Haapsalu

10. augusti hommikul startisime Põlvamaa kutsehaigetega Haapsalu poole, et veeta paar ilusat päeva Eestimaa lääneosas. Väike kohvipaus Tikupoisis ja lõunaks olime kenasti Haapsalus. Ei saa muidugi mainimata jätta, et meiega oli ka väga tore giid Romet. Ja lisaks veel kolm giidi erinevates kohtades.

Esimene külastus oli Pitsikeskus. On ju Haapsalu tuntud peale Valge Daami veel imeliste sallide poolest, mis on kuulsad kogu maailmas. Siia tullakse seda kunsti õppima maailma eri paigust ja näiteks kudumistermin "nupp" kõlab inglise keeles ka samamoodi ehk siis "Estonian nupp". Haapsalu salli eripäraks on külge õmmeldud äärepits. Ilma selleta või külgekootud pitsiga on lihtsalt pitssall. Ja no muidugi see teada-tuntud fakt, et haapsalu sall peab mahtuma läbi sõrmuse. Pitsikeskuses oli parasjagu üleval Helin Põldve näitus "Kootud sonetid" (pildil). 

Pitsikeskuse perenaine Mirje Sims tutvustas Pitsikeskust, muuseumi, rääkis sallide kudumisest ja lisaks Haapsalu sallile tutvusime ka Orenburgi ja Shetlandi pitssallidega ja uurisime, mis vahe neil on. Haapsalu ja Shetlandi salli erinevuseks on kudumistehnika: kõik read kootakse parempidisena, ka tagasireal on enamasti mustri kudumine ja pits kootakse kohe salli külge.

Orenburgi rätt on kootud kitsevillalõngast, nii pehme ja luksuslik. Orenburg asub Lõuna-Venemaal, Uuralites. Tänu eestlastele on ka Orenburgi rättidele hakatud nuppe lisama, varem neid polnud. Aga suurim erinevus Haapsalu sallist on see, et kui Haapsalu salli kootakse ühest otsast teise ja teise otsa muster jääb kaelas nii-öelda pea alaspidi, siis Orenburgi mustrid kootakse sümmeetriliselt, keskelt servade suunas.

Järgmisena külastasime Haapsalu piiskopilinnust. Eelmisel korral, 4 aastat tagasi, kui käisin Haapsalus vabariiklikel käsitööpäevadel, me linnuses ei käinud, seal olid tookord renoveerimistööd, mis lõppesid aasta hiljem ehk 2019. aastal. Renoveerimise käigus avastati kaks suurt mantelkorstent, millest ühes on nüüd trepp ja teises lift. Linnus rajati umbes aastal 1300. Enne seda oli 1279. aastal valminud Toomkirik, mis on linnuse üks osa. 

Linnuses tegi meile ringkäigu giid, kes rääkis linnuse ajaloost, keskaja sõjandusest ja kultuurist. 

Linnuses asub Haapsalu Püha Johannese kirik. 

Katsusime, kui rasked olid relvad.

See siin on püssirohu valmistamise masin, samasugune kui eespool oleval vanas raamatus, mida giid näitab.

Meie ringreis jätkus nüüd juba õues ja uue giidiga. Giid Üllega alustasime linnuse juurest ja jalutasime tasapisi promenaadile ja meie majutuskohale lähemale. Teemaks kuurortlinn, Haapsalu ravimuda ja muud huvitavat. Haapsalut kutsutakse ka Põhjamaade Veneetsiaks. 

Haapsalu Kuursaal ehitati tõenäoliselt 1898. aastal ja on ainus algsel kujul säilinud kuursaal Eestis.

Haapsalu lahel võib kohata huvitavaid linde, keda mina varem pole kohanud. Giidi käest saime teada, et need on luitsnokk-pardid. Uurisin välja, et neid leidub siiski ka Kagu-Eestis, aga ju siis pole ma nendega kokku trehvanud või pole ära tundnud.

Lõpuks jõuame hotelli. Promenaadi hotelli, mis asub nii vee ääres, et voodil istudes avaneb selline vaatepilt. Meil vedas, et saime esimese korruse toa. Toast pääseb rõdule, sealt 3 astet alla ja oledki vee ääres, kus luiged ja muud veelinnud ujusid või kivil seisid. Vot see teisel pildil vasakul kivil seisev lind on nii tuttav, aga ma ei suuda tuvastada. Andke märku, kui keegi teab. 

Hotellis oli meil õhtusöök. Veidi lasime leiba luusse ja siis läksime promenaadile jalutama. Seda luigeperekonda nägime juba enne. Nüüd puhkasid nad promenaadi serval. Inetu pardipoja lugu tuleb kohe meelde...

Jälle imeilus puidupitsiline kuursaal.

Jõuame Aafrika randa. Eesti kõige soojema mereveega Haapsalus asub rand, mida kutsutakse Aafrika või šokolaadirannaks. See sai nime kohalike järgi, kes liigesevalude leevendamiseks end ravimudaga kokku määrisid. Praegu on seal lastele atraktsioonid ja vaatetorn, kuhu ma loomulikult pidin üles ronima. 

Vaade tornist õhtuvalguses.

See pilt aga pole mitte päikeseloojang, mida ma kodus väga tihti pildistan. See on järgmise hommiku päikesetõus. Ma ei pannud äratust, aga lootsin salamisi, et ehk ärkan õigel ajal. Tegin kell 5 silmad lahti ja vaatasin õue. Vaatepilt oli lummav. Vahepeal panin riidesse ja nägin et kuidagi kahvatuks muutuvad värvid. Kas siis ongi kõik? Aga ei, täpselt 5:30 hakkas päikesekera merest tõusma. Ilus algus uuele päevale. 

Teisel päeval sõitsime Vormsile, aga sellest juba järgmises postituses. 

Haapsalu pildid on PILDIALBUMIS.