Läti reis

Mul oli õnn 20.-21. juunil üle tüki aja taas Lätis käia. Kahepäevane reis algas õige magusalt. Trikātas oli meil šokolaadi valmistamise töötuba. R Chocolate on pereettevõte, mis tegutseb alates 2013. aastast. Saime erinevaid šokolaade degusteerida. Meile näidati, kuidas šokolaadi tehakse, mismoodi käib šokolaadi tempereerimine ja pärast saime igaüks endale šokolaadi kaunistada. Mina valisin tumeda šokolaadi ja kodus kaalusin ka ära - täpselt 250 grammi. Sel ajal, kui šokolaadid külmikus tahenesid, käisime me väikeses tehasepoes magusat koju ostmas. Kahjuks ma šokolaadipoes pilte ei teinudki, aga kodulehel on kõik need hõrgutised näha. Eriti ägedad olid need kingakesed. 

Tahke šokolaad, juba kodus pildistatud

Järgmine sihtpunkt oli Cēsis. Võnnu, Cēsise vana eestikeelne nimi, tuleneb saksa Wenden’ist, see omakorda muinasliivi hõimu võndlaste nimetusest. Jalutasime vanalinnas. Keskaegsed lossivaremed ja kõrval ka uus loss. 

Lossivaremed

Uus loss

Jaani kiriku juures oli järgmine jutupaus, õigemini selle munga kuju juures. Pärnu Postimehest leidsin järgmise teksti:

Kohalikel läheb rind puhevile, kui nad saavad jutustada mõnest ajaloolisest sündmusest. Näiteks valmis Cesises esimene rahvusriigi lipp. Seal on elanud Läti rahvuseepose looja ning kuulsa skulptoripere Jansonsi kolm põlvkonda. Jaani kiriku juures on ühe Jansonsi skulptuur: salapärane küürakas pika sammuga astuv munk. Latern tema peos sümboliseerib ajastute valgust ja kui seda puudutada, õnnistab see puudutajagi tulevikku.

Linnakesel on eestlastega ajaloolisi sidemeid, seal elas seitse aastat meie kunstnik Johann Köler, kes tänutäheks maalis Cesise Jaani kirikule Jeesusega altaripildi. Vabadussammas või täpsemalt vabaduse obelisk pandi püsti selle koha kõrvale, kus varem asus Lenin (autor taas üks Jansonseid), ja selle tarvis annetanud eestlased 2000 krooni. Eesti relvavendade auks seisab obeliskil eestikeelne kiri "Mõõgast tõusis päike".

Jaani kirik

Kahjuks Johann Köleri altarimaali "Halastus" ei õnnestunud näha, sain vaid läbi võreukse ühe pildi teha, aga sisse ei saanud seekord. Pildi leiab albumist. 

Cēsise üks sümboleid on ka mustluik (kirjutatakse kokku). Haruldase mustluige paar elab purskkaevudega tiigil. Meil õnnestus ühte näha, ehk oli teine pesal. 

Cēsisest mõne kilomeetri kaugusel asub Rakši loomapark. Jaanalinnud, kaamelid, alpakad, eeslid... Seal olles hakkas vihma sadama. Aga seda oli ka vaja. Õnneks ei kestnud vihmasadu väga pikalt, saime ikka loomadega tutvuda ja selfisid teha! :) 

Päeva lõpetas Raiskumietise õllepruulikoja külastus. Seal oli meil õllede degusteerimine ja saime ka koju kaasa osta. Peale õllepruulimise küpsetatakse seal leiba, tehakse suitsuliha, kaera- ja juustuküpsiseid. Neid viimaseid ostsin ka ja olid väga head! Õlledest tehakse heledat, tumedat ja kirsiõlut. Oi see kirsiõlu maitseb hea, tõin endale koju (hahaa, mina, kes ei joo õlut) ja külakostiks kaasa. 

Õhtuks jõudsime Santa hotelli Sigulda külje all, kenas looduskaunis kohas. See väike hotell oli ainult meie päralt! Peale õhtusööki istusime veel veidi terrassil ja oligi aeg ööbiku laksutamise ja käo kukkumise saatel uinuda. Ma küll nautisin neid loodushääli peaaegu hommikuni, uni ei tahtnud tulla. 

Järgmisel hommikul ootas meid imeilus Bīriņi loss. Loss ehitati 1860. aastal. Legend räägib, et mõisa omanikel sündis kolm last - Renate, Maksis ja Eric. Noorim neist, Maksis, suri teenistuses olles. Teine vend Eric aga langes seetõttu depressiooni. Õde Renatel oli toateenija, kes ka venna eest hoolitses tema raskel ajal ja noored armusid. Ema ei suutnud taluda mõtet, et tema poeg abiellub madalama klassi tüdrukuga ja kirjutas poja ära olles tema nimel kirja, kus Eric teatas, et abiellub siiski oma klassi naisega ja jätab ta maha. Teenijanna, kes ootas juba last, läks ja poos ennast suurest kurbusest üles. Kui Eric koju jõudis ja nägi, mis oli sündinud, läks temagi sellesama tamme alla ja lasi seal ennast maha. See juhtus 1912. aasta talvel. Selline kurb lugu. Samasugune nagu Turaida Roosi lugu, mida giid jutustas meile bussis. Mõtlesin, et miks selliste ilusate mõisate ja lossidega käivad kaasas sellised kurvad lood...

Aga loss oli ilus. Käisime ka selle Armastuse Tamme juures, kus armunud kohtamas käisid ja viimaks oma lõpu leidsid. Tamm on muide ka Läti rahvuspuu. Neil on isegi kaks rahvuspuud - meestel tamm ja naistel pärn. Nüüd tulevad noorpaarid Armastuse Tamme juurde ja vana legendi järgi kingivad üksteisele väikeseid kellukesi ja seovad need kokku, et näidata oma armastuse tugevust. Nad jätavad kellapaari puu otsa, et laenata tamme väge.

Münchauseni muuseumi juurde jõudes tegime ka grupipildi.

Münchauseni muuseum asub mere lähedal, Dunte külas. Kohalik giid rääkis meile värvikaid lugusid parun Münchauseni elust, kes kõik asjad tegelikkusest suuremaks rääkis. Natuke saab lugeda ka siit. Parun Münchausen elas ühes oma abikaasa Jacobine’ga, kes oli Dunte mõisniku tütar, vanal Liivimaal Vidzemes Dunte mõisas kuus aastat. 

Üks lugu jäi mulle eriti meelde. Kuri hirv tahtis Münchausenit rünnata ja too ronis kiiresti puu otsa. Istus seal ja mõtles, et kaua see hirv seal all ikka passib, küllap läheb minema. Aga ei läinud. Viimases hädas võttis oma püssi, korjas puu küljest kirsse ja kirsikividega lasi hirvele täpselt sarvede vahele. Hirv pani jooksu, aga sinna sarvede vahele kasvas kirsipuu. Sellepärast hoiatatakse ka lapsi, et kirsikive ei tohi süüa, muidu hakkab puu su sees kasvama! :) Olete ju kuulnud sellist juttu?

Muuseumi teisel korrusel asub suur õlleklaaside kogu, mis on alguse saanud erakogust ja on väidetavalt Euroopa suurimaid. Eesti õlleklaasid on seal ka kenasti esindatud. 

Ja teisel pool asuvad vahakujud, Läti endised ja praegused kuulsused. Selle mehe peaks minuealised ja vanemad inimesed küll ära tundma, spikerdada võib ka pildilt!

Läti Valkas oli meil veel viimane šoppamise peatus ja siis varsti olimegi kodus. Tore reis oli, tore reisiseltskond ja giid Inga, kes ise ka Läti päritolu. 

Ja ikka kiika PILDIALBUMISSE ka, et täit ülevaadet saada.