Ilusal päikeselisel kevadpäeval panime oma töökoja uksed kinni ja sõitsime rappa. Alustasime Liipsaarelt, kus asub vaatetorn ja nõia kuju puude vahel. Kahjuks nõia luud tema istumise alt oli plehku pannud, ju kellelgi oli hädasti vaja lennata.
Mööda laudteed jõudsime soojärveni, mis on päris suur - 4,7 ha ja 2-3 meetrit sügav.
Meiega oli kaasas ka Tommi, kes pingsalt jälgis lindude tegevust.
Lindudest nägime sõtkaid. Hiljem ka sinikael-parte. Sõtkastel olid vist pulmatantsud käsil.
Soojärvest edasi kuni Päikeseloojangu majani läks juba korralikum laudtee, kus võis kasvõi ratastooliga sõita. Kokku on laudteed 2,4 km.
Ja siin siis juba Kamarusjärv Päikeseloojangu maja juures. Kõigest 0,4 ha.
Puude triipkood.
Tagasiteel peatusime veelkord Soojärve ääres ja saatsime teele laevukese. Ise asusime ka koduteele.
Minu eelmised Meenikunno rabas käigud olid 1996. aastal ratastega täditütar Kristiga ja 1999. aastal jalgsi Kristi ja Helmetiga. Tookord käisime veel Must- ja Valgejärve ääres. Vaatasin fotoalbumist neid vanu pilte. Nõid oli siis veel üsna noor ja värske. Ja me ise ka! :) Nii et siis nüüd 20 aastat hiljem...
Täna nägin ka selle aasta esimesi liblikaid - traditsiooniliselt kipuvad need ikka kollased olema.
Mööda laudteed jõudsime soojärveni, mis on päris suur - 4,7 ha ja 2-3 meetrit sügav.
Meiega oli kaasas ka Tommi, kes pingsalt jälgis lindude tegevust.
Lindudest nägime sõtkaid. Hiljem ka sinikael-parte. Sõtkastel olid vist pulmatantsud käsil.
Soojärvest edasi kuni Päikeseloojangu majani läks juba korralikum laudtee, kus võis kasvõi ratastooliga sõita. Kokku on laudteed 2,4 km.
Ja siin siis juba Kamarusjärv Päikeseloojangu maja juures. Kõigest 0,4 ha.
Puude triipkood.
Tagasiteel peatusime veelkord Soojärve ääres ja saatsime teele laevukese. Ise asusime ka koduteele.
Täna nägin ka selle aasta esimesi liblikaid - traditsiooniliselt kipuvad need ikka kollased olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
AITÄH, ET LÄBI ASTUSID! RÕÕM OLEKS LUGEDA, MIS MÕTTED SINUL TEKKISID!