Päike tõuseb

Oktoobrikuus on tihti ilusad päikesetõusud ja mingil ajal satuvad need täpselt sellele ajale, kui ma bussi peale pole läinud. Varsti see kõik muutub ja hommikud on pimedad. Praegu naudin veel ilusat sügist.

2. oktoobril

5. oktoobril

Inglitrompetid

Meil on Moostes, kooli söökla eesõues, kaunid suured lilled. Kollased ja roosad inglitrompetid. Näitan seda ilu teistelegi.

Tallinn. Vabaõhumuuseum

Algselt oli meil teisel päeval plaan minna botaanikaaeda. Ja veel loodusmuuseumisse, kus oli parasjagu seenenäitus. Ja Kadriorgu ja mere äärde. Need kohad jäid kõik järgmisteks kordadeks. Kuna Helmet polnud kunagi käinud Vabaõhumuuseumis, otsustasime hoopis sinna minna. Mina käisin ka nii ammu, et enam ei mäletagi. Pean ütlema, et neljast tunnist jäi natuke väheks. Viis tundi oleks päris hea, kuus ideaalne. Päris kõike me läbi käia ei jõudnudki ja no polegi mõtet joosta lihtsalt ühest kohast teise. Eks peab ikka järgmiseks korraks ka midagi jätma.

Alustasime Lääne-Eesti taludest. Siin pildil on Sassi-Jaani talu Lääne-Eestile iseloomuliku rookatusega.

Siis Põhja-Eesti talud. Natuke uuem, 1920.-1930. aastate keskmise suurusega Härjapea talu. 

Vahepeal jõudsime ka mere äärde. Varbaid vette kasta küll ei saanud kõrge astangu tõttu, aga nautisime vaadet Kopli lahele. 

Saaremaad esindab Roosta talu. Mulle meeldis see kiviaed ja sammaldunud katus.

Lõpuks jõudsime ka oma kodukandi ehk siis Lõuna-Eesti taludeni. Võrumaalt pärit Rusi talumajal on laastukatus.

Peipsivene talus olid küll väga tuttavad asjad. Sai ju alles eelmisel aastal käidud Piirissaarel ja sealses vanausuliste muuseumis.

Setu talus rääkis muuseumitöötaja, et õige setu on emaliini pidi. No vot, Helmetil on ainult isa setu, siis järelikult see ei loe! :)

Peipsivene ja setu talud on Vabaõhumuuseumis kõige uuemad. Vanim aga Sutlepa kabel, mis on pärit Noarootsist ja ehitatud juba 17. sajandil. Ka praegu toimuvad seal jumalateenistused.

Saigi muuseumile ring peale tehtud. Abiks oli ka telefoni tõmmatud mobiiliäpp NUMU. Selle abil sai reaalajas jälgida, kus me parasjagu olime ja infot iga koha kohta kas siis lugedes või kuulates.

Viimasena külastasime Kolu kõrtsi, kus sõime kõhud täis ja oligi aeg tagasi kesklinna poole suunduda, Vabaduse väljakult bussijaama jalutada ja 4 tundi bussis loksuda.

Lõpetuseks veel veidi statistikat. Esimesel päeval sai kõnnitud 29100 sammu ja 20 km. Teisel päeval 23040 sammu ja 16 km. Koju jõudes olid jalad valusad ja no mis sa kostad - kummagi väikse varba all vill. Ega ühtki sammu rohkem poleks ma nõus olnud tegema! :)

Ja veel statistikat. Me ei käinud mitte üheski poes peale Selveri, kust omale süüa ostsime. Tegelikult Eesti Esinduses ka, aga see oli puht tööalane huvi.

Sirvige PILDIALBUMIT ka.

Tallinn. Vanalinn

Jätkan kolmapäeva õhtuga. Loomaaias sai terve päev veedetud ja nüüd suundusime vanalinna. Mul oli plaan vaadata üle kõik tuntumad vaateplatvormid Tallinnas. Alustasime Piiskopi vaateplatvormist. Kuna aga päike oli meile otse vastu, siis seal me häid pilte ei saanudki teha. Ega polnudki suurt midagi vaadata. Õnneks jäi vanalinn teises suunas. Jalutasime edasi Kohtuotsa vaateplatvormile, kust avaneski õhtupäikeses vaade vanalinnale.

Viimasena jäi teele Patkuli vaateplatvorm, kust avanes sama ilus vaade. 

Hästi tegime, et vaateplatvormid õhtul ette võtsime. Üks noormees rääkis, et päeval ei pruugi sinna üldse löögilegi pääseda - turistide hordid ummistavad need. Õhtul oli aga suhteliselt rahulik. Kujutan ette, et päikeseloojangus oleks ka linn väga ilus olnud. Aga me tõttasime edasi, et Balti Jaama Selveris poes käia ja hommikuks süüa varuda. Tagasi vanalinna jõudes imetlesime valgusinstallatsioone, mis olid Valgus Kõnnib festivali jaoks üles sätitud. Niguliste kirik ja Raekoja platsi majad olid kõik värvilised ja Niguliste kiriku ees toredad sinised mullitava veega sambad.

Raekoja platsil kuulasime veel veidi muusikat. Nagu ma aru sain, oli mingi festivali ürituse proov käimas. Ja siis me suundusime öömajale. See asus ka vanalinnas ja lausa Viru tänaval. Kuna allpool asus kohvik, siis hommikuks olime täiesti džässist läbi imbunud! :) 

Neljapäev algas meie pisikeses korteris hommikusöögiga. Laud oli eriti äge. 

Jätkasime linna avastamist. Meil oli kindel plaan ronida Oleviste kiriku torni. Aga enne seda möödusime üsna juhuslikult Peeter-Pauli katedraalist, kus parasjagu käisid ettevalmistused paavst Franciscuse vastuvõtuks 25. septembril. Natuke saime väravast piiluda.

Oleviste kiriku torni ronimine oli vist reisi kõige raskem osa. Trepp oli kitsas, raskusi oli üksteisest möödumisega. Pealegi olid astmed ebaühtlased ja kohati (eriti alguses) päris kõrged. Sellel pildil on küll tükike sirget treppi, aga ülejäänud teekond kulges keerdtreppi mööda. 

Astmeid 258 ja samapalju alla tagasi. Aga see ronimine oli vaeva väärt. Vaated vanalinnale, Toompeale ja sadamale olid ilusad. Oleviste kirik oli omal ajal maailma kõrgeim ehtis. Praegu on kirik 124 meetri kõrgune ja vaateplatvorm asub 60 meetri kõrgusel. Jube tuuline oli tornis. Tuul tahtis lausa riideid seljast rebida. Helmet ei tulnudki tornist välja ümber torni kõndima. Tema kartis tuult ja vist veidike kõrgust ka. 

Ja vaadake kui äge terass on ühe maja katusel. Hea suvel segamatult päikest võtta.

Järgmise peatus oli meil Katariina kirik või õigemini see, mis kirikust alles on. Tänapäeval kasutatakse saali kontsetide ja näituste korraldamiseks. Hetkel oli seal näitus "Ajatus", mida ma kindlasti vaatama tahtsin minna. Sellest näitusest kirjutan eraldi oma käsitööblogis. Aga soovitan kõigil minna, kes vähegi saab.

Sellega on meie vanalinna osa reisist lõppenud ja suundume... Sellest järgmises postituses. 

PILDIALBUMIS uued pildid lisatud. 

Tallinn. Loomaaed

Kui Tallinnasse läheme, siis läheme kohvikusse ja loomaaeda... Ja nii see meie kahepäevane reis algaski. Oma imestuseks leidsin, et meie eelmisest Tallinna Loomaaia külastusest on möödunud täpselt 10 aastat ja Riia Loomaaia külastusest 6 aastat. Nii et oligi aeg mälu värskendada ja vaadata, kas midagi uut vahepeal loomaaias on juhtunud.

Oli küll! Aasta tagasi avatud Polaarium on väga lahe. Jääkarusid saab näha nii maa peal kui vee all. Me jooksime ikka mitu korda üles-alla, sest ega loomad ju paigal püsi. Kui meie olime üleval, siis nemad vee all ja vastupidi. Aga kätte me nad saime! Ja kui see kolme meetri pikkune ja tonnine jääkarumürakas sinust teisel pool klaasi mööda ujub, siis tahaks kangesti tema karva silitada - nii siidine ja sile tundus vees ta kasukas. Tegelikkuses on ta karmikarvaline ja tähelepanelik vaataja võib vees näha lahtisi karvu - need oleks nagu krepp-lokitangidega üle käidud. Tuleb välja, et jääkarude karvad polegi tegelikult valged, hoopis läbipaistvad ja seest õõnsad. Ja nahk on hoopistükkis must.

Kuigi jääkarusid oleks võinudki jääda vaatama, siis oli aeg edasi liikuda. Lisaks Polaariumile oli minu jaoks uus ka Keskkonnahariduskeskus, mis küll juba 2014. aastal avati. See asub Läänevärava juures ja seal asub ka laste loomaaed. Loodan, et loomaaed saab ikka tasapisi kaunimaks ja loomasõbralikumaks. Need vanad puuride read näevad ikka väga haledad välja. Ega vist järgmised 10 aastat sinna jälle ei satu. Aga Riia Loomaaias võiks küll uuesti käia ja miks mitte hoopis Helsingis või Kaunases.

Aga loomad on toredad! Emalõvile vist pole liha antud, sest ta sõi heina. Ikkagi kass ju! :)

See pisike kalake on mu lemmik. Briljantharatsiin ehk teemantmoenkhausia. Nii umbes 4-5 cm pikkune sillerdavate soomustega parvekala.

See ei ole mingi uss ega madu (madusid tunduski loomaaias kuidagi liiga vähe olevat), vaid hoopis putkkala. Maksimumpikkus on neil 37 cm. 

Tiiger pidas lõunapausi.

Alpaka oli just juuksurist tulnud, vallatu tukk püsti aetud! :)

Kuna päev oli pikk, siis jõudsime loomaaias kaks korda söömas käia. Hommikul ja õhtul Illu kohvikus. Toidud olid väga maitsvad ja ilm soosis väljas istumist. Ilmaga meil üleüldse vedas. 

Ega loomaaiaga veel esimene päev ei lõppenud, aga sellest järgmisel korral.

LOOMAAIAPILDID on albumis. Nimed ka enamusel juures.