Vormsi

Reisi teine päev. Päikeseloojang imetletud, hommikusöök söödud, võtame suuna Rohuküla sadamasse, kust väljub Vormsi saarele praam Ormsö (mis tähendabki Vormsit). Vormsi nimi on tulnud ühe versiooni järgi saksakeelsest sõnast worms (ussid). Ehk siis ussisaar. Teise versiooni kohaselt rootsikeelsest sõnast ormsö, mis tähendab samuti ussisaart või siis ka viiking Ormi (madu) järgi. Õnneks me madusid ei näinud, kuigi neid pidi saarel olema küll ja veel. Eriti kevadel. 

Vormsi on 95 km² suurune saar Läänemeres, suuruselt neljas saar Eestis. Esimesed elanikud olid rootslased. 1934. aastal elas Vormsil 2547 elanikku, kellest 2425 olid rootslased. Vähesed eestlased elasid põhiliselt Svibys. Tollal oli Vormsi üks tihedamini asustatud paiku Eestis – ühe km² kohta tuli 27 inimest. 1943-44 aastatel lahkus saarelt peaaegu kogu elanikkond sest ca 2000 inimest asus elama Rootsi või mujale läände ning saar jäi sõja lõpul peaaegu tühjaks. Oli lõppenud pea 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg Vormsil. (Pikemalt võid lugeda siit.)Tänasel päeval on saarel 400 elaniku ringis ja püsielanikke, kes ka ületalve seal elavad, ligi 200. Vormsi küladel on rootsikeelsed nimed - Saxby, Rälby, Diby, Söderby jt. See -by seal lõpus tähendabki rootsi keeles küla. Nii nagu kõigile tuntud Bullerby. 

Jõuame Sviby sadamasse. Meiega ühineb giid Meeme. Tema juttu võikski kuulama jääda, teadmised vürtsitatud huumoriga, igav juba ei hakka. Võtame suuna saare keskusse ehk Hullo külla. Seal asub ühes majas koos vallavalitsus, perearst ja Käsitöö Seltsi ruumid. Ümberringi veel kool, lasteaed ja saare ainuke pood, kust suveniiriks Vormsi õlut kaasa osteti. Mina ei ostnud, kuna õllejoojaid meie peres pole. 

Saarel pole näha prügikonteinereid, sest neil on hoopis uhked prügimajad, kuhu konteinerid on viisakalt peidetud. 

Saare põhiteed joonistavad ∞ (lõpmatuse) kujulise märgi. Me sõidame selle läbi. Järgmine peatus on Püha Olavi kirik. See on ilma tornita kirik, aga kell on kirikul siiski - ukse kohal katuseharja all. Nii nagu paljude teisi kirikuid Eestimaal, kasutati ka seda kolhooside ajal laona, aga nüüdseks on õnneks taastatud ja kirik taaspühitseti Olavipäeval, 29.juulil 1990.aastal. Olavipäev on Vormsil üks aasta suuremaid pühasid. Kiriku aias asub päikesekell, mis näitas päris täpset aega. 

Nüüd me olime juba näljased ja suundusime söögikohta, mis kannab nime Krog 14. Koorene kalasupp maitses hästi ja kook veel paremini. Enne ärasõitu lipsasin veel kiiruga kõrvalolevat õigeusu kirikut pildistama. See on kahjuks praegu varemetes.

Saxby tuletorn on meie järgmine vaatamisväärsus ja mina loomulikult ei jäta ühtki kõrgust vallutamata. Välimuselt sarnane Kihnu tuletorniga, kus me eelmisel aastal käisime ja samal ajal nad ongi ehitatud. Tornist näeb Hiiumaad. Vot Hiiumaal ma pole veel käinudki. 

Nüüd suundusime tagasi Püha Olavi kiriku juurde, mille kõrval asub maailma suurim rõngasristide kalmistu. Neid nimetatakse ka päikeseristideks. Peale nende leidub kalmistul veel kiviriste, sepis- ja valuriste ning puuriste. Tagapool paistis ka tänapäevane kalmistuosa. Kalmistu vanemal alal on säilinud 330 rõngasristi, nii mõnedki neist poolenisti maa sisse "kasvanud". 

Meil oli kavas ka Vormsi Talumuuseum, aga seekord me sinna ei jõudnudki. Giid Meeme viis meid hoopis oma koju! See andis muuseumi mõõdu täitsa välja ja oli isegi parem. Ega seda ju tihti ei juhtu, et sa võõras kohas kellegi koju satud. Eriti kui seal asub näiteks ainulaadne Vormsi ahi, mida mujal enam ei näegi. Talumuuseumisse võib ju igal ajal uuesti minna. Eks nende reisidega kipubki see reegel olema, et alati jääb kusagil käimata ja see annab põhjust tagasi minna. 

Lõpp läks meil kiireks, juba oligi aeg praamile minna ja mandrile sõita. Sõit merel kestab umbes 40 minutit. Ja siis algas pikk kodutee Pärnu kaudu Põlvasse. 

Vormsi pildid nüüd ka lisatud PILDIALBUMISSE.