Laupäev, 13. august 2022

Vormsi

Reisi teine päev. Päikeseloojang imetletud, hommikusöök söödud, võtame suuna Rohuküla sadamasse, kust väljub Vormsi saarele praam Ormsö (mis tähendabki Vormsit). Vormsi nimi on tulnud ühe versiooni järgi saksakeelsest sõnast worms (ussid). Ehk siis ussisaar. Teise versiooni kohaselt rootsikeelsest sõnast ormsö, mis tähendab samuti ussisaart või siis ka viiking Ormi (madu) järgi. Õnneks me madusid ei näinud, kuigi neid pidi saarel olema küll ja veel. Eriti kevadel. 

Vormsi on 95 km² suurune saar Läänemeres, suuruselt neljas saar Eestis. Esimesed elanikud olid rootslased. 1934. aastal elas Vormsil 2547 elanikku, kellest 2425 olid rootslased. Vähesed eestlased elasid põhiliselt Svibys. Tollal oli Vormsi üks tihedamini asustatud paiku Eestis – ühe km² kohta tuli 27 inimest. 1943-44 aastatel lahkus saarelt peaaegu kogu elanikkond sest ca 2000 inimest asus elama Rootsi või mujale läände ning saar jäi sõja lõpul peaaegu tühjaks. Oli lõppenud pea 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg Vormsil. (Pikemalt võid lugeda siit.)Tänasel päeval on saarel 400 elaniku ringis ja püsielanikke, kes ka ületalve seal elavad, ligi 200. Vormsi küladel on rootsikeelsed nimed - Saxby, Rälby, Diby, Söderby jt. See -by seal lõpus tähendabki rootsi keeles küla. Nii nagu kõigile tuntud Bullerby. 

Jõuame Sviby sadamasse. Meiega ühineb giid Meeme. Tema juttu võikski kuulama jääda, teadmised vürtsitatud huumoriga, igav juba ei hakka. Võtame suuna saare keskusse ehk Hullo külla. Seal asub ühes majas koos vallavalitsus, perearst ja Käsitöö Seltsi ruumid. Ümberringi veel kool, lasteaed ja saare ainuke pood, kust suveniiriks Vormsi õlut kaasa osteti. Mina ei ostnud, kuna õllejoojaid meie peres pole. 

Saarel pole näha prügikonteinereid, sest neil on hoopis uhked prügimajad, kuhu konteinerid on viisakalt peidetud. 

Saare põhiteed joonistavad ∞ (lõpmatuse) kujulise märgi. Me sõidame selle läbi. Järgmine peatus on Püha Olavi kirik. See on ilma tornita kirik, aga kell on kirikul siiski - ukse kohal katuseharja all. Nii nagu paljude teisi kirikuid Eestimaal, kasutati ka seda kolhooside ajal laona, aga nüüdseks on õnneks taastatud ja kirik taaspühitseti Olavipäeval, 29.juulil 1990.aastal. Olavipäev on Vormsil üks aasta suuremaid pühasid. Kiriku aias asub päikesekell, mis näitas päris täpset aega. 


Nüüd me olime juba näljased ja suundusime söögikohta, mis kannab nime Krog 14. Koorene kalasupp maitses hästi ja kook veel paremini. Enne ärasõitu lipsasin veel kiiruga kõrvalolevat õigeusu kirikut pildistama. See on kahjuks praegu varemetes.

Saxby tuletorn on meie järgmine vaatamisväärsus ja mina loomulikult ei jäta ühtki kõrgust vallutamata. Välimuselt sarnane Kihnu tuletorniga, kus me eelmisel aastal käisime ja samal ajal nad ongi ehitatud. Tornist näeb Hiiumaad. Vot Hiiumaal ma pole veel käinudki. 


Nüüd suundusime tagasi Püha Olavi kiriku juurde, mille kõrval asub maailma suurim rõngasristide kalmistu. Neid nimetatakse ka päikeseristideks. Peale nende leidub kalmistul veel kiviriste, sepis- ja valuriste ning puuriste. Tagapool paistis ka tänapäevane kalmistuosa. Kalmistu vanemal alal on säilinud 330 rõngasristi, nii mõnedki neist poolenisti maa sisse "kasvanud". 


Meil oli kavas ka Vormsi Talumuuseum, aga seekord me sinna ei jõudnudki. Giid Meeme viis meid hoopis oma koju! See andis muuseumi mõõdu täitsa välja ja oli isegi parem. Ega seda ju tihti ei juhtu, et sa võõras kohas kellegi koju satud. Eriti kui seal asub näiteks ainulaadne Vormsi ahi, mida mujal enam ei näegi. Talumuuseumisse võib ju igal ajal uuesti minna. Eks nende reisidega kipubki see reegel olema, et alati jääb kusagil käimata ja see annab põhjust tagasi minna. 

Lõpp läks meil kiireks, juba oligi aeg praamile minna ja mandrile sõita. Sõit merel kestab umbes 40 minutit. Ja siis algas pikk kodutee Pärnu kaudu Põlvasse. 

Vormsi pildid nüüd ka lisatud PILDIALBUMISSE

Reede, 12. august 2022

Haapsalu

10. augusti hommikul startisime Põlvamaa kutsehaigetega Haapsalu poole, et veeta paar ilusat päeva Eestimaa lääneosas. Väike kohvipaus Tikupoisis ja lõunaks olime kenasti Haapsalus. Ei saa muidugi mainimata jätta, et meiega oli ka väga tore giid Romet. Ja lisaks veel kolm giidi erinevates kohtades.

Esimene külastus oli Pitsikeskus. On ju Haapsalu tuntud peale Valge Daami veel imeliste sallide poolest, mis on kuulsad kogu maailmas. Siia tullakse seda kunsti õppima maailma eri paigust ja näiteks kudumistermin "nupp" kõlab inglise keeles ka samamoodi ehk siis "Estonian nupp". Haapsalu salli eripäraks on külge õmmeldud äärepits. Ilma selleta või külgekootud pitsiga on lihtsalt pitssall. Ja no muidugi see teada-tuntud fakt, et haapsalu sall peab mahtuma läbi sõrmuse. Pitsikeskuses oli parasjagu üleval Helin Põldve näitus "Kootud sonetid" (pildil). 

Pitsikeskuse perenaine Mirje Sims tutvustas Pitsikeskust, muuseumi, rääkis sallide kudumisest ja lisaks Haapsalu sallile tutvusime ka Orenburgi ja Shetlandi pitssallidega ja uurisime, mis vahe neil on. Haapsalu ja Shetlandi salli erinevuseks on kudumistehnika: kõik read kootakse parempidisena, ka tagasireal on enamasti mustri kudumine ja pits kootakse kohe salli külge.


Orenburgi rätt on kootud kitsevillalõngast, nii pehme ja luksuslik. Orenburg asub Lõuna-Venemaal, Uuralites. Tänu eestlastele on ka Orenburgi rättidele hakatud nuppe lisama, varem neid polnud. Aga suurim erinevus Haapsalu sallist on see, et kui Haapsalu salli kootakse ühest otsast teise ja teise otsa muster jääb kaelas nii-öelda pea alaspidi, siis Orenburgi mustrid kootakse sümmeetriliselt, keskelt servade suunas.

Järgmisena külastasime Haapsalu piiskopilinnust. Eelmisel korral, 4 aastat tagasi, kui käisin Haapsalus vabariiklikel käsitööpäevadel, me linnuses ei käinud, seal olid tookord renoveerimistööd, mis lõppesid aasta hiljem ehk 2019. aastal. Renoveerimise käigus avastati kaks suurt mantelkorstent, millest ühes on nüüd trepp ja teises lift. Linnus rajati umbes aastal 1300. Enne seda oli 1279. aastal valminud Toomkirik, mis on linnuse üks osa. 


Linnuses tegi meile ringkäigu giid, kes rääkis linnuse ajaloost, keskaja sõjandusest ja kultuurist. 


Linnuses asub Haapsalu Püha Johannese kirik. 

Katsusime, kui rasked olid relvad.

See siin on püssirohu valmistamise masin, samasugune kui eespool oleval vanas raamatus, mida giid näitab.


Meie ringreis jätkus nüüd juba õues ja uue giidiga. Giid Üllega alustasime linnuse juurest ja jalutasime tasapisi promenaadile ja meie majutuskohale lähemale. Teemaks kuurortlinn, Haapsalu ravimuda ja muud huvitavat. Haapsalut kutsutakse ka Põhjamaade Veneetsiaks. 




Haapsalu Kuursaal ehitati tõenäoliselt 1898. aastal ja on ainus algsel kujul säilinud kuursaal Eestis.


Haapsalu lahel võib kohata huvitavaid linde, keda mina varem pole kohanud. Giidi käest saime teada, et need on luitsnokk-pardid. Uurisin välja, et neid leidub siiski ka Kagu-Eestis, aga ju siis pole ma nendega kokku trehvanud või pole ära tundnud.


Lõpuks jõuame hotelli. Promenaadi hotelli, mis asub nii vee ääres, et voodil istudes avaneb selline vaatepilt. Meil vedas, et saime esimese korruse toa. Toast pääseb rõdule, sealt 3 astet alla ja oledki vee ääres, kus luiged ja muud veelinnud ujusid või kivil seisid. Vot see teisel pildil vasakul kivil seisev lind on nii tuttav, aga ma ei suuda tuvastada. Andke märku, kui keegi teab. 



Hotellis oli meil õhtusöök. Veidi lasime leiba luusse ja siis läksime promenaadile jalutama. Seda luigeperekonda nägime juba enne. Nüüd puhkasid nad promenaadi serval. Inetu pardipoja lugu tuleb kohe meelde...

Jälle imeilus puidupitsiline kuursaal.

Jõuame Aafrika randa. Eesti kõige soojema mereveega Haapsalus asub rand, mida kutsutakse Aafrika või šokolaadirannaks. See sai nime kohalike järgi, kes liigesevalude leevendamiseks end ravimudaga kokku määrisid. Praegu on seal lastele atraktsioonid ja vaatetorn, kuhu ma loomulikult pidin üles ronima. 

Vaade tornist õhtuvalguses.

See pilt aga pole mitte päikeseloojang, mida ma kodus väga tihti pildistan. See on järgmise hommiku päikesetõus. Ma ei pannud äratust, aga lootsin salamisi, et ehk ärkan õigel ajal. Tegin kell 5 silmad lahti ja vaatasin õue. Vaatepilt oli lummav. Vahepeal panin riidesse ja nägin et kuidagi kahvatuks muutuvad värvid. Kas siis ongi kõik? Aga ei, täpselt 5:30 hakkas päikesekera merest tõusma. Ilus algus uuele päevale. 


Teisel päeval sõitsime Vormsile, aga sellest juba järgmises postituses. 

Haapsalu pildid on PILDIALBUMIS

Pühapäev, 17. juuli 2022

Teisipäev, 12. juuli 2022

Liiliad ja roosid

Üle tüki aja sai jälle ema pool käidud, maasikaid ja vaarikaid nositud ja mõned lilled üles pildistatud. 






Paar esimest pilti on potiroosidena kingitud, aga kasvavad kenasti aias edasi.