Teisipäev, 20. september 2016

Selle suve viimane matk

Esmaspäeval võtsime ette selle suve pikima teekonna. Ratastega. Kokku tuli kilomeetreid kusagil 23,5 ringis. Minu puhul oli see küll täiesti eneseületamine, veel paar päeva takkajärgi läks taastumiseks. Aga päev oli väga ilus ja kuna tegime päris palju peatusi, siis ei tundunudki teekond nii pikk ega väsitav.

Alustasime Põlvast 14:30. Sõitsime Mammaste kaudu Taevaskoja teeristini ja sealt edasi Hatiku suvilate piirkonda. Tee ääres oli mõnus samblase vaibaga kuusemets. Ühel pool teed varjus, teisel pool päikesevalguses.






Hatikul tegime väikse peatuse Helmeti õe suvila juures, korjasime seljakoti õunu täis ja ajasime naabrinaisega juttu (naabrivalve on seal kõva).




Siis otsustasime ära käia ka Hatiku järve ääres. Kui juba niikaugele sai tuldud, oleks patt kohe tagasi sõita. Pealegi polnud mina veel selle järve ääres käinud. Google Map´ist jälgi ajades avastasin, et seal on hoopis kaks järve - Edejärv ja Tagajärv. Vaid kitsas soine riba eraldab neid. Oma olemuselt on nad soojärved. 

Kõigepealt peatusime Edejärve ääres (pindala 1,6 ha). Helmet on seal lapsena käinud ujumas. Sellesama ujumiskoha juures ongi need pildid tehtud. 




Kui üks järv nähtud, tahaks ju teist ka näha. Vaatasime, kas saab kusagilt ligi. Õnneks saime! Siin ongi Tagajärv. Minumeelest isegi ilusam. Suurem ka natuke (1,8 ha).





Metsas oli nii mõnus pehme sammal. Pisikese seenenöpsi leidsin ka sambla seest piilumas. Oli veel teisigi seeni, pohli, mustikaid, sinikaid. 


Tegime järvedele peaaegu ringi peale. Tahtsin näha Edejärve ka vastaskaldalt. Seal oli eriti soine ja vetruv pinnas. Päris vee äärde ei saanudki minna, aga pildil on ilusti näha seesama supluskoht koos majakesega. 



Rattad ootasid meid metsas ühe puu najal. Edasi võtsime juba suuna kodu poole. 


Tagasi tulime teist teed, Aarna - Puuri kaudu. Sõitsime väiksemaid kõrvalisi kruusateid pidi. Nii hea, ei mingit liiklust! Kui asfaldile jõudsime, tundus nagu hakkaks lendama! :) Peale kruusateid oli hea uhiuuel asfaldil sõita. Enne suurele teele jõudmist nägime veel rähni männi otsas trummeldamas ja veidi aja pärast veel üht rähni lendamas. Ma vist polegi varem rähni häälitsusi kuulnud peale trummeldamise, aga tundus väga musträhni territooriumihüüu moodi. Metsas oli juba natuke hämar ja õhtuses päikeses paistis lind küll must, aga kindel ei ole, mis linnuga tegu. 


Koju jõudsime 19:10. Väsinud, aga õnnelikud. 

1 kommentaar:

  1. Väsitav, kuid ilus reis teil olnud. Ja meiegi saime targemaks nii järvede kui linnuhäälte osas.

    VastaKustuta

AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!