Keskväljakul

Väike puhkehetk enne kojuminekut.

Maasikakuu

 

Brantu - Stāmeriena - Alūksne

Järjekordne Läti reis on teoks saanud koos Põlva kutsehaigetega ja Flakker reiside & giid Ingaga. Aitäh korraldajatele ja reisikaaslastele! 

Esimene päev algas Brantu (või ka Branti) mõisas, mis asub Smiltene piirkonnas. Seal ootas meid lahke perenaine Ilze Briede , kes kostitas huvitavate Läti suupistete, määrete, keediste, maitsevõi ja muude hõrgutistega. Sinna juurde iseküpsetatud leib ja nurmenukutee. Seejärel suundusime aga õue, kus perenaine segas meile kokku seitset sorti kehakoorimissegu. Ikka sool + nurmenukud või siis sool + maasikad või sirel või männikasvud, apelsin... Kõik meeldivad segud saime omale väikse topsiga koju kaasa, et siis saunas (või ka duši all nagu mina) endale mõnus äraolemine teha. Toomingavihad käivad ka saunarituaalide juurde, aga mitte vihtlemiseks, vaid pigem on see mõnus aroomiteraapia ja taimede väega puhastumine.  

Edasi sõitsime Vecpapani veinimeistri Māris Brencis´e juurde. Tema sõber saksofonimängija tegi meeleolumuusikat ja see lõi kuidagi nii mõnusa olemise... Alustuseks võttis peremees ise suupilli kätte. Leidsin nende FB lehelt ka videoklipi meist.

Degusteerisime erinevaid veine. Ebaküdooniaveini tõin koju kaasa. Veinitalus kasvatatakse ka viinamarju, õunu ja vaarikaid. Väga populaarsed on õunakrõpsud, mida me saime maitsta veini kõrvale ja ka kaasa osta. Natuke infot veel siin. 

Viimane sihtpunkt esimesel päeval oli Stāmeriena loss Gulbene piirkonnas. Esmapilgul tundus, et oleme hoopistükkis Alatskivile sattunud. Nii sarnane! Samas lossi sisenedes tabasin end interjööri võrdlemas hoopis Kirna mõisaga. Väga mõnus koht ja pole meist üldsegi kaugel, eriti Lõuna-Eestist vaadatuna.  

Meie majutuskoht polnud kaugel lossist. Puhkekompleks Sonāte oli mõnus hubane koht. Sättisime end sisse ja suundusime õhtusöögile. 

Peale õhtusööki käisime mõnede naistega veel natuke jalutamas Püha Aleksander Neeva õigeusu kiriku juures, mis asub kauni Stāmeriena järve kaldal. Väga ilus kirik ja eriline. Nimelt kiriku torni ristidel sädelevad päikesega mäekristallid. Hommikuti ja õhtuti tabavad päikesekiired kristalle ja need säravad erinevais värvides. Päikeseloojangus otsisime meiegi kohta, kust mõnd kristalli näha. Nägin üht punast, aga seda pildile ei suutnud püüda.  

Kuna giid andis range käsu öösel korralikult magada, siis imede ime - ma tavaliselt võõras kohas kipun unetu olema, aga seekord magasin nagu nott! :) Sättisin ennast küll Eurovisiooni eelvooru vaatama, aga peale neljandat lugu ehk Tommy Cashi "Espresso macchiatot" olin ma kadunud...

Teine päev. Peale hommikusööki suundusime Alūksnesse, mis on kõige kõrgemal asuv linn Lätis. Meil oli tore väljasõit töökaaslastega sinna kolm aastat tagasi  - linn ei olnud mulle võõras. Aga seekord nägin Aluksnet hoopis teise nurga alt. Hommikul külastasime loodusmuuseumi Vides Labirints (Looduse labürint). Muuseumis on ühe pere kivimite kollektsioon ja samuti linnud. Ringkäigu lõpus näitas kivimite kogu omanik meile Euroopa üht suurimat ja unikaalsemat fluorestseeruvate mineraalide kollektsiooni. Vot see juba oli midagi! Vaikne muusika pandi mängima, tuled kustu ja vaatemäng algas! Suhteliselt tagasihoidlikud mineraalid muutusid ahhetamapanevalt kauniks. Seda peab oma silmaga nägema, see on elamus! Soovitan väga kõigile! Kuna pildistamine on keelatud, siis ei jää muud üle, kui ise vaatama minna. Minu poolt on albumis vaid üks pilt muuseumi sissepääsu juures, kus kollektsiooni omanik meid vastu võttis. Aga loodusmuuseum ise asub Aluksne Uues lossis, kus on ka Aluksne muuseum. Uus loss on ehitatud aastatel 1860–1864.

Näitan kohe ära ka vana lossi, mis ehitati 1793-1794. Vahepeal on seal olnud haigla ja nüüd kunstikool. 

Me poolitasime nüüd oma grupi - pooled läksid laevaga sõitma ja pooled rongiga. Pärast vahetasime. Väga mugav on nii linnaga tutvuda, nii linnatänavatel rongiga vurades kui vee peal laevaga sõites. Mõlemas on eestikeelne audiogiid ja tekstide vahele tuleb mõnusat muusikat. 

Rong on meie Peetrikese sarnane. Vihma sadas, aga meil oli katus pea kohal. 

Laevasõit oli veelgi toredam. Eelmisel korral tegime väikse matka Linnusesaarel, nüüd saime kõiki neid ilusaid kohti näha vee pealt. 

Päikesesild

Kübarasaar

Aleksandri paviljon

Aleksandri paviljon on ehitatud 19. sajandi alguses vene tsaar Aleksander I auks, kes 1822. aastal läbi Vidzeme Peterburgi sõites olevat ka Alūksnes viibinud. Rahvajuttudes on see ehitis mainitud ka kui "kohvipaviljon". Parunipere armastanud siin hommikukohvi juua ja rahvajuttude järgi pidanud paruni toatüdruk pikka teed Uuest lossist Aleksandri paviljonini mitu korda käima, enne kui parun kohvi serveerimise temperatuuriga rahule jäi.

/Info allikas/

Kui järvele vaikselt ring peale tehtud, kõik lood kuulatud ja lõpp paistmas, võttis laev tuurid üles ja Kariibi mere piraatide tunnusloo saatel jõudsime sadamasse. See oli äge sõit! Videot vaata albumist.

Enne kojusõitu einestasime Pajumte kohvikus ja käisime ka veidi šoppamas. Siin pildil peaaegu et kogu varandus, mis ma koju tõin. Ploomikook on mu lemmik! Magus ja rammus, pean igaks juhuks hoiatama! :) Kruusi ostsin Stāmeriena lossist ja kristallvaasi sain kingituseks. 

 Ootan juba järgmist Läti reisi!

Vaata ka PILDIALBUMIT kindlasti!

Loojangud

Ikka oma koduaknast.

02.04.2025

04.04.2025

07.04.2025

26.04.2025

27.04.2025

Valgesoos ja Kuusesaarel

Lõpuks sain oma juubeli töö juures korralikult ära pidada, kuigi tükk maad hilinemisega, kuna üks meist oli vahepeal pikalt haige. Olin vaikselt avaldanud tagasihoidliku soovi piknikku pidada kusagil Valgesoo rabas näiteks... Päev kujunes ikka nii, et matkasime ära ja siis töö juures pärast katsime laua. Ja see kõik oli väga tore!  

Heitlik kevad kostitas meid täitsa hea ilmaga, vist kusagil 14 kraadi ringis, päike, kuiv... mis sa hing veel tahad! Väike tagasilöök oli ka - kohale jõudes avastasime, et torni ei saagi ronida, see oli hooldustööde tõttu suletud. Eks see tähendab seda, et tuleb veelkord minna. 

Laudtee oli mõnus, toredalt sik-sakiline. 

Kollne raam kutsus poseerima.

Otsustasime, et see peab olema sinikas. 

Lõpupoole läks metsasemaks.

Laudtee viis ringiga alguspunkti tagasi. Kuna me torni ronida ei saanud, viidi meid kompensatsiooniks veel natuke matkama. Nimelt Kuusesaare rippsilla juurde, mille kohalikud mehed mõned aastad tagasi ehitasid. Sealsamas asub ka metsavendade mälestusmärk, samuti kohalike meeste kätetöö. 

Tagasi jõudes olime näljased ja pidu võis alata! 

Täpsemalt vaata PILDIALBUMIST, mida ja keda me veel nägime! :)