Käisime täna maal. Tibas õrnalt vihma, aga see ei teinud meid isegi märjaks. Mesilased jäid küll sedapuhku vaatamata. Sõime noori kuusevõrseid ja kuulasime linnulaulu.
Üsna mitmes kohas jäid teele metsikud õunapuud.
Loodus on praegu imeilus.
Männid õitsevad.
Vana ja auväärne tamm.
Kirikakrad ehk margareetad.
Võilillede õitseaeg.
Üks pilkupüüdev tigu, mis ei jäänudki jala alla.
Üle mitme aasta õnnestus näha kullerkuppe. Vähe küll, ainult mõned õied. Noppida neid ei raatsinud.
Minu suured lemmikud - sookannikesed. Neid pole ma ka ammu kohanud. Vanasti oli ikka maja taga metsas, aga seoses järve puhastamisega kadusid sealt ka kannikesed. Aga nüüd leidsime uue koha!
Ja koju tulime läbi piibelehemetsa. Kuutõverohi käib ka piibelehtedega alati kaasas.
Niikaua kui H. isaga juttu ajas, püüdsin mina linde. Aga ei ühtki õnnestunud kaamerasse püüda. Istusin ja nautisin siis lihtsalt linnulaulu. Maaelu idüll - väike vihmasabin, õhk täis linnulaulu, eemal põllul rukkirääk ja tiigis konnakoor. Vihmalinnu nimest võiks arvata, et ta laulabki ainult vihma ajal. Aga kindlasti mitte ainult. Tegelikult on tema päris nimi väike-lehelind. Kui pilti ei saanud, siis vähemalt hääled sain küll: väike-lehelinnu silk-solk ja rukkiräägu kärisev rääk-rääk. Mõned teised linnud ka sekka, keda ma hääle järgi ei tunne.
Sellest, et loodus on ilus, saan ma aru küll, aga kuskohas seda vihma sajab, ei saa ma aru mitte!
VastaKustuta