Hommikul mõtlesin hetke, kas panna fotokas kotti või mitte... Õnneks panin ja ei pidanud kahetsema. Koduteel märkasin oravat üle tee jooksmas. Igaks juhuks võtsin vaikselt fotoka välja. Orav ei olnud väga arg ja hakkas vaikselt nahistama tee ääres puu otsas, minust välja tegemata. Mina aga klõpsutasin ja samm sammu haaval astusin lähemale. Kuni orav otsustas oma teed minna. Selline tore kohtumine oli, tegi päeva eriliseks.
