Reede, 21. juuni 2019

Rongiga Piusal

Selle väikese nädalase puhkuse üks päev oli meil planeeritud reisimiseks. Juba eelmisel suvel võtsime plaani Piusa külastamise, nüüd kolmapäeval sai see tehtud! Ma olen küll töö kaudu viimase aasta jooksul juba paar korda siin olnud, aga koopad olid ikka nägemata.

Rongiga on Piusal väga hea käia. Kohapeal jääb aega 3 tundi ja selle ajaga jõuab giidiga ekskursiooni läbi teha, liivakarjääris käia, matkarada läbida ja kohvikus einestada. Kavatsesime küll savikoda ka külastada, aga rong tuli juba vähemalt veerand tundi varem ette ja me läksime ära rongi. Peab ju järgmiseks korraks ka midagi jätma, siis on põhjust tagasi minna. Savikoda asub kohe sealsamas raudtee ääres.


Külastuskeskusest ostsime piletid ja täpselt 12 kogunesime neljakesi saali dokumentaalfilmi vaatama Piusa koobastest ja seal elavatest loomadest. Neljakesi st mina Helmetiga ja kaks vanemat naist Tartust - need kes olid sel hetkel pileti ostnud. Edasi viis giid meid koobastesse. Meile jagati pleedid, sest seal sees on päris jahe. Aga väga mõnus kuumal suvepäeval. Muuseumikoobastesse sisse enam ei pääse nagu vanasti, ainult piirde tagant saad imetleda. Olen ammustel aegadel ka koobastes sees käinud. Nüüd varisemisohu tõttu enam ei lubata.



Erinevat värvi liivad. Külastuskeskuses on näha ka kõikvõimalikud liivade varjundid, aga klaasiliiv oli vaid üks neist - valge.


Siit treppidest alla minnes jõuabki koobaste vaateplatvormile.


Pole kindel, kas see ongi tunneli lõpp... Eespool pildil on näha tunneli lõpus valgust. Kusagil siin Külastuskeskuse taga pidi see igatahes olema.


Eesti suurim liivakast. Liiva kaevandati siin 1922-1966.



Põnevad jäljed liival. Kui keegi teadja satub lugema, siis võiks kommentaarides teada anda!




Liiv-esparsett või siis harilik esparsett. Vikipeedia ütleb, et liiv-esparsett on Eestis väga haruldane, looduskaitse all ja üksikud leiukohad on Kagu- ja Kirde-Eestis. Harilik esparsett on samuti harvaesinev. Kasvab kuival ja liivasel pinnal.



Jälle liivaväljad ja koopad.



Ilusad nõmme- ja palumetsad. Matkaraja ääres on õnneks ka tutvustavad sildid üleval.




Kaugelt vaadates tundus nagu priske ristiheinatutt, aga siiski mitte. Hetkel tuvastamata.



Piusa Külastuskeskusest millegipärast pilti ei teinudki, aga katusel käisime. Keskus on nahkhiire kujuline ja katuselt on see kuju just hästi näha. Kahel pool servas kattis katust kukehari. Keskuses on peale kinosaali ja kohviku põnevad väljapanekud sellest, kuidas tol ajal liiva kaevandati. Liivakell on. Suveniire saab osta. Ühes ruumis olid Piusa liivast valmistatud klaasnõud. Äratundmisrõõmu oli palju. Mul endalgi mõned sellised kodus olemas.


Ja algaski sõit koju. Läbi rongiakna tegin klõpsu Koidula jaamast, kus on umbes 10 liipripaari reas. Nagu kusagil suurlinnas.



Nüüd mõtlen, et võiks isegi veel minna, aga siis kui parmudeaeg läbi saab. Matkarajal olime ümbritsetud parmudest ja muudest putukatest, see oli täielik hullumaja, paigale jääda ei tohtinud üldse ja oh õnnetust, mingit sääse/parmutõrjevahendit me muidugi ei taibanud kaasa võtta.

Aga muidu oli mõnus! 

1 kommentaar:

  1. Piusal olen küll käinud, aga rongiga pole sõitnud. Avastamisrõõmu kui palju ja mis huvitavad taimed meil kõik on!

    VastaKustuta

AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!