Polegi veel jõudnud Hansapäevadest rääkida. Puhkus sai otsa ja nüüd veeren nagu orav rattas kodunt tööle ja töölt koju ja toast kööki ja köögist tuppa... ;) Aga viimasel laupäeval enne tööleasumist sõitsin ämmaga Tartusse, põhiliselt Hansalaadale nagu ma ise arvasin - et teeme lettidele tiiru peale teha ja siis ruttu-ruttu koju tagasi. Hansapäevade aegu olen viimased x-aastat alati Tartus käinud ja seekord isegi heietasin mõtet vahele jätta. Traditsioonid on siiski tugevad!
Nii me siis sebisime seal rahvamassi hulgas kuni jõudsime ühe lettiderivi lõppu. Eemalt kostus paaniflöödi helisid. Siis nägin muusikuid ka. Indiaanlased!!! Ütlesin ämmale, et nii - mina jään nüüd siia ja ei liigu siit arvatavasti kohe pikemat aega! Indiaanlased on mu nõrkus! Juba lapsena meeldisid mulle indiaani-jutud ja raamatu "Suure karu pojad" lugesin läbi ühe päevaga! Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin (peaks vist mainima, et raamatus oli üle 400 lk ja mina veetsin tol hetkel päevi haiglas). Nüüd siis Tartus ilusate kirevate riietega indiaanlased, keda pea terve Eestimaa juba näinud oli. Mina saatsin ämma oma teed ja jäin indiaanlaste seltsi kohe tükiks ajaks. Lõpuks lahkusin neist hulga piltide, video ja ühe DVD ja CD-ga. Emotsioone kohe pikemaks ajaks.
Esimest korda sattusin Jaani kirikusse ja kasutasin võimalust käia kiriku tornis. Kirik on väga ilus ja torni ronimine paras trenn! Aga mulle on alati meeldinud kõrgustesse ronimine ja naljalt ma sellist juhust kasutamata ei jäta.
Raekoja platsile tagasi jõudes käis seal laval parasjagu väntorelite kontsert. Jälle midagi, mida ma polnud varem näinud.
No ämma ma seekord rohkem ei näinud, ise tulin õhtul bussiga koju, tulvil uusi muljeid ja rõõmu kordaläinud päevast.
Olen mõelnud peale viimast Tartus käiku, et see, kas asjad/sündmused/päevad/inimesed on igavad või huvitavad, sõltub sinust endast. Kas sa jooksed pealiskaudselt läbi elu või otsid pealtnäha tavalises asjas/inimeses midagi erilist, just sinu jaoks, just sel hetkel. Tundke rõõmu pisiasjadest!!! :)
Nii me siis sebisime seal rahvamassi hulgas kuni jõudsime ühe lettiderivi lõppu. Eemalt kostus paaniflöödi helisid. Siis nägin muusikuid ka. Indiaanlased!!! Ütlesin ämmale, et nii - mina jään nüüd siia ja ei liigu siit arvatavasti kohe pikemat aega! Indiaanlased on mu nõrkus! Juba lapsena meeldisid mulle indiaani-jutud ja raamatu "Suure karu pojad" lugesin läbi ühe päevaga! Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin (peaks vist mainima, et raamatus oli üle 400 lk ja mina veetsin tol hetkel päevi haiglas). Nüüd siis Tartus ilusate kirevate riietega indiaanlased, keda pea terve Eestimaa juba näinud oli. Mina saatsin ämma oma teed ja jäin indiaanlaste seltsi kohe tükiks ajaks. Lõpuks lahkusin neist hulga piltide, video ja ühe DVD ja CD-ga. Emotsioone kohe pikemaks ajaks.
Esimest korda sattusin Jaani kirikusse ja kasutasin võimalust käia kiriku tornis. Kirik on väga ilus ja torni ronimine paras trenn! Aga mulle on alati meeldinud kõrgustesse ronimine ja naljalt ma sellist juhust kasutamata ei jäta.
Raekoja platsile tagasi jõudes käis seal laval parasjagu väntorelite kontsert. Jälle midagi, mida ma polnud varem näinud.
No ämma ma seekord rohkem ei näinud, ise tulin õhtul bussiga koju, tulvil uusi muljeid ja rõõmu kordaläinud päevast.
Olen mõelnud peale viimast Tartus käiku, et see, kas asjad/sündmused/päevad/inimesed on igavad või huvitavad, sõltub sinust endast. Kas sa jooksed pealiskaudselt läbi elu või otsid pealtnäha tavalises asjas/inimeses midagi erilist, just sinu jaoks, just sel hetkel. Tundke rõõmu pisiasjadest!!! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!