Mul õnnestus esimest korda elus külastada Kihnu saart! Mind võeti kaasa Põlvamaa Kutsehaigete ühingu reisile. Aitäh neile! Aga alustan kõigepealt Pärnumaast, kus veetsime esimese päeva.
Meie esimene peatuspaik oli Tamme Ürditalu. Perenaine tutvustas meile oma aeda. Saime palju kasulikku teavet söödavatest ja lõhnavatest taimedest. Näiteks ei teadnudki ma, et kollane päevaliilia kõlbab väga hästi süüa. Ja minu lemmikuks sa eriti hästi lõhnav sidrunaloisia. Aiast sai kaasa osta ka taimi ja talupoest teesegusid, maitseaineid ja muud põnevat. Meile pakuti ka hea tuju teed, mis koosnes püha basiilikust, mehhiko estragonist ja külmkuivatatud õunatükkidest.
Edasi viis tee
Vene tallu. Sellist elamust ei osanud oodatagi. Perenaine ja ta tütar võtsid meid vastu leiva-soolaga. See leib, mis meie mõistes küll pigem saia moodi, oli lihtsalt kirjeldamatult hea. Leidsin nende kodulehelt isegi
retsepti. Ehk õnnestub millalgi proovida, kuigi ma pole suurem asi küpsetaja.
Järgmisena näidati meile korstnaga samovari ja kuidas kirsasaabast lõõtsana kasutades samovarile tuld anda. Ega meil niisama vahtida ei lastud, igal pool said julgemad käed külge panna ja ise ka proovida. Nali käis ka asja juurde. Kirsaga lõõtsutamine oli kahtpidi kasulik - talvel külmaga oli pärast hea soojad saapad jalga tõmmata.
Meid jagati nüüd kahte gruppi, sest siseruumid olid pisikesed. Mina sattusin perenaise gruppi. Tubades oli nii samovare, lauanõusid, matrjoškasid ja muud vene kultuurile omast (kuigi matrjoškad pidid algupäraselt hoopis Jaapanist pärit olema).
Üks tuba oli hohloma päralt. Eks me kõik oleme neid näinud, kas siis originaale või järgitehtuid. Ehtne hohloma on kallis. Siin üks tutvustav lõik
Pärnu Postimehe artiklist:
Hohloma’le on iseloomulik kuldne läige, mille järgi on hakatud seda nimetama käsitsi tehtud kullaks. Mustris domineerivad maasikad, vaarikad, pihlamarjad, vahel kuldkalakesed ja fööniksid – talurahvale tuttavad ja omased sümbolid.
Alati pärnapuust valmistatud esemed on ääretult kerged ja kuulsad oma tervislikkuse poolest, sest nende valmistamisel on kasutatud looduslikke vahendeid.
Nõu vooliti puust välja ja hõõruti üle saviga, mis kattis kinni puu poorid ning lihvis pinna siledaks, seejärel kaeti nõu linaseemneõliga ning kuumutati ahjus.
Ese kaeti hõbedase pulbriga, maaliti peene pintsliga muster peale ja kaeti taas linaseemneõliga. Seejärel pandi puunõud 250-300kraadisesse ahjukuumusesse, kus lakk omandas kuldse läike.
Läksime taas õue, ahju juurde, kust võtsime välja meile keedetud kartulid. Kuna toidutegemine on naiste pärusmaa, siis maskeeriti üks mees naiseks ja lasti siis ahju juurde! :) Toit serveeriti õues. Lisaks kartulitele hapukurk ja soolaheeringas.
Teejoomine toimus juba katuse all ja seal jagati julgematele välja uhked vene rätikud, millega tehti tantsu. Igav meil polnud, tükike vene kultuuri ja külalislahkust puges meie südameisse.
Meie buss vuras edasi Tõstamaa suunas.
Tõstamaa mõisa peahoones - praeguses mõisakoolis - ootas meid giid, kes tutvustas mõisa ajalugu. Mulle jäid meelde uhked laemaalingud, mis aastakümneid on olnud krohvikihi all, aga viimase remondi käigus restaureeritud. Üks huvitav fakt veel, mille üle mõtteid mõlgutada. Mõisahärra magamistuba oli maja ühes otsas, aga naise oma teises. Kui naine tahtis, et mees sel ööl tema juures magaks, andis ta teenijale käsu mehe tuba mitte kütta. See oli siis märguandeks, et naine ootab! Vot siis! :) Keldris asub muuseum ja räägiti, et seal käivad vaimud ka kummitamas... Nagu ikka vanades mõisates.
Tänane lõpp-peatus ja ühtlasi ööbimispaik oli
Maria talus. Kõigepealt ülihea õhtusöök ja siis vaba aeg ja ööbimine mõnusates majakestes. Igas majas kolm eraldi sissekäiguga "korterit". Meie olime Pihlaka majas, see mis pildil kohe esimene ja alumine parempoolne korter kahe voodi, duširuumi ja kõigi mugavustega.
Homme siis Kihnu!