Pühapäev, 3. mai 2015

Sigulda

Üle mitme aasta käisin jälle Lätis! Selle eest suur tänu Rosma Käsitöötegijatele eesotsas Reedaga, kes selle toreda reisi korraldasid! Meil oli veel käsitöörahvast Himmastest ja Miiastest.

Startisime üsna jahedas ja tuulises hommikus. Terve tee kuni Siguldani sadas vihma. Pärale jõudes õnneks vihmasadu lakkas. Meie esimene sihtpunkt oli tuntud Sigulda Lillelaat ehk Läti Taimeparaad, kus veeetsime suurema osa päevast. Tundus, et kogu Eesti rahvas oli sinna kokku kogunenud, sest eesti keelt kuulis seal küll rohkem kui läti keelt ja parklates seisid reas eesti bussid ja autod. Eks odavamad hinnad meelitavad ja meiegi bussi kogunes taimi omajagu.


Peale taimede müüdi ka käsitööd ja toidukaupa. Käsitöö osa ei olnud küll väga suur, aga see-eest omanäoline ja erinev meie laatadel pakutavast. Loomulikult ei puudunud juba lapsepõlvast tuttavad kuulsad Sigulda kepikesed, mida võis osta igas suuruses. Mind pani imestama, et sellisel aastaajal müüdi väga palju glasuuriga kaunistatud piparkooke. Ju neil on siis piparkoogid aastaringselt au sees, selline mulje küll jäi.

Kahjuks ma laadal eriti palju pilte ei teinud. No järgmisel korral parandan selle vea! :)


Edasi suundusime Turaida lossi. Õigemini on see piiskopilinnus, mis ehitati 1214. aastal Riia piiskopi Alberti käsul. Mina loomulikult ei saanud jätta ronimata linnuse torni, mis on 38 m kõrge ja kust avanevad kaunid vaated igas suunas. Gauja, meile tuntud Koiva jõgi paistis ka kenasti kätte.



Kirikumäel oli kaunis puukirik ja Turaida Roosi haud. Otsisin infot Turaida Roosi kohta ja leidsin sellise loo:

Turaidas on juhtunud ka muud kurba.
Nõukogude ajast vahest mõni mäletab lõhnaõli nimega “Turaida roos”.
Lõhnaõli sai oma nime Turaida Roosiks kutsutud neiu järgi, kelle pärisnimi oli Maija Greif.
Maija vanemad surid 1600-1629 kestnud Poola-Rootsi sõjas ja tüdruku kasvatas üles Turaida kaupmees.
Maijal oli palju kosilasi ja lõpuks kihlus ta Sigulda lossi aednikuga.
Ent Turaida garnisoni ohvitser Victor Heil ei andestanud tüdrukule talle antud korvi eest.
Victor meelitas neiu koopasse ja tahtis teda vägistada.
Kuid tüdruk valis selle asemel surma, öeldes mehele, et tema kaelas on siidsall, millest ei tungi läbi ükski mõõk.
Mees katsetas oma mõõgaga ja... nõnda lõppeski 19-aastaselt Turaida Roosi elu.
Tema haud asub Turaida kirikumäel tänaseni.




Külastasime ka Baltikumi suurimat maapealset koobast, mille  pikkus on 18,8 m, kõrgus 10 meetrit ja laius 12 m. Gutmani koobas on tuntud ka oma raviva allikavee poolest. Koopa kõrvalt viib üles trepp, mida mina seekord vallutama ei läinud, aga kuuldavasti oli seal üle 500 trepiastme. Midagi peab ju järgmiseks korraks ka jätma.


Ja oligi aeg asuda koduteele. Enne ostlesime veel veidi ühes toidupoes. Ma võtsin ka siis pool pätsi leiba, mis mulle eriti ei maitsenud ja tomati-basiilikuga vorstikesed, mis olid küll imehead. 

Loomulikult ostsin ma Turaida lossist uue kruusi oma kollektsiooni. Mul on nimelt traditsioon igalt reisilt üks kruus tuua mälestuseks. Ja need kruusid ei kogu tolmu, vaid on pidevas igapäevases kasutuses.

Järgmiste reisideni!

Sigulda reisi pilte saab näha SIIT.

1 kommentaar:

  1. Eks Mekas pea kord elus ära käima. Ons ju Thor-i aed või hoopis Thor aitab selline püha paik ühele vana hingega eestlasele või liivlasele; loed loitsu,et vägi kasvaks ja jood koopast voolavat vett! Ega muidu ei koondanud saarlased, läänlased ja revalased 1211 aastal suure sõjaretke, et püha paik ristisõitjatest terroristidelt tagasi võtta

    VastaKustuta

AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!