Reede, 21. juuni 2019

Rongiga Piusal

Selle väikese nädalase puhkuse üks päev oli meil planeeritud reisimiseks. Juba eelmisel suvel võtsime plaani Piusa külastamise, nüüd kolmapäeval sai see tehtud! Ma olen küll töö kaudu viimase aasta jooksul juba paar korda siin olnud, aga koopad olid ikka nägemata.

Rongiga on Piusal väga hea käia. Kohapeal jääb aega 3 tundi ja selle ajaga jõuab giidiga ekskursiooni läbi teha, liivakarjääris käia, matkarada läbida ja kohvikus einestada. Kavatsesime küll savikoda ka külastada, aga rong tuli juba vähemalt veerand tundi varem ette ja me läksime ära rongi. Peab ju järgmiseks korraks ka midagi jätma, siis on põhjust tagasi minna. Savikoda asub kohe sealsamas raudtee ääres.


Külastuskeskusest ostsime piletid ja täpselt 12 kogunesime neljakesi saali dokumentaalfilmi vaatama Piusa koobastest ja seal elavatest loomadest. Neljakesi st mina Helmetiga ja kaks vanemat naist Tartust - need kes olid sel hetkel pileti ostnud. Edasi viis giid meid koobastesse. Meile jagati pleedid, sest seal sees on päris jahe. Aga väga mõnus kuumal suvepäeval. Muuseumikoobastesse sisse enam ei pääse nagu vanasti, ainult piirde tagant saad imetleda. Olen ammustel aegadel ka koobastes sees käinud. Nüüd varisemisohu tõttu enam ei lubata.



Erinevat värvi liivad. Külastuskeskuses on näha ka kõikvõimalikud liivade varjundid, aga klaasiliiv oli vaid üks neist - valge.


Siit treppidest alla minnes jõuabki koobaste vaateplatvormile.


Pole kindel, kas see ongi tunneli lõpp... Eespool pildil on näha tunneli lõpus valgust. Kusagil siin Külastuskeskuse taga pidi see igatahes olema.


Eesti suurim liivakast. Liiva kaevandati siin 1922-1966.



Põnevad jäljed liival. Kui keegi teadja satub lugema, siis võiks kommentaarides teada anda!




Liiv-esparsett või siis harilik esparsett. Vikipeedia ütleb, et liiv-esparsett on Eestis väga haruldane, looduskaitse all ja üksikud leiukohad on Kagu- ja Kirde-Eestis. Harilik esparsett on samuti harvaesinev. Kasvab kuival ja liivasel pinnal.



Jälle liivaväljad ja koopad.



Ilusad nõmme- ja palumetsad. Matkaraja ääres on õnneks ka tutvustavad sildid üleval.




Kaugelt vaadates tundus nagu priske ristiheinatutt, aga siiski mitte. Hetkel tuvastamata.



Piusa Külastuskeskusest millegipärast pilti ei teinudki, aga katusel käisime. Keskus on nahkhiire kujuline ja katuselt on see kuju just hästi näha. Kahel pool servas kattis katust kukehari. Keskuses on peale kinosaali ja kohviku põnevad väljapanekud sellest, kuidas tol ajal liiva kaevandati. Liivakell on. Suveniire saab osta. Ühes ruumis olid Piusa liivast valmistatud klaasnõud. Äratundmisrõõmu oli palju. Mul endalgi mõned sellised kodus olemas.


Ja algaski sõit koju. Läbi rongiakna tegin klõpsu Koidula jaamast, kus on umbes 10 liipripaari reas. Nagu kusagil suurlinnas.



Nüüd mõtlen, et võiks isegi veel minna, aga siis kui parmudeaeg läbi saab. Matkarajal olime ümbritsetud parmudest ja muudest putukatest, see oli täielik hullumaja, paigale jääda ei tohtinud üldse ja oh õnnetust, mingit sääse/parmutõrjevahendit me muidugi ei taibanud kaasa võtta.

Aga muidu oli mõnus! 

Neljapäev, 20. juuni 2019

Põllud

Läksime ratastega maale ja seekord jäid mu kaamerasilma ette suured põllud. Kõigepealt lilla põld, mida algul arvasime lutsernipõlluks, aga siiski kodus guugeldades selgus, et hoopis ida-kitsehernes ehk söödagaleega. 



Nisu. Kunagi ammustel aegadel sai laste värviraamatu järgi selgeks tehtud, missugused on rukis, nisu, oder ja kaer. Senini püsib meeles.



Rukis. Kui nisul pikad ohted puuduvad ja odral on need kõige pikemad, siis rukki ohted on lühemad ja eri pikkusega. Järgmistel piltidel ongi rukkipõld. Selle kohal lendles ka kotkas, aga kahjuks mu kaamera ei võtnud nii kaugelt head pilti.




Esmaspäev, 17. juuni 2019

Kaire pool

Käsitöörahvaga on tore suvel ka kokku saada. Sedakorda Himmaste omadega. Läksime Kairele külla. Niisama lobisema, natuke näksima ja tema ilusat kodu vaatama. Ma väga palju pilte ei teinud, mõned huvitavamad.

Nelgiõielised roosid, kolmes eri värvitoonis, kõige heledam ei saanud piltidele.




Pojenge oli palju erinevaid, mulle jäid pildile valged kollaste südamikega. 


Hästi suured mooniõied.


Üks aiavaade ja aiatagune vaade.



Maja, kus kunagi on olnud isegi kauplus.


Väike veesilm vesirooside ja kokredega.



Ja siin siis meie seltskond. Mina nagu ikka kaamera taga, seekord küll telefoni taga. Öeldakse ju, et parim kaamera on see, mis sul kaasas on!


Läbi Jäneda Tallinnasse

Kui me oma töökollektiiviga Tallinna poole teele asusime, oli Lõuna-Eestis juba pikka aega valitsenud põud ja kõrbekuumus. Kõige tagatipuks ei töötanud meie väikebussi konditsioneer. Siis aga Aravete kandis nägime paljutõotavaid vihmapilvi. Pilt sai küll sõidu pealt ja läbi klaasi udune, aga ei saa ju haruldast loodusnähtust jätta pildistamata! :) 


Siis jõudsime Jänedale. Esialgu oli ilm kuiv, aga kiskus juba pilve. 


Me jõudsime oma praed kenasti ära süüa. Tegelikult on sel taldrikul küll hoopis soe salat, no ma ei tea, missugune see praad siis veel oleks olnud.


Söömas olime muidugi Musta Täku Tallis.


Vahepeal jõudsid meieni vihm ja äike. See oli väga kosutav ja edasisõit läks juba normaalse temperatuuriga. Tüki aja pärast oli aga asfalt jälle kuiv ja päike hakkas ka pilve tagant piiluma. Enne etenduse algust anti Tallinnale ka peenikest seenevihma. Meie aga istusime juba Estonia saalis ja ootasime West Side Story algust. Vaheajal käisime end vihmas värskendamas, aga etenduse lõppedes saime jälle kuiva jalaga välja minna.



Ega me siis veel koju ei läinud. Paar tundi kulus veel linna peal hulkumiseks. Minu jaoks täiesti uus ja tundmatu koht oli Noblessneri sadamalinnak. Noblessneri laevatehases ehitati eelmise sajandi algul allveelaevu. Noblessneri tehasele panid aluse kaks Skandinaavia taustaga Peterburi ettevõtjat – Nobeli preemia rajaja Alfred Nobeli vennapoeg Emanuel Nobel ja tema äripartner Arthur Lessner. Just Emanuel Nobeli ja Arthur Lessneri nimedest kujunes tänase sadamalinnaku nimi – Noblessner (teave pärit siit).







Enne keskööd käisime veel vanalinnas kohvi ja kooki söömas ja kell 3 olime kodus. Väga mõnus päev oli.

Lisan siia veel pisikese dokumentaalse tõestuse paduvihma kohta, heli pidin küll maha võtma, sest kes seda naiste kilkamist jõuab kuulata! :D