Eile jäi meil käimata Peeter-Pauli kirikus, mida peetakse maailma üheks kauneimaks katoliku kirikuks. See on barokkstiilis ehitis muljetavaldava interjööriga - mitutuhat erinevat lumivalget krohvkuju jutustavad erinevaid lugusid. Kiriku ehitamist alustati1668. aastal ja pühitseti sisse 1701. aastal. Kirik pole mitte ainult arhitektuuri meistriteos, vaid ka ajalooline tunnistus Leedu Suurvürstiriigi võidust moskvalaste üle.
Lugesin internetist, et kui altari lähedal asuvasse väikesesse kasti münt panna, lähevad kiriku tuled mitmeks minutiks põlema. Vaat seda me ei teadnud, loodetavasti see toimib ka praegu.
Selle kuju kohta rääkis giid, et kui päike peale paistab, siis naine naeratab.
Laevakujulise lühtri valmistasid Liepaja käsitöölised (1905).
Vilniusega jätame nüüd hüvasti, aga enne käime veel väiksel šopingutuuril Akropolis kaubanduskeskuses asuvas Maxima XXXX-s. Ostsin sealt natuke Vilniuse komme ja Leedu tarretisetükkidega magusat juustu. Vene ajal olid sellesse "peidetud" Leedu lipuvärvid. Leidsin
retsepti ka, nüüd võiks seda kunagi ise teha.
Peale šoppamist võtsime suuna Trakaisse, kõigest 28 km Vilniusest välja sõita. Ainus saarelinnus Ida-Euroopas, asub Galve järve saarel, mis on üks Leedu sügavamaid järvi. Trakai linnus on gooti arhitektuuri näidis, ehitatud 14-15 sajandi vahetusel ja oli Leedu suurvürstide residents. Linnuses asub nüüd ajaloomuuseum. Olen Trakais ühe korra varem käinud. See oli 1989. aastal, kui külastasin koos täditütrega oma leedulannast kirjasõpra Violetat. Nii et üle 30 aasta tagasi. Midagi on isegi meeles veel, tuli tuttav ette küll.
See osa, mida ma varem ei teadnud, puudutas karaiime. Suurvürst Vytautas asustas linnuse kaitseks Krimmist 380 peret Trakaisse. Need olid karaiimid - väikesearvuline türgi rahvas (krimmitatarlased), usu poolest üks judaismi väike haru. Hoolimata väga väiksest rahvaarvust (kogu maailmas kokku alla 300 inimese), on neil senini säilinud oma keel, religioon ja kultuur. Trakai on olnud Leedu karaiimide keskus. Muuseumis sai tutvuda ka karaiimide kultuuri ja elu-oluga.
Karaiimide majadel on kolm akent tänava poole. Üks aken on Jumala, üks pererahva ja üks külaliste jaoks.
Lõunat sõime me karaiimide rahvusrestoranis Kybynlar, kus pakuti külmsuppi kuuma kartuliga, kuulsaid karaiimi lihapirukaid kibinai ja magustoiduks täidetud ahjuõun taignas, lisandiks roosimoos. Oh see õun oli maitsev! Südamik eemaldatud ja täidetud rosinate ja kaneeliga. Suu jookseb praegugi vett ja mul on ahi katki, ei saa niipea teha... Roosimoosi sain kunagi vene ajal. Oli küll täitsa sama maitse, huvitav, aga hea!
Kulinaarsed elamused ongi üks selle reisi märksõnadest. Mitu retsepti vaja järgi proovida.
Nüüd ootas meid veel pikk kodutee ja saigi reis läbi, Leedu natuke lähedasemaks ja peas uued ideed. Kaunasesse tahaks ikka ka kunagi veel minna. Eelmised käimised jäid mu noorusaegadesse.
