Tavaliselt peaks ratsuritäht peale puhkust hakkama õienuppu välja ajama. Meie lill tundus aga olema täiesti elumärkideta. Hakkasime siis piiskhaaval talle juua andma ja kui natuke lehealgeid oli juba näha, tõime aknalauale valguse kätte. Paistis, et seekord tulevad lehed ja õitsemine jääb vahele. Aga oh imet, ühel heal päeval hakkas lehtede vahelt pung paistma ja see muudkui sirgus ja sirgus kuni saavutas pikkuse 70 cm. Õied avanesid üksteise järel ja need on ka päris suured, 20 cm läbimõõduga. Eelmisel aastal Helmet selle lille ostis ja oli nii pettunud kui punaste õite asemel hoopis valged õied avanesid. Mulle aga just meeldib!