saime käsitööveine ja -limonaade degusteerida ja kaasa osta. 


Tänane lõpp-peatus ja ühtlasi ööbimispaik oli Maria talus. Kõigepealt ülihea õhtusöök ja siis vaba aeg ja ööbimine mõnusates majakestes. Igas majas kolm eraldi sissekäiguga "korterit". Meie olime Pihlaka majas, see mis pildil kohe esimene ja alumine parempoolne korter kahe voodi, duširuumi ja kõigi mugavustega. 



Homme siis Kihnu!

Teisipäev, 8. juuni 2021

Paganamaa - Ööbikuorg

Järjekordne väljasõit koos toredate kolleegidega sai teoks, ühtlasi tähistasime ka ühe töökaaslase sünnipäeva. 

Esimese pisikese peatuse tegime Tamula ääres, kus naised kastsid varbad vette.


Esimest korda kuulsin metsa kõlakodadest. Need olid peidus täitsa metsa sees. Kõlas hästi küll! 




Sääsed söödetud, sõitsime edasi ja jõudsime päris Läti piiri äärde - Paganamaale. Ka seal polnud ma kunagi käinud. Vaatetornist nägime Läti metsi ja Vanapagana jalajäljed said ka üle vaadatud. Pildile ainult neid ei saanud.




Järgmine peatus oli Krabi kõrtsis. Väga äge koht ja muhe peremees, ma ei tea, kas ma kõik pillid üles leidsin, mis kõrtsiruumis peidus olid. Kohv oli igatahes väga hea! 






Meie viimaseks ja ühtlasi sihtkohaks oli Rõuge Ööbikuorg, kus pidasime maha ühe korraliku pikniku ja vahepeal, kui enam süüa ei jõudnud, ronisime Pesapuu otsa, nautisime ilusaid vaateid, sõime jälle edasi ja lõpuks jalutasime vesipükse vaatama. 










Ööbikuorus käisin ma viimati Eesti Ema avamisel, see oli siis 11 aastat tagasi. Aga siis ei olnud veel uut vaatetorni. Vanas jäi tookord käimata.