Maikuul Moostes

Raudteesillani ja tagasi

Mõtlesin ühe kevadise fotovõistluse jaoks mõned pildid teha ja eile oligi viimane fotode saatmise päev käes. Läksime siis kodu lähedale järve äärde, et mõned klõpsud teha, aga lõpuks kujunes väikesest jalutuskäigust päris pikk matk. 12000 sammu sai umbes tehtud ja veidi pealegi. 

Järve teisest (st minu kodu poolsest) otsast avaneb Põlvale selline kena vaade. Rohelusse uppuv väike linnake. 

Pokud järve ääres reas.

Kannikesi oli erinevaid, aga see vist ei ole sookannike, minu lemmik. Looduses kasvavaid kannikese liike on Eestis 18, nii ütleb Vikipeedia. 

See ongi see meiepoolne järveots, mis tegelikult läheb veel siit edasi suure teeni välja. Siin kasvavad toomingad, väga palju toomingaid reas. 

Veel üks kaugemalt vaade linnale.

Uskumatu, aga isegi õitsvaid sinililli leidsime veel.

Jõudsime raudteeni välja ja tundus, et vist tuleb rong. Tuligi. Ootasime rongi ära. 

Kui rong oli läinud, läksime raudteesilla alla jõe äärde. Oh, kuidas mulle meeldib kärestikuline jõgi ja see veekohin! 

Kuused õitsevad!

Ühe maja juures jälgis meid ilus kiisu! Ja siis lihtsalt keeras ennast mõnusalt kerra.

Kiisu käis meiega natuke maad kaasas ja sättis end jälle mõnusalt ja turvaliselt tee äärde aasale istuma. 

Tulevased kuusekäbid.

Üks väsinud rändur. Siit algab Ora küla (tee paremale) ja minust (mina kaamera taga) tahapoole jääb Mammaste Tervisespordikeskus. Nüüd läks tee juba kodu poole.

Koduteel laulis meie peade kohal metsvint (isaslind). Kägu kuulsime ka täna üsna pikalt ja täitsa ligidal.

Taeva värvid

Taevas on kui lõuend, millele maalitakse imelised kunstiteosed. Iga päev uus ja kordumatu.

2.05 Punane taevas metsa taga

7.05 Vikerkaarevärviline

8.05 Lilla loojang koos varesega

15.05 Kuldne kõrb

16.05 Kuidagi seostub Aafrika värvidega. Või siis hoopis indiaani...

Õhtune jalasirutus

Tegime väikse ringi raudteejaama kanti. Ikka proovin laenatud objektiivi. Mõned pildid tulid isegi normaalselt välja. 

Ema aias

Sel kevadel polegi veel aiapilte näidanud. Kevad on omadega muidugi ka hiljaks jäänud. Aga tasapisi puhkevad lilled õide ja varsti on ilusaim aeg aastast kogu oma õiteilus ja kevadrohelises rüüs meie südant rõõmustamas.