Rinkuškiai - Vilnius - Trakai 3. päev

Eile jäi meil käimata Peeter-Pauli kirikus, mida peetakse maailma üheks kauneimaks katoliku kirikuks. See on barokkstiilis ehitis muljetavaldava interjööriga - mitutuhat erinevat lumivalget krohvkuju jutustavad erinevaid lugusid. Kiriku ehitamist alustati1668. aastal ja pühitseti sisse 1701. aastal. Kirik pole mitte ainult arhitektuuri meistriteos, vaid ka ajalooline tunnistus Leedu Suurvürstiriigi võidust moskvalaste üle. 

Lugesin internetist, et kui altari lähedal asuvasse väikesesse kasti münt panna, lähevad kiriku tuled mitmeks minutiks põlema. Vaat seda me ei teadnud, loodetavasti see toimib ka praegu. 

Selle kuju kohta rääkis giid, et kui päike peale paistab, siis naine naeratab. 

Laevakujulise lühtri valmistasid Liepaja käsitöölised (1905).

Vilniusega jätame nüüd hüvasti, aga enne käime veel väiksel šopingutuuril Akropolis kaubanduskeskuses asuvas Maxima XXXX-s. Ostsin sealt natuke Vilniuse komme ja Leedu tarretisetükkidega magusat juustu. Vene ajal olid sellesse "peidetud" Leedu lipuvärvid. Leidsin retsepti ka, nüüd võiks seda kunagi ise teha. 

Peale šoppamist võtsime suuna Trakaisse, kõigest 28 km Vilniusest välja sõita. Ainus saarelinnus Ida-Euroopas, asub Galve järve saarel, mis on üks Leedu sügavamaid järvi. Trakai linnus on gooti arhitektuuri näidis, ehitatud 14-15 sajandi vahetusel ja oli Leedu suurvürstide residents. Linnuses asub nüüd ajaloomuuseum. Olen Trakais ühe korra varem käinud. See oli 1989. aastal, kui külastasin koos täditütrega oma leedulannast kirjasõpra Violetat. Nii et üle 30 aasta tagasi. Midagi on isegi meeles veel, tuli tuttav ette küll. 

See osa, mida ma varem ei teadnud, puudutas karaiime. Suurvürst Vytautas asustas linnuse kaitseks Krimmist 380 peret Trakaisse. Need olid karaiimid - väikesearvuline türgi rahvas (krimmitatarlased), usu poolest üks judaismi väike haru. Hoolimata väga väiksest rahvaarvust (kogu maailmas kokku alla 300 inimese), on neil senini säilinud oma keel, religioon ja kultuur. Trakai on olnud Leedu karaiimide keskus. Muuseumis sai tutvuda ka karaiimide kultuuri ja elu-oluga. 

Karaiimide majadel on kolm akent tänava poole. Üks aken on Jumala, üks pererahva ja üks külaliste jaoks. 

Lõunat sõime me karaiimide rahvusrestoranis Kybynlar, kus pakuti külmsuppi kuuma kartuliga, kuulsaid karaiimi lihapirukaid kibinai ja magustoiduks täidetud ahjuõun taignas, lisandiks roosimoos. Oh see õun oli maitsev! Südamik eemaldatud ja täidetud rosinate ja kaneeliga. Suu jookseb praegugi vett ja mul on ahi katki, ei saa niipea teha... Roosimoosi sain kunagi vene ajal. Oli küll täitsa sama maitse, huvitav, aga hea!

Kulinaarsed elamused ongi üks selle reisi märksõnadest. Mitu retsepti vaja järgi proovida. 

Nüüd ootas meid veel pikk kodutee ja saigi reis läbi, Leedu natuke lähedasemaks ja peas uued ideed. Kaunasesse tahaks ikka ka kunagi veel minna. Eelmised käimised jäid mu noorusaegadesse. 

Rinkuškiai - Vilnius - Trakai 2. päev

Täna on Vilniuse päev! Kõigepealt külastasime katedraali väljakut. See on Vilniuse peaväljak, populaarne kogunemiskoht ja linna ajalooline keskus. Vilniuse katedraal on Leedu tähtsaim katoliku kirik. 

Katedraali ühes küljes on monument suurvürst Gediminasele, kes hoiab vasakus käes mõõka ja parema käega õnnistab linna. 

Lühike ajalugu

Gediminas oli Trakai ja Vilniuse rajaja ning üks muistse Leedu kuulsamaid valitsejaid. Gediminas elas aastatel 1275–1341 ja valitses Leedu suurvürstiriiki 25 aastat. Ta viis Leedu pealinna Trakaist Vilniusesse. Teda tunti eelkõige diplomaadina, kes juhtis Euroopa tähelepanu Leedule. Vilniuse nime mainiti esmakordselt Gediminase kirjades Lääne-Euroopale 1323. aastal. Seda kuupäeva peetakse nüüd Vilniuse alguseks. Leedu ala kahekordistus Gediminase võimu ajal. Ta laiendas Leedu suurvürstiriigi riigipiire ja mõjusfääri kaugele itta ja lõunasse.

/Info allikas/

Järgmine külastus oli Leedu suurvürstide paleesse, kohe sealsamas katedraali kõrval. Palee oli sõdades täiesti hävinenud ja ehitati nullist üles. Uue palee ehitamist alustati 2002. aastal algse hoone kohas ja päris valmis sai see 2018. aastaks, kuigi osaliselt avati juba varem. Hoones sees on näha vanu müüre ja ainulaadseid leide. Ülevaate saab nii suurvürstide ja Leedu ajaloost kui ka elust-olust. 

Väga uhked olid ahjud. Neid oli kohe päris palju. Aga teate, miks pole ahjudel uksi? Kuidas neid siis köetakse? Selgus, et teenijatel oli palee ruumide taga oma käik, et mitte härrasrahvast häirida, Sealt, teiselt poolt seina siis ahje köetigi.

Edasi suundusime Vilniuse Ülikooli. See on terve ajalooliste hoonete kompleks, kust ei puudu ka kirik. Muidugimõista käisime filoloogia teaduskonnas, kus meie giid on nii õppinud kui ka õpetanud. 

Suures palavuses (üle 30 kraadi) saime nüüd pikemalt jalutada. Vabalinn Užupis on boheemlaslik loome- ja kunstiinimeste linn nagu Kopenhaagenis Christiania. Selle elamurajooni elanikud kuulutasid oma piirkonna 1. aprillil 1997. aastal iseseisvaks vabariigiks. Vabariigi sümboliks on linnaväljakul asuv Užupise ingel. Samuti on neil oma konstitutsioon, mida ka eesti keeles seinalt lugeda saab ja mille avas president Toomas Hendrik Ilves oma riigivisiidi käigus. Mõned näited põhiseadusest:

3. Igaühel on õigus surra, kuid see ei ole kohustus.

4. Igaühel on õigus teha vigu.

6. Igaühel on õigus armastada.

7. Igaühel on õigus mitte olla armastatud, kuid mitte tingimata.

10. Igaühel on õigus kassi armastada ja tema eest hoolitseda.

11. Igaühel on õigus koera eest hoolitseda kuni ühe koera surmani.

12. Koeral on õigus olla koer.

13. Kass ei ole kohustatud oma omanikku armastama, vaid peab abistama õigel ajal.

14. Mõnikord on igaühel õigus oma kohustustest mitte teadlik olla.

16. Igaühel on õigus olla õnnelik.

17. Igaühel on õigus olla õnnetu.

jne

Pärast pikka jalutuskäiku vajasime veidi turgutust ja läksime sööma sellisesse kohta nagu Paupio Turgus. See on põhimõtteliselt nagu turuhoone ikka, aga selle vahega, et see on söögikohtade turg. Tegime päris mitu tiiru seal, enne kui sobiva söögikoha välja valisime. Kahjuks mul sealt seest pilte polegi. 

Enne hotelli jõudmist käisime veel korraks Koiduväravate juures, mis on ainukesed säilinud linnaväravad. Värava kohal kabelis asub Neitsi Maarja ikoon, mis kaitses linna vaenlastest sissetungijate eest ja õnnistas kõiki, kes sisenesid või lahkusid. Usutakse, et see ikoon on imettegev. Seal käivad palverändurid ja kõik, kes usuvad selle imettegevasse ja ravivasse väesse. 

Paar tundi saime hotellis puhata, siis suundusime õhtusöögile rahvusrestorani Bernėlių Uzeiga. Meile oli kokku pandud näidismenüü, mis sisaldas väga palju erinevaid toite. Kõik ei jäänud meeldegi, aga väga palju kasutavad leedukad kartulit. Igasugused kartulivorstid, lihaga ja lihata, kuulsad tsepeliinid, mis mulle meenutasid natukene hiigelsuuri pelmeene, mille ümbris on kartulist tehtud ja sees liha. 

Enne oli veel külmsupp ja magustoiduks šakotis ehk puukujuline Leedu pulmakook. Neid kooke sai erinevas suuruses ka poest osta, aga ma ei raatsinud. Maitselt meenutab veidi vahvlit. Leidsin Youtubist ka ühe video, kuidas šakotist tehakse. 

Kõhud olid nüüd nõrkemiseni täis, see oli lausa söömisorgia! :) Ikkagi kolm tundi järjest maitsesid ikka üht, teist ja kolmandat ja lõppu ei paistnud. Kella 11 paiku õhtul jõudsime hotelli. Vaatamata sellele magasin nagu kott. Päev oli natuke väsitav, aga ainult natuke. Imestasin ise ka, et selles kuumuses nii hästi vastu pidasin. 

Homme uued kohad. 

PILDIALBUM

Rinkuškiai - Vilnius - Trakai 1. päev

17.-19. augustil käisin taas reisil koos kutsehaigete Põlva Ühingu liikmetega. Seekord võtsin mehe ka kaasa. Olime ikka vaikselt mõelnud, et võiks Leetu minna, aga ega see üksi reisi planeerimine ka väga lihtne pole, eriti kui sõltud ainult ühistranspordist. Seega oli see hea võimalus organiseeritult ja hea seltskonnaga Leetu külastada. Meiega oli super giid Tiina Kattel - fantastiline Leedu ekspert, kel Leedu keel suus ja kes on Eestis ainukene litsentseeritud Leedu turismiameti giid.

Meie esimeseks peatuseks oli Rinkuškiai õllepruulikoda üsna Läti piiri lähedal. Meile tehti ekskursioon tehases, räägiti kuidas vanu pruulimistraditsioone järgides valmib õlu, miks on mõnedes ruumides palav ja teistes külm ja miks mängib muusika. Jah, Rinkuškiai õlled valmivad vaikse klassikalise muusika saatel. Teadlased olla avastanud, et see mõjub õlle valmimisele hästi. 

Kahjuks me ei näinud, kuidas õlu pudelisse saab, sest oli just vahetuse vahetus. Aga et sellistest värvilistest "ampullidest" saavad plastpudelid, ma varem ei teadnudki. Need puhutakse masinate abil täis nagu õhupallid ja nad saavad pudeli kuju. Tegemist on taaskasutusega. Lahe! 

Pärast ringkäiku rääkis õllepruulija Žaldokas meile veel õlletootmise ajaloost ja käisime ka muuseumis. 

Nüüd oli aeg õllesid degusteerida. Meile toodi lauda üksteise järel kannudega 8 sorti õlut. Iga õlle juurde ka sobivad suupisted. Mina kui mitteõllejooja degusteerisin ka vist suurema osa ära, kuigi mõne suutäie kaupa vaid. Minu lemmik oli koduõlu. 

Kuigi meil oli juba degusteerimisest kõht täis, toodi lauda ka praad ja kõik kannud kästi tühjaks juua! :) 

Nii võimekad me muidugi polnud.

Lõpuks lõime ka laulu lahti. Ei saanud ju ilma Õllepruulijata õlut nautida. Üllatuseks tuli ka õllepruulija Žaldokas ise ja kitarri saatel laulis mõned Leedu õllelaulud. Videod on näha pildialbumis. 

Meeleolukas päev hakkaski õhtusse saama ja ees ootas veel sõit Vilniusse ja õhtusöök hotellis IBIS Vilnius Centre. See oli nüüd küll liiast, sest kõhud olid veel kõigil täis. Üleüldse - me sõime meeletult palju selle reisi jooksul! :)

Aga järgmisel päeval ootas avastamist Vilnius. Sellest järgmises postituses. 

PILDIALBUM