Rakvere

Sattusin Rakverre seoses üleriigiliste käsitööpäevadega 10 juunil. Olen Rakveres vaid korra varem olnud läbisõidul ja siis piirdus linna tundmaõppimine vaid Wesenberghi restoraniga, kus tuttavatega söömas käisime! :) Seekord näpistasin aega konverentsi arvelt ja sain isegi linnuses käidud.

Meie konverents toimus Targas Majas. Polnud sellest midagi varem kuulnud. Maja avati alles 2015 oktoobris. Seal asub ka Rakvere Linnavalitsus. Saal, kus me istusime, oli kena ja moodne - multimeedia saal. Videosein ja ekraanid ka külgedel, akende vahel, valgustus nii laes kui põrandal. Lühidalt öeldes kujutab Tark Maja endast madala energiakasutusega hoonet, mis on täis automaatikat ja tehnoloogiat.

Sealsamas üle tänava asub linna Keskväljak, huvitavalt kujundatud suurte kollaste valgustitega. Kindlasti oleks seal ka ööpimeduses tore jalutada. Loomulikult on kuulsad ka Rakvere erilised jõulukuused, neist oli meie konverentsilgi üks loeng. Ja ära ei tohi unustada "Noormeest jalgrattaga muusikat kuulamas". See skulptuur on pühendatud Arvo Pärdile ja avati 11. septembril 2010, linna aukodaniku Arvo Pärdi 75. juubelisünnipäeval.

Linnas on veel palju huvitavaid hooneid - nii vanu ja ajaloolisi kui ka väga moodsaid. Kollane torniga on Kaitseliidu maja, kus asub ka Rakvere Galerii.

Siis üks väga vana ja kauni puunikerdusega maja, mille kohta ma mingit infot ei leidnud.

Uus ja moodne AQVA Hotel & Spa.

Keskväljaku kõrval asuv Berliini Trahter.

Kuulus Rakvere Teater ja Kultuurikeskus samas hoones. Seal käisime ka käsitöönäitusi vaatamas. 

Rakvere linnuses käisin just konverentsi arvelt ja ei kahetse sugugi. Tasus see aeg näpistada. Tore oli see, et just siin linnuse ümber õitses rakvere raibe ehk teadusliku nimega harilik tõlkjas.

Linnusest pildistatud kirikusse põikasin ka sisse. See on EELK Rakvere Kolmainu Kirik, mille ehitusaeg on umbes 1430. Praeguse oreli ehitasid vennad Kriisad 1925. aastal. 

Viljandi

4.-6. juunini puhkasin aktiivselt Viljandis õe pool. Neil päevil olid seal Hansapäevad koos suure Hansalaadaga.

Laupäeval kõndisimegi põhiliselt laadal ringi.

Õhtul aga läksime koeraga jalutama ja tegime üsna suure ringi järve ääres ja linnas jalutades.

Pühapäeva hommikul käisime jälle laadal. Lõuna paiku kukkus aga sadama ja kiirustasime koju. Peale sadu oli aga jälle ilm ilus ja võtsime ette pikema sõidu Lõhaverre ja Olustverre. Olen käinud Lõhaveres kunagi põhikooli aegu, 70-ndatel. Seal seisab mälestusmärk "Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223". Kooliaegsest ekskursioonist ma midagi eriti ei mäleta, peale selle, et mälestusmärk oleks nagu rohkem lageda peal olnud. See võis vabalt nii olla, sest aastakümnetega on ju mets kasvanud. Praegu oli graniidist monument küll üsna metsa sees. 

Paari kilomeetri kaugusele Lõhaverest jääb Olustvere. Seal käisin alles mõne aasta eest üleriigiliste käsitööpäevadega seoses. Samuti on Olustveres mesindust õppinud minu abikaasa. 

Pühapäeva õhtul läksime taas koeraga jalutama. Seekord käisime lossivaremetes, vanad head tuttavad paigad, aga ka avastamisrõõmu. 

Esmaspäeva hommikul oli meie viimane jalutuskäik. Siis sättisin ennast juba bussi peale. Kodu ootas.

Pilte sai klõpsutatud veelgi, rohkem näeb SIIT. 

Metsateel

Sirelipõõsa ümber tiirles palju liblikaid, aga nad on nii püsimatud, et raske on tabada hetke. Ja tiibu nad ka ei tahtnud laiali sirutada.

Kuldkollased tulikad sirutumas õhtupäikese poole.

Noor tammepuu.

Ussikeel. Kareda ja karvase varrega taim. Õitest ja juurtest pidi saama punast värvi, nii väidab Vikipeedia. Vanasti olevat teda kasutatud maohammustuste korral. Sealt ka taime nimi.

Põld-kadakkaer. 

Ei saa ilma lindudeta seegi kord. Pildil peaks olema isane musträstas. Kuidas ma nii täpselt tean, et isane? Emased pidid olema hoopis pruunid! :) Kuldnoka suurune linnuke. Tuhnis mullustes lehtedes nii ägedalt, et ma algul arvasin, et seal põõsa taga on keegi inimene või suurem loom. Pilt on võetud läbi võrkaia, seetõttu ka udused jooned pildil.

Väike vihmasabin ja vihmalinnu laul

Käisime täna maal. Tibas õrnalt vihma, aga see ei teinud meid isegi märjaks. Mesilased jäid küll sedapuhku vaatamata. Sõime noori kuusevõrseid ja kuulasime linnulaulu. 

Üsna mitmes kohas jäid teele metsikud õunapuud.

Loodus on praegu imeilus.

Männid õitsevad.

Vana ja auväärne tamm.

Kirikakrad ehk margareetad.

Võilillede õitseaeg.

Üks pilkupüüdev tigu, mis ei jäänudki jala alla.

Üle mitme aasta õnnestus näha kullerkuppe. Vähe küll, ainult mõned õied. Noppida neid ei raatsinud.

Minu suured lemmikud - sookannikesed. Neid pole ma ka ammu kohanud. Vanasti oli ikka maja taga metsas, aga seoses järve puhastamisega kadusid sealt ka kannikesed. Aga nüüd leidsime uue koha!

Ja koju tulime läbi piibelehemetsa. Kuutõverohi käib ka piibelehtedega alati kaasas.

Niikaua kui H. isaga juttu ajas, püüdsin mina linde. Aga ei ühtki õnnestunud kaamerasse püüda. Istusin ja nautisin siis lihtsalt linnulaulu. Maaelu idüll - väike vihmasabin, õhk täis linnulaulu, eemal põllul rukkirääk ja tiigis konnakoor. Vihmalinnu nimest võiks arvata, et ta laulabki ainult vihma ajal. Aga kindlasti mitte ainult. Tegelikult on tema päris nimi väike-lehelind. Kui pilti ei saanud, siis vähemalt hääled sain küll: väike-lehelinnu silk-solk ja rukkiräägu kärisev rääk-rääk. Mõned teised linnud ka sekka, keda ma hääle järgi ei tunne.