Himmastes

Tegelikult oli plaan minna ainult Mammastesse, aga lõpuks jõudsime ka Himmastesse. Esimene peatus oli meil tervisespordirajal asuval sillal. Ennast tuli ju ka ikka pildistada! :)

Ülased õitsesid. Tegelikult nägime isegi sinililli veel.

Toomingad on varsti puhkemas.

Jõudsime Mammaste Tervisespordikeskusse, jõime seal kohvi ja plaanisime tagasi koju jalutada. Helmet ütles, et lähme vaatame raudteed ka, see sealsamas puude taga. Aga parasjagu keegi ületas rattaga raudteed ja meie uudishimulikud läksime talle järele. Ja jõudsime Himmaste alakülla (üleval on küla keskus). Google Maps näitas, et seal on Hurda sünnikoht, koolimaja ja allikad. Loomulikult tuli edasi minna.

Jakob Hurda sünnikohas Lepa talus on alles ja korda tehtud kõrvalhooned. Elumaja hävis 1975. aastal.

Natuke edasi jalutada ja juba paistabki koolimaja.

Himmaste kool asutati 1820. aastal. Kool tegutses esialgu Himmaste küla Lepa talus. Esimeseks koolmeistriks oli keeletedlase Jakob Hurda samanimeline vanaisa. 1885. aastal valmis uus koolimaja küla lääneserval Orajõe ääres. 2000. aastast oli Himmaste Algkool 4-klassiline kool. 2005. aastal oli Himmaste Algkool Vabariigi Presidendi konkursi "Kaunis Eesti kodu 2005" Põlvamaa võitjate hulgas. Himmaste Algkool lõpetas tegevuse 31. augustist 2013. Viimasel, 2012/2013 õppeaastal õppis koolis 23 õpilast. 2014. aastast haldab Himmaste algkooli hoonet MTÜ Rosma Haridusselts. Hoones toimub Rosma Johannese Kooli 4.-7. klassi õppetöö.
Allikas: Vikipeedia

Koolimaja eest voolab läbi allikas. Nii tugeva vooluga nagu kärestikuline jõgi. Sedasama teed natuke ülespoole minnes jõuabki allikate alguseni.

Jõudsimegi allikateni, kuhu viis laudtee, seal täitsime ka oma joogipudeli allikaveega. Neid allikaid kutsutakse Silmaallikateks ja usutakse, et veel on ka raviomadused.

Alakülast jalutasime üles küla keskusse.

Tegime veel kiirvisiidi Helmeti tädi poole ja koju tulime Himmastest mööda uut kergliiklusteed. Kell hakkas juba pool 10 saama.

See kõik juhtus eile. Täna ei taha jalad eriti liikuda! :) Tegelikult kilomeetreid ei saanudki väga palju, kusagil 10 ringis.

Pühade ilm Põlvas

Ega talvel seda just sageli ei juhtu, et lund sajab ja päike paistab. Viimased päevad on just niisugused olnud. Suurel Reedel hakkas päikesepaistes lund sadama ja see oli nii ilus, et tõttasin rõdule pildistama. Muidugi pilt ei anna seda ehtsat tunnet ja valgust edasi, aga meenutuseks siiski.

Vaiksel laupäeval võtsin ette jalutuskäigu sõbranna töö juurde. Poolel teel hakkas nii kõvasti lund sadama, et tegu oli silmade lahti hoidmisega. Lumememmena jõudsin kohale! :) Paari tunni pärast, kui hakkasin koju tulema, oli kõik jälle endine nagu polekski midagi juhtunud. 

Täna, Ülestõusmispühade hommikul, oli taas ilus päike ja paks lumesadu. Maa sai valgeks. Sealsamas rõdu serval (kus ma tavaliselt neid pilte teen) pildistasin ka oma selle aasta pühademunad.

Ringiga sinilillede juurde

Eile, pühapäevasel päeval, nägin ma selle kevade esimest liblikat - kollast. Täpselt nii nagu ka eelmisel aastal. Algul nägin ühte, veidi aja pärast veel teisigi. Ja siis nägin veel kirjusid liblikaid ka. Päevapaabusilmad vist olid. Neid ei jõudnud fotokasse püüda.

Kuna ilm oli tõesti ilus ja soe nagu lubatud, siis sain ka Helmeti nõusse ja läksime peale lõunat sinililli otsima. Mul oli koht juba eelmisest korrast teada. Aga mehega on ohtlik välja minna, iial ei tea, kuhu ta mind viib! :) Nii seegi kord. Marsruut kujunes mitmeid kordi pikemaks kui olin ette kujutanud. Väikese jalutuskäigu asemel paras matk!

Kevadel paistavad eriti silma karikseened. Süüa ei kõlba, aga mürgised ka pole. Sellised vahvad kausikesed.

Järgmisel pühapäeval on urvapühad.

See kivi jäi ka meie teele. Mõtlesin, et olen seda ka millalgi siin blogis juba näidanud, aga hetkel küll üles ei leidnud. Teist korda siis selle kivi juures. Vikipeedia ütleb selgituseks:

1688. aastal alustas Mammastes Köstremäel tegevust Põlva kihelkonna köstrikool, mis oli esimene talurahvakool Põlvamaal. Koolimaja sai valmis 1693. aastal. Kunagise kooli asukohta tähistab mäletustahvliga suur rändrahn. Mammaste kihelkonnakoolis on õppinud Jakob Hurt ja Johannes Käis. 

Ma olen kusagilt meelde jätnud, et Jakob Hurt on meile sugulane. Otsisin nüüd Genist ja leidsin, et on jah. Vana-vana-vanaisa ja sealt edasi... Eesti on nii väike, et kõik on üksteisega kuidagipidi seotud. Aga uhke tunne ikka, kui saad öelda, et selline suurmees on sulle natukenegi sugulane. Jakob Hurt, dr. is your third great uncle's third cousin - ma ei oska seda tõlkidagi... Igatahes ta õppis 1849 – 1852 just siin Põlva kihelkonnakoolis. 

Aga jätame nüüd ajaloo ja suundume maale, kus tiik oli servani vett täis.

Ja lumikellukesed õitsesid.

Suure ringiga jõudsime lõpuks minu sinilillekohani. Tõepoolest, nüüd oli puudealune juba sinine ja mina sain oma igatsetud sinilillekimbu.

Sel ajal kui mina metsas kolasin, oli Helmet näinud toonekurge ja tagasiteel nägime konna ka. Nüüd võib küll öelda, et kevad on käes!

Lumi

Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates oli esimene mõte, et täna pole ju 1. aprill... Maa oli valge. Ometi oli ilmateade just lubanud pühapäevaks kuni 16 kraadi sooja. Õnneks oli õhtuks kogu see valge miraaž kadunud ja õues jälle plirts-plärts märts. Loodetavasti tuleb lubatud soe nädalavahetus.

Kevadet otsimas

Tänasel ilusal päikesepaistelisel päeval kohe kiskus välja. Tahtsin kangesti teada, kas sinililled juba õitsevad. Mõnel pool olla juba nähtud. Esialgu ei olnud sinililledest aga märkigi.

Sellist asja ma polnud varem näinud, et mahasaetud kändude (kui neid võib kändudeks nimetada) otsas kasvavad seened. Vanade suurte kändude otsas küll jah, aga need ju noored puud ja ma ei teagi, miks nad nii kõrgelt olid maha võetud. Loodus tühja kohta ei salli... :)

Ja siis, kui olin juba lootuse kaotanud, ma nad lõpuks leidsin. Alles pisikesed ja vanade lehtede all peidus, aga siiski. Nädala pärast tasub ehk juba korjama minna.

Aga jätkuvalt saab meil ka suusatada. Üllatavalt palju suusatajaid nägin selle lühikese ajaga, mis ma sealkandis viibisin.

Siinkohal peaks vist lisama, et tegu on siiski kunstlumega! :)

Tagasiteel kuulsin võsas rabistamist. Esialgu tundus nagu lind, aga siis jooksis kits üsna ootamatult üle tee peaaegu mu nina alt ja mööda mäekülge teisele poole üles. Kahju, et pildile ei jõudnud püüda. Väljas hakkas juba hämarduma ka ja polekski head pilti saanud. Mitmed rändlinnuparved lendasid üle mu pea. Kevad saabub!