Suvi oli sel aastal ära juba maikuus. Tänasel kalendrisuve esimesel soojal ja päikesepaistelisel suvepäeval tuli kohe kindlasti pikem jalutuskäik ette võtta. Kes teab, millal jälle päikest näeb.
Panin seekord meie teekonna ka kaardile, et teada saada, palju me siis kõndisime. Umbes 7,5 km ja üle 3 tunni. Meie teekonda saab jälgida Delfi kaardilt.
Nagu ikka, pildistasin lilli ja liblikaid. Aga neid viimaseid on raske tabada, nad ei püsi ju üldse paigal. Esimesena sattus silma alla üks orhideeline, tõenäoliselt mingi sõrmkäpp, aga täpsemat liiki ma ei oska määratleda, nad on nii sarnased.
Panin seekord meie teekonna ka kaardile, et teada saada, palju me siis kõndisime. Umbes 7,5 km ja üle 3 tunni. Meie teekonda saab jälgida Delfi kaardilt.
Nagu ikka, pildistasin lilli ja liblikaid. Aga neid viimaseid on raske tabada, nad ei püsi ju üldse paigal. Esimesena sattus silma alla üks orhideeline, tõenäoliselt mingi sõrmkäpp, aga täpsemat liiki ma ei oska määratleda, nad on nii sarnased.
Maantee ääres, ühe majapidamise juures, oli pisike tiik vesirooside ja konnadega. Enamus neist sulpsas meie lähenedes kohe vette. Mõni oli julgem.
Liblikaid nägime palju, aga sellise kaunitari püüdsin pildile. Jällegi ei oska täpset liiki määrata, aga mingi kuldtiib ta on sinilibliklaste sugukonnast. Valgetäpp-kuldtiib tõenäoliselt.
Edasi mõned teeäärsed vaated - lupiinid, lepad, üheksavägine, oder, rukkilill - ja olimegi Rosmal.
Rosmal käisime veski juures oleva tammi juures ja vaatasime seda kohe mitme kandi pealt.
Natuke harivat infot ka:
Esimesed teated Rosma kohta on 1638. aastast. Küla hoonestus on koondunud vesiveski ümber. Veski pais on rajatud 19. sajandi viimasel veerandil, tõenäoliselt koos vesiveski hoonega. Paisu remonditi Nõukogude perioodil. Viimased korrastustööd leidsid aset aastatel 2003 kuni 2005.
Paisu ehitusmaterjalina on kasutatud maakivi, hiljem on kohati lagunenud paisu osasid tugevdatud betoonseguga. Pealt on maakivimüüritis sademete negatiivse mõju vähendamiseks kaetud betoonkattega. Tegemist on suhteliselt madala paisuga, mis on rajatud Peri ojale. Paisu laius on neli meetrit, vesiväravate kinnitamiseks on paigaldatud kolm posti karprauast. Üle paisu saab sinna asetatud pika laepaneeli abil. Paisu juurde kuulub maakivist veekanal, laiusega 3 meetrit. Aastail 2003- 2004 on omanik paisu ja veekanalit remontinud, et muuta see vettpidavaks.
Info pärit Kultuurimälestiste riiklikust registrist.
Oh, see "kose" kohin oli võimas ja ligitõmbav. Aga seda vetemöllu vaadates läks pea hulluks ka. Lõpuks ei saanud enam aru, kas vesi voolas või ise tuikusid! :) Edasi jõudsime märksa rahulikumasse kohta. Silla all voolas Orajõgi. Silla kohal puu otsas aga toimetas pikka aega üks sinitiivaline kiil. Kogu oma tiibade ilu ta ei tahtnud meile näidata.
Rosma krossirajalt suundusime Võru tänavat pidi linna poole. Linnaservas keksis üks linavästrik.
Meie enam keksida ei tahtnud, jalad olid väsinud. Võtsime Pargi baarist hamburgerid, istusime pargis ja sõime kõhud täis. Ilusa koha valisime istumiseks.
Küllalt puhanud, tuli veel viimane osa teekonnast läbida. Juba igapäevaselt tuttavat teed pidi.
